Intervjuu koguduserajajatega: Armastuse ja misjonikäsu pärast

Avaldatud 4.11.2017, autor Marta-Liina Põldaru, allikas Meie Aeg

Paari viimase aasta kestel räägitakse aina enam uute koguduste rajamise vajalikkusest. Koguduste liidu strateegilises plaanis on ka sellekohane eesmärk: aastaks 2020 viis uut kogudust. Pärast selleteemalisi kokkusaamisi nii Riias uniooni tasandil kui Pärnus liidu tasandil on Eestis kaks kogudusepistikut, üks Tartus, teine Tallinnas. Marta-Liina Põldaru küsis Mairo Tutki ja Liisu Jallai käest, kuidas siiani on läinud, mis seisus ollakse ja missugused on tulevikuplaanid.

Kuidas ja millal said alguse uute koguduste rajamise grupid Tartus ja Tallinnas?

Mairo (piiblitööline): Ideest.

Liisu (Tallinna I koguduse liige): Tallinnas sai see alguse SEEDS konverentsist. Läksime sinna mõne aktiivse noorega, kes kõik olid tundnud, et meie kogudus ei liigu eriti kuskile. Kogudus ei laiene ja uute inimeste sissevool ei ole ka kõige suurem.

Mõtlesime, et midagi peaks ju proovima. Kui erinevaid misjonimeetodeid proovida, siis miks mitte ka seda meetodit. Meil ei ole midagi kaotada. SEEDS konverentsilt saime indu. Pärast konverentsi hakkasime koos käima ja Piiblit uurimas. Õppisime rohkem Jumalat ja üksteist tundma. Natuke rohkem kui aasta hiljem kogusime kokku tuumikgrupi.

Mairo: Tartus planeeriti juba varem uut kogudust rajada, aga erinevatel põhjustel ei läinud idee käima. Kui mind suunati Tartusse tööle, siis otsuse taga oli ka mõte, et mina võiksin seda asja juhtida.

Minus tekkis huvi koguduse rajamise vastu siis, kui meil oli Pärnus Pistiku konverents. Ma olin teemaga muidugi varem veidi tutvunud ja nägin, et see on võimalus päriselt midagi teha. Uus asi, uued inimesed, uus lähenemine, uus kontseptsioon – midagi sellist, mida saavad mõjutada vaid kõik, kes tuumikgrupis on. Meile on see võimalus antud ja loodame, et Jumal õnnistab.

Millal tuumikgrupid tegevust alustasid?

Liisu: Meil oli meeskond, kes väga soovis kogudust rajada, kuid meil ei olnud juhti. Tükk aega me ei teadnud, kes selle grupi juhiks hakkab. Sellepärast palvetasime palju, kuni ühel hilisel õhtul saime üleval kirikukambris kokku ja meiega oli ka koguduse pastor Ivo. Me istusime, rääkisime, palvetasime, et mis saama hakkab või kes peaks selle grupi juht olema; millised hirmud ja mured meil on. Lõpuks sain juhiks mina. Olin imekombel nõus, kuigi alguses tundsin, et see ei ole üldse midagi sellist, mida ma suudan teha. Jumal rahustas mu nii maha, et ma siiamaani imestan, et sellega nõusse jäin. Tuumikgrupiga saime esimest korda kokku 2016 aasta detsembri lõpus ja augustis oli meie 20. koosolek.

Mairo: Meil oli algus teistmoodi. Mina üksinda valisin tuumikgruppi kaheksa liiget. Meie esimene kokkusaamine oli veebruari alguses, siis vaatasime, keda me võiksime juurde kutsuda. Nüüd on meid 11. Me ei ole kokku lugenud, kui palju kordi me koos oleme käinud, aga sellest ajast peale, veebruari algusest, me oleme  kokku saanud igal nädalal. Ühe korra jäi vahele. Suvel oli ka väike paus.

Mis motiveeris teid sellist ettevõtmist juhtima?

Mairo: See, et meil on reaalne võimalus midagi teha või muuta. Võib-olla tundub see natuke negatiivne, aga nagu Liisu ka varem mainis: me oleme liikumine, miks me siis seisame paigal. Mind on veidi häirinud, et me oleme rohkem klubiliikumine. Me teeme sageli iseendale väga palju. Aga me ei ela enam nõukaajas, me ei pea enam ennast varjama. Me võime minna välja, see on käsk – misjonikäsk. Minge, kuulutage. Mitte: olge vaikselt kirikus, vaid: minge ja kuulutage ja olge nähtavad. See motiveerib. Reaalne võimalus. Lisamotivatsiooni on andnud see, et ma ei ole üksi. Kõik need inimesed, kes on tuumikgrupiga, pistikuga, liitunud, on samamoodi misjoniindu täis, või mingit indu, mida nad tahaksid teistmoodi teha.

Liisu: Seda on raske seletada. Ma olen terve elu tundnud, et ma tahaksin, et mu elus oleks eesmärk ja mõte, et ma ei ole siin niisama ja lihtsalt ei ela oma elu. Käin tööl ja elan oma rutiinset elu. Ma ei kujuta ette, et Jumal tahaks seda, et me lihtsalt niisama siin elaksime. Kõik, mis ma Piiblist loen, viitab sellele, et me peaksime andma elule suurema eesmärgi, et me aitaksime teisi ja elaksime teiste nimel. Ma näen, et enamus adventkogudused teenivad ennast. Kõik teenistused ja kõik on meile endile. Mis ei ole muidugi halb. Me peame ennast ka julgustama ja üksteisele toeks olema. Aga ma usun, et mida rohkem on neid inimesi, kellele me saame toeks olla ja kelleni jõuda nende hulgas, kes Jumalat oma toetajana ei tunne, seda parem. Minu jaoks on koguduse rajamine üks misjonimeetod; kui me oleme teisi misjonimeetodeid proovinud, siis miks me ei võiks ka seda proovida. See ei tähenda, et me loome uut teistsugust asja. Täpselt samad põhimõtted, sama Piibel, sama Jumal. Kõik need tõekspidamised jäävad samaks, aga lihtsalt meid on nüüd rohkem. Meid tuleb juurde ja maju tuleb juurde. See ei ole üldse halb. Mida rohkem meid on, seda parem.

Miks on uusi kogudusi vaja?

Mairo: Et misjonikäsk jõuaks kõikideni. Kui me rajame uusi kogudusi, on väga oluline meie koguduse DNA, sest sellest sõltub kõik edasine. Kahjuks on võimatu muuta olemasolevate koguduste DNAd. See on lihtsalt võimatu ja alati ei peagi seda muutma.

Miks on uusi kogudusi vaja? Et koguduse DNA sobiks rohkem aega, kus me elame. Kõik muutub: juhtimisstiilid muutuvad, põlvkonnad muutuvad ja me peame vastavalt sellele ennast kohandama. Nii nagu koguduste rajaja Jeff Potts ütleb: just uute koguduste kaudu on võidetud inimesi rohkem, kui meil praegu kogudustes liikmeid on.

Liisu: Ma töötan koolis ja näen seda, kuidas mõned õpetajad on tihtipeale pahuksis väga paljude õpilastega sellepärast, et nad kasutavad täpselt sama lähenemist, mida kasutati 50 aastat tagasi. Ja õpilased ei saa midagi selgeks ning ka õpetajal on samamoodi paha päev. Mõlemad kannatavad ja mitte midagi ei lähe paremaks.  

Nii on ka meie kogudustega, et generatsioonid on erinevad, inimesed on erinevad. Mõned asjad on muutunud. Muidugi mitte meie põhimõtted ja meie põhitõed, vaid see, kuidas inimesteni jõutakse ja viisid, kuidas inimestega suheldakse. Kuidas inimestega tegeletakse. Sellepärast on ka uusi kogudusi vaja, et oleks igale generatsioonile midagi, mis on neile kodune ja omane. Ja muidugi minu arvates on uued kogudused ka selle jaoks, et me ei istuks oma mugavustsoonis. Kui me oleme oma mugavustsoonist väljas, märkame rohkem inimesi, me oskame inimesi rohkem aidata. Me väärtustame hetke, mis meil on, ja näeme asju selgemalt.

Mairo: Tahan lisada seda, et ma näen, et see on hea võimalus inimesi, kes on koguduses, misjonitöösse ja koguduse ellu kaasata. Me ei ole pingis istujad, me oleme kõik millegi pärast koguduses, me oleme selle ihu liikmed ja me teeme midagi. Me lihtsalt ei istu.

Millise eesmärgi olete tuumikgrupiga uuele kogudusele seadnud?

Mairo: Seadsime eesmärgiks avakoosolek pidada 31.03.2018. Sellega seoses panime ka oma ajakava paika ja millal me esimesed misjoniüritused teeme. Misjoniüritused ei ole ainult vaimulikud, vaid ka seltskondlikud ettevõtmised ja eks näis, mis sellest plaanist välja tuleb, aga meil on plaan olemas ja mul on hea meel, et kõik on valmis seda plaani ka täitma. Ka need, kellel on vähem usku, toetuvad teiste usule, olid valmis rohkem panustama.

Liisu: Meie oleme oma grupiga võtnud eesmärgiks luua koguduse, mis on täiesti suunatud väljapoole. Kõik teenistused ja üritused on just inimestele, kes kuulevad Jumalast võib-olla esimest korda. Me ei tee kogudust endale. Hetkel ei ole me oma avakoosoleku kuupäeva paika pannud. Me tahaks, et see oleks selle aastanumbri sees, aga me ei tea veel. Jumal juhib kõike! Me oleme välja töötanud ja kinnitanud oma visiooni, missiooni, väärtused. Jõudsime ka selleni, et kinnitasime oma koguduse nime. Meie ametlik nimi on Seitsmenda Päeva Adventistide Kompassi kogudus, lühidalt Kompassi kogudus.

Praegu tegeleme oma osakondade välja töötamisega, mille jaoks kogusime meie gruppi juurde inimesi.

Tegeleme praegu  misjoniprojektidega. Oleme endale võtnud eesmärgiks, et püüame peaaegu iga kuu teha ühe pisikese või suurema misjoniprojekti kuskil väljas, kedagi aidates, kellelegi midagi jagades, kedagi kutsudes koolitusele, teha ükskõik mida, et väljaspool olevad inimesed saaksid meiega liituda ja meiega koos tegutseda või aega veeta. Tegeleme väga aktiivselt kogudusele koha otsimisega, mille pärast oleme teinud paastu- ja palvepäeva. Loodame südamest, et Jumal juhib.

Liisu juba natukene rääkis sellest, aga Mairo, ma tahan sinult ka küsida: tuumikgrupp on juba üle poole aasta koos käinud. Millega te selle aja jooksul tegelenud olete?

Mairo: Alguses oli meid kümme. Kuna me ei tundnud üksteist väga hästi, siis alguses rääkis igaüks oma loo, kuidas ta on jõudnud Jeesuse juurde, lisaks lugesime koguduste rajamise käsiraamatut. Nii möödus vähemalt kümme korda. Algus toetus pigem minu initsiatiivile, pidin vaeva nägema, aga poole peal, kui inimesed juba olid rohkem avatud ja kõik tundsid üksteisest rohkem, jagunes ka vastutus tiimiliikmete vahel ära. See ei olnud enam minu asi, vaid see oli meie asi.

Oleme arutanud erinevaid aspekte uue koguduse loomise juures ja häälestanud ennast sellele, mida me teeme ja miks me teeme.  Oluline on ka see, et ei tekiks mingisugust vastuseisu või negatiivsust meie emakoguduse suhtes. Uue koguduse sünd ei tohiks tõukuda tülist või lahkhelist, see on positiivne, sest see jääb meie DNAsse, kuidas me emakogudusest lahkume. Ma usun, et ka see on üsna hästi sujunud ja isegi nii hästi, et kui minul ei ole vahepeal meeles nende asjade pärast palvetada, siis kellelgi teisel grupis on meeles, et meil on vaja emakoguduse toetust.

Ka meil on sõnastatud koguduse väärtused, missioon ja visioon. Põhi on pandud, hakkame ehitama; usun, et põhi on tugev.

Liisu: Ka meie lugesime oma grupiga koguduste rajamise käsiraamatut. Positiivseks üllatuseks oli see, et mida rohkem lugesime, seda rohkem nägime, mida koguduse rajamine hõlmab, seda rohkem tajusin, et me oleme oma grupis nii sarnased ja saame asjadest sarnaselt aru; Jumal oleks meid nagu ühte liitnud enne seda, kui me üksteisega rohkem tuttavaks saime.

Kõige tähtsam meie grupitöös ja iganädalastes tegevustes on üksteisele helistamine, üksteise pärast palvetamine ja ka mõne mõtiskluse või piibliuurimise jagamine.  Sellised asjad on meid liitnud. Kui inimesed räägivad vaimulikel teemadel, siis nad õpivad üksteist  sügavamalt tundma, kui siis, kui nad räägivad üksteise maisest elust.

Mairo: Me oleme loonud oma grupis sellise toetussüsteemi, et inimesed on jagatud paaridesse, kes teineteisele helistavad, saavad kokku ja vaatavad, et kõik oleks hästi ja nii-öelda joonel, sest tänu jagatud lugudele teame üksteisest rohkem. Me teame seda, millega keegi võitleb; on oluline, et kui me oleme kogudus, siis inimesed ei võitleks üksi, vaid et oleksid sõbrad, kellele toetuda. Ma arvan, et see toimib päris hästi. Inimesed, kes on olnud kinnisemad, on nüüd vabamad.

Liisu: Ma tahaksin lisada ka seda, et enda arvates tundsin osasid inimesi, kes meie tuumikgrupis on juba varem väga hästi, teisi natuke vähem, aga ma olen näinud, kuidas Jumal on meid kõiki kujundanud ja vorminud veel paremateks inimesteks. Kuidas me üksteisega suhtleme, oma kogemusi jagame ja üksteise pärast palvetame – see on tõeline õlatunne, mida tunneme ka taevas.

Mis on need järgmised sammud, mis on vaja ära teha veel enne avakoosolekut?

Liisu: Kui me lõpetasime koguduse rajamise manuaali lugemise, jagasin meie tegevuse seitsmesse punkti. Esimesena sõnastasime missiooni, visiooni ja väärtused. Teiseks tegelesime nime valikuga ja logo välja töötamisega. Laiendasime oma tuumikgruppi, et välja töötada osakonnad. Oleme koguduse koha otsingul, mille jaoks ka raha kogume, sest selle ruumi üürimine ei ole just kõige odavam asi. Meil on plaanis teha enne avakoosolekut kolm misjoniüritust. Esimene oli 27. augustil Merivälja kodukohvikute päev, kus lõime uusi suhteid, uurisime inimestelt, mida nad üldse vajavad ning kuidas nad ise on nõus aitama.

Tulemas on ka 1.oktoobril heategevusjooks, kus kogume raha Maarjamäe Asenduskodu mänguväljaku ehitamiseks ning detsembris tuleb veel Kingakarbikingituste projekt. Tegeme ka väikegruppide moodustamisega. Septembris alustasime paar korda kuus reedeti kahe väikegrupiga, mis edaspidi on juba meie sõpradele ning uutele tulijatele.  

Muidugi tulevad meil enne oma avakoosolekut infokoosolekud emakogudusele, et neile ka tutvustada, miks me seda teeme ja kuidas meil läheb ning millega abi on vaja.

Mairo: Meie ei ole veel nii kaugele jõudnud kui Tallinna tuumikgrupp, nende pistik. Meie esimene eesmärk on kohtuda teiste inimestega, kes on ka koguduse rajanud, et kogemusi koguda. Järgmine ülesanne on teenistuse kontseptsiooni väljatöötamine: kuidas, kui sageli, mida täpsemalt meie teenistused kujutavad. Tahaksime septembrikuus paika panna, millise piirkonna lõpuks valime. Kui see on tehtud, siis teeme piirkonna kohta taustauuringu, et tunneksime oma sihtgruppi täpsemalt. Meie sihtgrupp on noored pered.

Kui me tahame külvata, siis peame tundma pinnast. Seejärel hakkame tegelema misjoniürituste kavandamisega ja paika panema seda, kui mitu ettevõtmist plaani võtame. Samal ajal tegeleme nime ja logoga.

Oleme võtnud eesmärgi, et esimene misjoniüritus on detsembris. Samal ajal soovime ülesanded ja ametid ära jagada, nii et kui tuleb avateenistus, oleks kõik paigas.

Liisu: Meie oleme ka sihtgrupi osas otsustanud ja see oli ilmselt meie kõige esimene otsus, mis me oma grupiga üldse tegime. Ka selle otsuse juures tegime paastu- ja palvepäeva. See oli nii tore: kui me kokku saime, siis oli kõigil nii kindel tunne, mis sihtgrupp peab olema Meie sihtgrupp on  täiskasvanud noored; samasugused inimesed nagu meie oma tuumikgrupis.

Suvel tegelesime osakondade paikasaamisega ja seejärel seab iga osakond ise oma eesmärgid ja tegevused. Jeff Potts, kellega ma kogu aeg kirjavahetust pean, on maininud, et me paneksime rõhku ainult mõnele tähtsale osakonnale ja meie oleme need osakonnad valinud. Kolm tähtsat osakonda on piibliõpe/hingamispäevakool, misjoniosakond ja jumalateenistuse osakond. Muidugi on meil ka teised osakonnad, aga neile kolmele valdkonnale suuname kogu oma energia.

Missuguseid takistusi olete pidanud ületama?

Liisu: Minu jaoks on kõige raskemad hetked need, kui kuulen kuulujutte, mis ei vasta tõele; et me teeme midagi sellist, mis ei ole meie kogudusega kooskõlas. Just sellepärast, et kõik need inimesed, kes tahavad lihtsalt Kristusest kuulutada ja rohkem sõnumit välja viia, saavad haiget .  Me tahame lihtsalt viia sõnumit nii paljude inimesteni kui võimalik. Mida rohkem on meil kogudusi ja inimesi, seda rohkemate inimesteni jõuame.

Mairo: Meil ei ole ka alati kerge olnud. Minul on olnud raskusi ka mõne tuumikgrupi liikmega just selles mõttes, et tuleb olla kannatlik. Minu jaoks on need olnud võidud, mille kaudu olen arenenud ja näinud, et igaühel on öelda midagi, mis täiendab meie ühist ideed.

Alguses tekitas probleeme see, et me hakkasime liidu tasandil oma mõttest rääkima enne, kui olime teavitanud oma emakogudust. Ideedega on see viga, et need käivad mööda mitteametlikke kanaleid kiiremini kui mööda ametlikke kanaleid. Ka minul on väga raske kuulda, et tekivad kuulujutud. Me ei tee uusi kogudusi. Teinekord on raske selgitada, miks me seda tegema peame, miks see on hea.

Liisu: Minu arvates teevad hoolimatud jutud haiget nendele, kes ei taha muud, kui Jumala tööd teha.

Mairo: Jah, selline haigetsaamine lööb meid tasakaalust välja. Tasakaalus püsimine ja edasiminek ei ole alati kerge.

Missuguseid raskusi näete veel ees terendamas?

Mairo: Kuigi me oleme tuumikgrupis üsna ühtsed, siis on tekkinud erinevaid ootusi. Me oleme vaikides kokku leppinud, mis on meie ühine ootus, aga siiski näen veidi seda, et kõigil ei ole päris samasugused ootused. Ei peagi olema ja ma loodan, et sellest ei teki suurt probleemi, vaid me kõik aktsepteerime olukorda.

Kõige suurem murekoht on see, et mida õigem asi see on, Jumala ja Jeesuse jaoks, inimeste päästmiseks, seda tugevamini Saatan meid ründab. Ta ründab meid isiklikus elus. Kuidas iga grupiliige suudab selles isiklikus võitluses ellu jääda? Me peame eriti hoolikalt jälgima oma toetussüsteemi, et me oleksime üksteise jaoks kogu aeg olemas ja me ei laseks kellelgi sügavasse auku kukkuda, vaid me kohe hoiame üksteisest kinni.  

Liisu: Ma arvan täpselt samamoodi. On veel väga palju rünnakuid tulemas ja Saatan näeb, et me teeme midagi, mis kuulutab Jumalat ja Jumala Sõna, ja see häirib teda kindlasti. Aga ma kuidagi tunnen, et isegi siis, kui meil on raskeid hetki, on Jumal meie ümber pannud kaitsemüüri ja meil on turvalisem olla. Kuidagi kergem on mõista, et Tema on igal sammul meie kõrval. Ma pole midagi sellist oma elus enne kogenudki.

Mairo: Kus kaks või kolm on tema nimel koos, seal olen mina...

Kas ja millist toetust te ootate olemasolevatelt kogudustelt ja praegustelt kogudusekaaslastelt?

Liisu: Meie ootame emakoguduselt julgustamist, et me oleksime kogu aeg nende mõtetes ja palvetes. Muidugi kindlasti ka rahalist toetust, sest lõpuks on meil vaja hakata ise majandama ja oma koha üüri maksma, kuid praegu on pooled meist siiski tudengid. Ootame ka mõistmist, kui hakkame üritusi samal ajal korraldama, kui meie emakoguduses, et nad mõistaksid, et oleme varsti eraldi kogudus ja meie üritused võivadki kattuma hakata, aga me teeme seda sellepärast, et veel rohkemate inimesteni jõuda.

Mairo: Mina ootan samamoodi julgustust ja tunnustust. Jah, et me ei tunneks... et me tunneksime päriselt toetust ja julgustust. Ma tunnen, et Jumala õnnistus on meil olemas, me oleme selle pärast palvetanud ja ma usun, et ka väga paljud teised on sellepärast palvetanud. Suur-suur aitäh neile, kes on meie pärast palvetanud, nii Tallinna kui Tartu pärast.

Ja muidugi ilmselge on see, et misjoniprojekte ei saa teha ilma rahata. Nii nagu on emakogudustel, praegustel kogudustel raha vaja, on ka uutel kogudustel raha vaja ja võib-olla isegi veidi rohkem, sest me alles alustame.

Kas teil on isiklikult mõni kirjakoht või piiblilugu, mida selles protsessis endale ikka ja jälle meelde tuletate?

Liisu: Mul on üks raamat, mida ma kogu aeg loen. Absoluutselt iga lõik, mida loen, puudutab mind nii sügavalt, et seda on isegi raske seletada. Loetu annab mulle nii palju jõudu. Ma olen seda raamatut tegelikult lugenud nüüd juba kaks aastat, sest et mu ainuke vaba aeg, mil ma raamatut saan lugeda, on suvel ja siis ma loen niimoodi suvel natuke ja järgmisel suvel natuke. Aga praegu ma olen seda raamatut lugenud juba mõnda aega. Selle raamatu pealkiri on "The me I want to be".

Mairo: Minul konkreetset kirjakohta ei ole, mul on mõte, idee kahest kirjakohast kokku: üks on Ap 1:8, mis ütleb: "Vaid te saate ... ning ilmamaa äärteni". Üks osa on see, et me oleme tunnistajad igal pool ja mitte lihtsalt tunnistajad, vaid tunnistajad Jeesusest, kellelt me saame Püha Vaimu väe. Kõigepealt me saame Püha Vaimu, me saame väe, ja siis me lähme tunnistama. Ja teine koht on Mt 28: "Minge..." Minu jaoks on vaimuliku töö juures väga oluline see, et me teeme jüngreid, me teeme inimesi, kes on ise järgijad, kes tulevad, võtavad Jeesuse vastu ja hakkavad ise ka Jeesust kuulutama.

Liisu: See minu nimetatud raamat on mind nii väga puudutanud,sest seal räägitakse samast asjast, mida ma olen meie tuumikgrupist õppinud: kui me koos oleme ja palvetame ja räägime ja jagame üksteise muresid ja rõõme, kui me teeme Jumala tööd, siis tunneme Jumalat paremini ja see täidab meid Jumala armastusega. Mida rohkem sa oled täis Jumala armastust, seda rohkem muutud selliseks, kelleks Jumal sind tegelikult lõi. Tänu sellele, et me loome kogudusi või teeme midagi muud, mis on seotud sooviga kuulutada Jumala Sõna ja Teda inimestele tutvustada, muutume inimesteks, kelleks Jumal meid tegelikult lõi.

Kui inimesed tunnevad oma elus raskeid hetki, siis see, kui ma hakkan tegema Jumala tööd, muudab mind – sellepärast soovitan igal inimesel seada eesmärgiks teha Jumala tööd ja käia Jumala rada. See annab meie elule parema mõtte ja aitab kõikidest raskustest üle saada.

Liidul on eesmärk luua 2020. aastaks viis uut kogudust. Mida soovitaksite neile, kes mõtlevad sama tee ette võtta?

Liisu: Mida rohkem te Jumala tööd teete, seda rohkem olete täis Jumala armastust, ükskõik mis see on. Koguduse rajamine on midagi sellist, mis ei ole tegelikult midagi maist. See on täiesti taevane võitlus. See ei ole midagi sellist, et kui sa teed, siis sa saad midagi, vaid sa teed seda sellepärast, et sa armastad Jumalat ja teenid Teda.

Mairo: On vanasõna, et õnn soosib tugevaid. Ma arvan, et soosibki tugevaid, aga kuna meil on Jumal, siis Jumal õnnistab julgeid, tuleb olla julge. Piiblis on väga palju näiteid sellest, kuidas Jumal õnnistab neid, kes julgevad langetada raskeid otsuseid, aga nad ei koge ebaõnnestumist ja meie ka mitte, kui teeme oma otsused koos Jumalaga.


SEEDS

2015. aasta septembri lõpus Riias toimunud koguduse arengu seminar. Seminari kõnelejad olid nii Ameerika Ühendriikidest, Inglismaalt kui Kanadast. Keskenduti koguduste loomulikule arengule ning uute koguduste (mh kodukoguduste) rajamisele. Seminari teemade hulgas oli koguduse loomuliku arengu meetodi tutvustamine koguduse arengu juhtimiseks ja erinevate mõtete jagamine koguduse tegevuse suunamiseks uutele inimestele. Eriline rõhk oli inspiratsioonil ja praktilise tarkuse jagamisel uute koguduste ja gruppide rajamiseks.

Rohkem saab lugeda koguduse kodulehelt advent.ee: sda.ee/cuby ja sda.ee/AhTv.

Konverentsil tehtud videointervjuusid saab vaadata aadressil sda.ee/xLZj.

 

Pistik

2016. aasta oktoobri lõpus toimus Pärnus koguduste rajamise teemaline konverents. Kutsutud olid kõik, kelles põleb soov kuulutada evangeeliumi ja luua uusi kogudusi. Pistik sümboliseerib ühendust Püha Vaimuga. Nii nagu me ühendame oma elektriseadmed elektrivõrku, peaksime olema ka Püha Vaimu väe võrgus. Vähemtuntud on bioloogiline termin, mida kasutatakse mulda juurduma pistetud taimeosa nimetamiseks. Koguduste rajamise kontekstis ilmestab see hästi uut kogudust, mis on võetud emakoguduse küljest ja pistetud mulda juurduma. Konverentsi peakõneleja ja seminaride läbiviija oli Jeff Potts Kanadast. Jeff on Kanada Manitoba-Saskatchewan liidu peasekretär ja koguduste rajamise koordinaator.

Rohkem saab lugeda koguduse kodulehelt advent.ee: sda.ee/eSwR ja sda.ee/BWyy. Pildid on aadressil sda.ee/TKxr.

Jaga Facebookis
Vaata seotud teemal
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat