Osav õpetama

Avaldatud 8.10.2017, autor Mervi Kalmus, allikas Meie Aeg

Esimese Timoteose kirjas toodud koguduse ülevaataja ametikirjelduses keskendutakse ennekõike iseloomu­omadustele ja moraalsele kvaliteedile, mida sellelt inimeselt oodatakse. Samas on sellesse loet­ellu jõudnud ka üks praktiline oskus või pädevus – õpetamisoskus (1Tm 3:2). Koguduse juhid peavad olema head õpetajad, usub Paulus. Milline on hea õpetamine ja hea õpetaja? Kas ka meie kogudustes on endiselt oskusliku õpetamise järele vajadust?

Kui me räägime kristlikust õpetamisest ja sellest, mis teeb heast õpetajast hea õpetaja, siis meil tasub oma silmad meisterõpetaja Jeesuse poole pöörata. Mitte keegi teine ei ole nõnda efektiivselt ja elumuutvalt õpetanud kui Jeesus. Tema räägitud lugusid teadsid inimesed veel aastakümneid pärast Tema elu endiselt peast ning jõud, millega Tema sõnad inimeste elu muutsid, oli ennekuulmatu. Kui meil üldse on kelleltki õpetamise vallas õppida, on selleks kahtlemata Jeesus. Tahaksin siinkohal välja tuua kolm aspekti Jeesuse õpetuse ja õpetamisviisi juures, mida meil tasuks meeles pidada. Kõik need kolm asja jõuavad ühel või teisel moel ka meie (koguduste) ellu ning õpetamisse, seepärast teeme hästi, kui Tema eeskuju tõsiselt võtame ning Tema moodi püüame käituda. Nendeks kolmeks õpetuslikuks aspektiks on: õpetuse sisu, õpetuse ulatus ning viis, kuidas õpetust edasi anda.

Õpetuse sisu

Kui me räägime sellest, mida Jeesus inimestele õpetas, siis peame alati meeles pidama, et Jeesus oli juudi rabi. Ta töötas ja õpetas täiesti rabiinliku traditsiooni järgi. Kui me räägime rabiinlikust teoloogiast, siis rabide eesmärgiks ei olnud mitte lihtsalt Toora osas oma arvamuse avaldamine, vaid iga rabi elueesmärgiks oli tõlgendada ja õpetada Toorat ehk Moosese seadust nii, et see jõuaks võimalikult lähedale selle algsele mõttele. Iga rabi keskseks küsimuseks oli: „Mida Jumal mõtles, kui Ta sellise seaduse Moosesele ja Iisraeli rahvale andis? Mis oli selle käsu või keelu algne mõte? Miks see oli oluline, et Jumal selle meile andis?“ Ja teiseks küsimuseks, millega nad pidevalt tegelesid, oli: „Mida see tähendab praeguses kontekstis praktilise elu mõttes? Kuidas näeb välja selle põhimõtte ellurakendamine ükskõik millises elusituatsioonis?“ Siit ka kõik need otsatud rabiinlikud käsutõlgendused, mis on Talmudisse ja Mišnasse kirja pandud ja mida juudid endiselt väga tõsiselt võtavad (ja mille üle kristlased teinekord oma ignorantsuses nalja viskavad). Neid pikki tõlgendusi ei pandud kirja nalja pärast, käsu praktiliste nüanssidega tegeleti just selle pärast, et kaitsta Jumala käsku ja et mõista selle tõelist mõtet inimeste jaoks. „Kuidas ma saan kuuletuda hingamispäeva käsule, kui keegi kodustest on haige – mida ma tohin teha, mida ma peaksin tegemata jätma? Milline on õige hingamispäeva pidamine, kui kellegi maja läheb põlema või kui naine hakkab sünnitama?“ Nad tahtsid teada saada, milline on õige tegutsemisviis Jumala tahte kohaselt igas võimalikus eluolukorras. Nii et see oli ülimalt praktiline õpetus, millega rabid, sealhulgas Jeesus, tegelesid. Jeesus näitas oma õpetuste kaudu pidevalt, milline on Jumalale meelepärane elu ja toimimine, kuidas jääda Jumala kaitsva käsu piiridesse ning kuidas tuleb Jumala tahtest lähtudes oma kaasinimesi kohelda. Ja siit võiks tulla ka meile esimene praktiline õppetund või ülesanne: kui me õpetame, ükskõik kas hingamispäevakooli või jutluse või isikliku piiblitunni andmise kontekstis, siis õpetaja ei peaks lihtsalt avaldama oma arvamust selle kohta, mida üks või teine Pühakirja õpetus või kirjakoht tähendab. Ka meil on oluline küsida: „Mida see tekst algselt tähendas ja milline näeb välja selle teksti ellurakendamine siin ja praegu? Kuidas juhib Jumala Sõna minu elu väiksemaid ja suuremaid valikuid? Kuidas käia oma igapäevast elu kooskõlas Jumala tahtega?“ Õpetajaid on üles kutsutud pidevaks ja pühendunud Pühakirja uurimiseks ning silla ehitamiseks Piibli maailma ja praeguse aja inimeste maailma vahel.

Õpetuse ulatus

Teine asi, mida Jeesuse õpetuse kohta öelda, on see, et Jeesus ei pidanud silmas vaid inimese intellekti ja ratsionaalset teadmist Jumala tahtest, vaid Ta nägi enda ees olevaid inimesi kui terviklikke isikuid, kellel olid peale intellektuaalsete vajaduste ka füüsilised, sotsiaalsed, emotsionaalsed ja vaimulikud vajadused. Tema inimese-käsitlus oli väga holistlik. Üks tekst, mis sellele viitab, on Markuse evangeeliumi 1. peatüki lugu rüveda vaimu väljaajamisest, kus inimesed imestavad seda kõike nähes: „Mis see siis on? Kas uus meelevallaga õpetus? Tema vaid käsutab rüvedaid vaime, ja need kuulavad tema sõna!“ (Mk 1:27) Jeesuse õpetus oli seotud kõigi inimese elu ja vajaduste aspektidega. Siin oli inimene, kellel olid vaimsed häired ja kelle meel oli kurja meelevallas. Jeesuse meelevallaga õpetus tähendas seda, et Ta hoolitses ka selliste vajaduste eest. Talle oli oluline inimese heaolu tervikuna. Tema meelevallaga õpetus ei jätnud ühtegi osa inimesest puudutamata. Hiljem andis Ta oma jüngritele samasuguse õpetamismeetodi ja meelevalla, kui Ta nad õpetamispraktikale saatis – jüngridki pidid hoolitsema inimeste füüsilise tervise ja vaimuliku tervise eest samamoodi nagu intellektuaalsete teadmiste eest. See on miski, mida tasub meilgi kogudustes õpetades meeles pidada – õppigem inimesi terviklikult nägema! Üheks viisiks, kuidas me saame terviklikku inimese-käsitlust edendada, on näiteks meie tervisekuulutuse väärtustamine ja propageerimine. Aga teinekord polegi rohkem vaja kui hingamispäevakooli tundi inimeste nimelise tervitamisega alustada või tundi eestpalvesoovidega lõpeta, et nende pärast ühiselt palvetada. See on üks väike viis, kuidas saame õpetust rikastada vaimuliku hoolekandega. Inimestele lähevad sellised asjad vägagi korda ja mingis mõttes aitavad need süvendada ka õpetuse intellektuaalset poolt, sest nii on inimesed piibellikule õpetusele vastuvõtlikumad. Nii et seegi on valdkond, kus me peaksime Jeesust eeskujuna oma silme ees hoidma ja Tema õpetamismeetodeid kasutama.

Õpetamise viis

Ja kolmandaks õpetuse aspektiks või osaks peale teoloogiliste teadmiste edasiandmise ja muude vajaduste märkamise on õpetuse edasiandmise viis. Ühe rabi õpetuste kogumikku nimetati selle rabi ikkeks. See oli see, mille tema jüngrid talle järgnedes enda peale võtsid. Ikke keskseks ideeks oli, et õpilane võttis omaks rabi õpetuse kogu terviku ja püüdis igas elusituatsioonis oma õpetajat jäljendada, püüdis tema moodi käituda, rääkida, õpetada. Õpetamine toimus tollal ennekõike järeletegemisena. Jeesus ütles: „Võtke minu ike enda peale, tehke samamoodi nagu mina, elage samamoodi nagu mina, toimige samamoodi nagu mina.“ Kogu rabiinlik õpe oli imiteerimise peale üles ehitatud õpe.

Kui nüüd Jeesus maa pealt ära läks, siis Ta andis oma jüngritele korralduse, mida me teame suure misjonikäsuna: „Minge, tehke jüngriteks, ristige ja õpetage“. Jeesus andis nende sõnadega oma jüngritele rabi õigused, sest ainult rabid said tollal kedagi jüngriteks teha. Teatepulk oli edasi antud, need, kes olid siiani õpetajat imiteerinud, hakkasid nüüd teisi oma elu eeskujuga õpetama. Jeesus oleks selle käsuga justkui öelnud: „Teie olete nüüd need, kes saate endale järelkäijaid kutsuda ja andes neile edasi minu iket, minu õpetusi, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse, saavad neist inimestest tegelikult minu jüngrid.“ Nii et Jeesus kuulutas oma õpilased õpetajateks, kes Pühakirja tõlgendamise ja isikliku elu eeskuju kaudu pidid teisi inimesi õpetama. Paulus sai sellest väga hästi aru, kui ta kutsus üles oma sõpru tema eeskuju järgides elama: „Võtke mind eeskujuks, nagu mina võtan Kristuse.“ (1Kr 11:1) „Sest kui teil oleks ka kümme tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole teil mitut isa – evangeeliumi kaudu olen mina teid sünnitanud Jeesuses Kristuses. Sellepärast ma kutsun teid üles: võtke mind eeskujuks!

Just seepärast ma saatsin teile Timoteose, kes on mu armas ja ustav laps Issandas, et ta tuletaks teile meelde minu teeradu Kristuses Jeesuses, nõnda nagu ma õpetan kõikjal igas koguduses.“ (1Kr 4:15–17) „Mida te olete õppinud ja saanud ja kuulnud ja näinud minult, seda tehke, ning rahu Jumal on siis teiega.“ (Fl 4:9) Paulus ei olnud neid sõnu lausudes suureline. Ta oli rabi ning väga selgelt teadlik isikliku eeskuju tähtsusest ja sellest, et kristlik õpetamine ei tähenda ainult Pühakirja teadmise teoreetilist edasiandmist või erinevate vajaduste eest hoolitsemist, vaid see tähendab oma eluga eeskujuks ja õpetajaks olemist. Ja jällegi – uskudes, et Jeesuse suur misjonikäsk ulatub üle aastatuhandete ja põlvkondade ka meieni, siis see on üks oluline asi, mille peale mõelda teiste inimeste õpetamise kontekstis. Millised on need põhimõtted ja praktilised elutõed, mida meie oma elu kaudu teistele inimestele õpetame? Millist eeskuju me näitame? Milline on elustiil, milline on see ike, mille me oleme enda kanda võtnud? Suur osa kristlikust õpetamisest toimub tänaseni järeletegemise, imiteerimise kaudu.

Nii et hoidkem silmad ikka Jeesusel ning püüelgem selle poole, et meist võiksid koguduses saada järjest paremad ning tõhusamad õpetajad!

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat