Kogemuste kotike: Kuidas küll vaikida võiksin?

Avaldatud 9.11.2017, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Kui Jeesus oma ristilöömise nädala alguses Jeruusalemma poole astudes Õlimäe kallakule lähenes, „hakkas kogu jüngrite hulk rõõmutsedes suure häälega kiitma Jumalat kõigi vägevate tegude eest, mis nad olid näinud. ... Ja mõningad variserid rahva seast ütlesid temale: „Õpetaja, sõitle oma jüngreid!“ Ta vastas ning ütles: „Ma ütlen teile, kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama!“ (Lk 19:37–40) Ka meie ei tohi vait jääda – kui me just ei taha, et kivid hakkaksid kisendama. Olen märganud oma elus, et kui ma räägin nendest imedest, mis minu elus toimuvad, siis kinnitan teisi ja julgustan neid Jumalasse uskuma ning Teda paluma – aga ma kinnitan ka iseennast. Sest iga kord, kui ma mõnd kogemust kellelegi jagades seda üle kordan, kordan ma ka endale, et Jumal kuuleb palveid, Jumal hoolib, Jumal lahendab, Jumal on nii hea!

David Nõmmik rääkis oktoobri alguses Tallinnas jutlust pidades 12 kivist, mille Jumal käskis võtta Jordani keskelt ja püstitada Jordani ületamise mälestuseks jõe kaldale Gilgalisse, et Iisrael ei unustaks kunagi, kuidas Jordani vool katkes Jehoova seaduselaeka ees ja kuidas Jumal nad kuiva jõesängi mööda Kaananisse tõi. Ja et nad kuulutaksid sellest imest ka oma lastele. Ning tuletaksid neid kive nähes ka endale meelde, mis on toimunud. Need kivid olid ka „kisendavad kivid“, sest ehk küll need otseselt häält ei teinud, mõtles iga Jordanist läbitulnu neid kive nähes oma südames sellele suurele võidupäevale, mil nad Jumala Sõna järgides imet kogesid.

Me võime need meeldetuletamise kivid ka paberile talletada – täna on siin seda teinud Annika ja Olev oma kogemustega, mis tunnistavad vägevast ja armastavast palveid kuulvast Jumalast, kes on äratanud nendes kogemustes osalejad Jumalale Tema vägevate tegude eest kiitust tooma.

Usalda kõiges Jumalat

See lugu leidis aset möödunud aasta suvel. Kutsusin perelaagrisse ühe tuttava koos perega. See on pere, kelle Jumal on mulle südamele pannud. Mu tuttav väga ootas seda laagrit ja kohtumist meiega. Ma palvetasin palju selle pärast, et see soov ei kustuks ega kaoks mu tuttava südamest. Me leppisime juba kokku, mida keegi ühisele lauale toob ja kus laager täpselt toimub ja mida kaasa võtta. Ta oli nii elevil ja ootas seda päeva väga. Ta kirjutas mulle, et ta ikka kõvasti veenab oma meest ka kaasa tulema, et ta mees näeks, et on ka teistmoodi aja veetmise võimalusi peale sõpradega napsitamise. Mees aga pidi laagri nädalavahetusel tööl olema.

Ja siis, neljapäeva õhtul kell 22.00 tuleb mulle mu tuttavalt sõnum: „Hei. See on küll nii viimasel sekundil, aga meie ikka ei pääse .... mees rääkis ja palus mul järgi mõelda. Saab aru, et ma väga soovisin minna, aga tuletas meelde, et meil sel kuul maja viimane makse ja peaksime nii palju kui võimalik kokku hoidma, sest kuu lõpp läheb väga raskeks, ju ei olnud hetkel õige aeg ...“

Kui ma seda lugesin, olin väga kurb. Ma olin voodis ja palvetasin: „Taevaisa, sündigu Sinu tahtmine. Sinu käes pole miski võimatu.“ Ma kirjutasin pärast palvet talle vastuse. Et kui mittetuleku põhjus on kütuseraha, et siis ma soovin selle neile korvata. Et see ei saaks olla tuleku takistuseks. Neil ei oleks ühtegi väljaminekut, ma ise hoolitsen kõige eest. Uinusin, mõeldes neile ja rääkisin veel kord Jumalaga: „Armas Isa, kui Sina soovid, et see pere oleks perelaagris, siis tee see võimalikuks.“

Reede hommikul kell 10.12 kirjutas mu tuttav mulle Facebookis. Kuna neil on kaks autot ja ühega läheb mees tööle ja teisega tuleks tema laagrisse, siis kütusekulu tuleks juurde. Ta ütles, et ta maksaks kuu lõpus mulle tagasi, siis ta saaks ikka tulla. Minus kasvas lootusekiir, et ta ikkagi tuleb.

Mõned minutid hiljem, 10.31 kirjutas ta mulle nii: „Oi, Annika ma helisen praegu sisemiselt, ei teagi, kas keegi ülevalt tegi imetegusid, aga mees tuli just koju tagasi ja teatas, et tööl ei saagi midagi teha, lausvihma sajab, et ta tuleb ikka ka kaasa. Mul rõõmupisarad jooksevad ...“

Lugedes tema sõnu, nutsin ka mina rõõmust ja tänutundest Taevaisa ees. Tundsin, kuidas Jumal ise korraldas kõik nii, et see perekond saaks tunda ja kogeda Jumala suurt hoolt ja armastust. Hiljem laagris ütles mu tuttav mulle, et ta luges mehele minu sõnumid ette ja ta mees ütles, et ta ei uskunud, et on olemas veel häid inimesi, kes hoolivad teistest nii väga.

Laagrist lahkudes kinkisin nende 2-aastasele pisipojale Piibli, oma tuttavale aga raamatud „Tervis ja heaolu“ ning „Lapsevanem Jumala juhtimisel“, ning raamatu vahele panin raha.

Pärast laagrit kirjutas ta mulle: „Mu mees rääkis ja arutles kogu tee, kui tore oli. Ta kujutas ette hoopis midagi muud ja kartis seda nädalavahetust, aga reaalsuses sai õppetunni, et maailmas on nii palju muud ... väga kiitis teie perekonda ja Anneli perekonda, ütles, et sooviks rohkem suhelda, teiega ja just selliste inimestega läbi käia. Seega minu eesmärk sai täidetud ja meil sai kogu perekonna „kannuke laetud“. Sain väga palju jõudu ja eesmärke, kuhu püüelda. Aitäh.“

Selles perelaagris kogesin palju Jumala juhtimist. Ka minu venna pere sai sealt palju uut edasiseks eluks. See laager oli minu venna naisele murdepunkt ja ma olen ääretult õnnelik selle üle, et Jumal sai minu kaudu, mind oma töös kasutades kaasinimesi aidata ja tuua neid lähemale sellele õnnele ja väärtuslikule elule, mida mina kogen ise iga päev. Olgu Jumal kiidetud!

Annika Kaljuve

Kas Jordanist läbiminek võiks sümboliseerida ka seda, et Jumal avab tee ja võimalused seal, kus neid inimlikult võttes ei ole? Kogu määratu suur leer oleks jõe ületamiseks pidanud väga suurt vaeva nägema – näiteks hiiglama palju parvesid ehitama. Ja Kaananisse oleks saanud ju ka kuiva maad mööda. Miks juhtis Jumal nad koju just Jordani jõe kaudu? Kas mitte selleks, et Iisraelile näidata, et Tema võib teha tee, Tema suudab takistused teelt kõrvaldada. Just nii nagu Annika loos, kus takistused said Jumala imelise sekkumise läbi maha kistud ning inimesed tegid oma kogemuse Jumalaga. Piiblis pani Jumal vee seisma, siin aga taevast vihmana alla voolama – et üks otsiv laps võiks saada oma Isaga tuttavaks.

Meie ei saa ehitada ise silda ka üle patujõe, mis meid Jumalast ja tõelisest kodust lahutab ning siin ei aita mingid parved ega meie pingutus. Seda, mida meie teha ei saa, on meid armastav Jumal teinud Kristuses, kes „sai patuks meie eest“ ning rajas meile tee koju, saades ise selleks teeks, millel me võime astuda läbi kõigi sügavike ja jõepõhjade, uskudes hävinematut armastust, mis Jumalal on meie vastu.

Nüüd aga veel üks Jumala hoolitsuse lugu meie Kanadas elavalt vennalt.

Peale perega Hiiumaalt Rootsi põgenemist 22. septembril 1944. aastal oli mu esimene töökoht Stockholmi lähedal pagari- ja kondiitritöökojas. Mõne aja parast ilmus trükist eesti ajaleht ja seal avaldati kuulutus, et keegi pastor Eduard Mägi peab Stockholmis loenguid ajaloo ja Piibli ainetel. Mis mulle silma torkas, oli ta ettekanne Ilmutusraamatus olevast metsalisest ja ta nime arvust 666. Kui ma veel Eestis olin, arutasid naised omavahel sellest metsalisest ja ta nime arvust ning jõudsid järeldusele, et see on kommunism. Sest viieteistkümnest tuletikust moodustati 666 ja samadest 15 tuletikust sai moodustada slaavi tähtedega nimed Stalin ja Lenin. Mina, kes olin igasuguseid kriminaalromaane lugenud, naersin nende üle, et nii see küll ei ole, sest tikkudest võib nii igasuguseid nimesid kokku panna.

Kuna elektrirongiga sõites oli Stockholmi vaid mõni jaamavahe, siis ma otsustasin minna kuulama, mida pastor Mägi sellest kõneleb. Tal oli ühes käes ajalooraamat ja teises käes Piibliraamat. Oli muljetavaldav, kuidas maailma riikide teke oli täpselt ette ennustatud. Aga kommunismi või fašismi asemel tõestas Mägi, et Piiblis esitatud metsaline on Rooma paavst, kelle tiitel ehk nimi on ladina keeles VICARIVS FILII DEI, milles rooma numbreid kokku liites on summaks 666. Paavsti võim oli koguni Jumala kümmet käsku muutnud ja õige puhkepäeva asemele hoopis paganliku päikesekummardamise päeva seadnud. Selle päeva pühitsemise läbi kuulavad kõik kirikud tema sõna, mitte Jumalat. Ja katekismuse käsud erinevad tõepoolest Piiblis olevatest. Peale selle ütles pastor Mägi, et vahetult enne Jeesuse teist tulekut tõuseb rahvas rahva ja riik riigi vastu – nagu praegu sünnib – ning evangeeliumi kuulutatakse terves maailmas. Kõik see pani mind tõsiselt mõtlema. Nii täpne ennustuste täitumine näitab, et Jumal peab olemas olema ja Piibel on Tema poolt inspireeritud.

Mõni aeg pärast seda teatas eesti ajaleht, et Sigtunas avatakse eesti gümnaasium ning sinna võetakse 100 õpilast. Õppimine ja kooli juures elamine on tasuta. Mina saatsin ka nalja pärast oma nime ja olgugi, et soovijaid oli 300, võeti mind sinna vastu. Varsti panin ma tähele, et kaks poissi laupäeval klassidest osa ei võtnud. Oo, nemad on siis need seitsmenda päeva adventistid, kellest pastor Eduard Mägi kõneles. Mina hakkasin siis neile igasuguseid küsimusi esitama ja minus kasvas veendumus, et see, mida nad räägivad, on tõde. Sel ajal tulid mu vanemad koos mu kahe vennaga Sigtuna lähedale elama ja tööle ning noorem vend läks kooli. Ühel päeval võtsin ma südame rindu, läksin kooli direktori Viktor Lauti juurde ja palusin usulistel põhjustel ka laupäeva koolitööst vabaks, nagu need kaks poissi, Hans Treffner ja Ralf Korpman, olid laupäeviti vabad. Direktor ütles, et ma pean enne oma vanematelt loa tooma, siis ta kaalub seda soovi.

Ma olin kindel, et mu vanemad saavad aru ja annavad mulle selle loa, kui ma neile räägin, et Jumal on ette teatanud maailma sündmused ja maailma lõpp on lähedal, et kümme käsku on muudetud ja Piibel on tõsi, et kaks noormeest koolis on saanud laupäeva vabaks ja ka mina olen seda küsinud. Isa aga keeldus minu pettumuseks luba andmast, öeldes: „Enne lõpeta kool ja siis, kui sa tööle lähed, võid teha, mis sa tahad. Selles eas oled sa vastuvõtlik igasugustele ideedele, mis võivad sulle pähe hakata. Üks mu õdedest on juba vaimuhaige ja mina seda sulle praegu ei luba.“

Nii oli mul valida: kas lükata usuline tõekspidamine kõrvale ja jääda kooli või jätta kool lõpetamata ja minna tööle. Ma rääkisin sellest probleemist oma sõpradele. Ralf ütles, et tema isa teab ühte Stockholmi lähedal elavat eestlast, kellel on Rootsi kuninga loaga plekksepatööstus ja kes otsib praegu endale abiks üht õpipoissi. Tema tööstus on laupäeviti suletud. Mina ütlesin talle kohe: „Ütle oma isale, et mina olen saadaval, sest otsustasin koolist ära tulla ja tööle minna.“

Nii lahkusin ma koolist ja läksin tööle selle eestlase juurde Sundbybergi. Kuna sain vaid õpipoisi palka, olin töökohas ka öövahiks ning sain niiviisi töökotta ka tasuta elukoha. Siis küsis mu sõbra isa minult, kas mul on mu võõramaalase passis siin elamiseks elamisloa tempel olemas. Ma ütlesin, et see pole ju Stockholm. Kuid järgi vaadates leidsime, et ka eeslinnades elamiseks tuli luba taotleda. Võtsime takso ja sõitsime kohe võõramaalaste komisjoni kontorisse, et taotleda Sundbybergis elamiseks luba. Seal andsime mu passi sisse ja jäime ootama. Ootasime ja ootasime juba mitu tundi. Teisi ootajaid enam ei olnud. Siis tuli meie juurde üks noor eesti-rootslasest daam, kes seal töötas, ja ütles, et tema tahab uksed lukku panna, sest kõik on juba koju läinud, mis teie siin enam siis ootate. Sõbra isa ütles, et me tulime siia saama elamisluba Sundbybergi. Ei tea, mida see noor daam mõtles, aga ta küsis: „Kas sa tead, kus kontoris su pass on?“ Mina nägin, millisest uksest see sisse viidi ja osutasin sellele kontorile. Selle peale ta ütles: „Oh, sel ametnikul läks see meelest ära.“ Me läksime sinna kontorisse, kus laua peal olid mitmed passid, ka minu oma. Daam võttis minu passi, valis ühe templi, lõi selle sinna sisse, andis mulle ja me läksime sealt ära.

Aasta pärast tuli me töökotta üks asjamees ja küsis minu nime. Siis küsis ta, kuidas ma tohin siin elada ja töötada. „Näita passi!“ Vaatas templit ja küsis, kust ma selle sain. „Välismaalaste komisjonist,“ vastan mina. Tema aga ütleb: „Nende registris sinu nime ei ole!“ „Mis nüüd siis saab?“ küsisin mina. „Oh, neil on seal mingi segadus, ära muretse, küll ma asjad korraldan,“ vastab tema.

Muide, Stockholmi ja selle ümbrusesse oli raske elamisluba saada, aga Taevane Isa juhtis minu asjad nii imeliselt. Ka elamispinda oli peaaegu võimatu üürida, sellepärast et üürihinnad olid väga kõrged. Mina elasin seal tööstuse ruumides küll tasuta, aga need ruumid asusid keldris ja talvel oli seal öösiti väga külm. Mina unistasin parematest elamistingimustest, sest teine talv oli tulemas. Ka olin ma veidi raha kogunud. Kuidas Jumal mulle need elamistingimused ime kombel võimaldas, sellest edaspidi...

Olev Tralla

Taas kord usus „Jordani äärde astudes“ avastasin ühe asjaolu, millele ma varem pole mõelnud ning millest tegelikult jutustab ka eelnev Olevi lugu. Nimelt „Jordani veevool katkes Jehoova seaduselaeka ees“ (Jo 4:7) ehk siis, kui meie ka otsustame Jumala seadusele ustavaks jääda, avab Jumal meile võimaluse edasi astuda.

Jumal kuuleb palveid. Sellest räägib nii Annika kui ka Olevi lugu ja ma usun, et sellest räägib ka sinu lugu, lugeja. Ära siis väsi Talle kiitust toomast, ära oota, et Jumal paneks kivid kisendama, vaid astu sina oma Jordani äärde, nende olukordade juurde, kust Jumal sind on läbi toonud, meenuta Tema tegusid ja anna neist ka teistele teada!

Palvesõnad mu huultelt

veel ei jahtuda jõua,

juba Sa armuga tuled,

juba Sa aitama jõuad.

Juba Su rahu kui jõgi

täidab mu rahutuse

ja iga mu hinge tõbi

Sinus leidnud on lahenduse.

Juba Su rõõm ebamaine

täidab kõik hingekambrid,

minema pühib kõik pained

ja mind taevase õliga salvib.

Kuidas küll vaikida võiksin

kui hing tahab hõisata!

Kuidas Sind tänada võiksin,

et oled nii lähedal!

Eha Lobjakas

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat