Lambid põlegu, kui sa oma Issandat ootad!

Avaldatud 3.12.2017, autor Toivo Kaasik, allikas Meie Aeg

„Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada. Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid. Ja kui ta tuleks ka teisel või kolmandal öövalvekorral ja leiaks nad nõnda – õndsad on need! Küllap te mõistate, et kui peremees teaks, mil tunnil varas tuleb, siis ta ei laseks oma kotta sisse murda. Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!“ (Lk 12:35–40)

Detsember on maa põhjapoolkeral kõige pimedam kuu: Eestis on siis päikesevalgust vaid 6–7 tundi. Küllalt tihti varjavad sellegi lühikese valge aja jooksul pilved päikese, mis teeb päeva poolpimedaks ja niigi lõputuna näiv pime aeg tundub siis veelgi pikem. Kui võtan detsembrikuus kätte raamatu elik muu lugemismaterjali või kavatsen mõne pisikese asja kallal nokitseda, tuleb üldjuhul parema nägemise huvides enne tuli põlema panna; muidu vaevan lihtsalt oma silmi.

Jeesuse sõnad jüngritele „teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu” jätavad põhjamaises detsembris tunde, justkui need olekski lausutud kuskil siinsamas, talvise pööripäeva aegu kahe tuhande aasta eest. Kuigi kirjakohas on silmas peetud hoopis lõunamaist ööd, kus valge ning pimeda aja pikkuste erinevus aastas varieerub marginaalselt ja ööpimedus saabub praktiliselt kohe pärast päikeseloojangut. Aga see selleks, mind kui eestlast kõnetab käesoleva evangeeliumiteksti kontekstis just põhjamaine, jõuluaegne pikk ja pime öö, mil põlev lamp on valgusallikaks suurema osa ööpäevast.

Evangeeliumites on mitmes kohas kasutatud lambi kui valgusallika, aga samuti lambi kui valvamise atribuudi motiivi. Neid on omavahel ka seostatud: lisaks käesoleva evangeeliumiteksti põleva lambiga valvamisele on tähendamissõna kümnest neitsist täiesti loodud samale seosele. Viimases oodatakse peigmeest, et temaga koos pulma minna, käesolevas evangeeliumitekstis aga on juttu pulmapeolt saabuva peremehe ootamisest, keda sulased peavad vastu võtma.

Öise nii-öelda stardivalmis olemise ainestikku on kasutatud juba Vanas Testamendis, kus ühe näitena oli see määratud paasatalle söömise viisiks: „Ja nad söögu liha selsamal ööl... Ja sööge seda nõnda: teil olgu vöö vööl, jalatsid jalas ja kepp käes; ja sööge seda rutuga – see on paasatall Issanda auks!” (2Ms 12:8;11)

Kaasajal tähendab lambi süütamine üht nupuvajutust ja isegi selle väikse liigutuse saab kerge vaevaga asendada automaatikaga, pannes lüliti asemele näiteks liikumisanduri. Niiviisi pole vaja pimedas lüliti järele kobada, vaid tuli süttib kohe, kui inimene anduri piirkonnas liigub. Viisiga, kuidas käis tule süütamine Jeesuse ajal, ei pruugi suurem osa praeguseid inimesi toime tullagi. Enam pole vaja süüdata tuld süttiva materjali hõõrumise teel või tuleraua abiga. Samuti puudub vajadus oskuse järele korraldada õlilampi, et see süttiks ning heleda leegiga põleks.

Õlilambi süütamises ja korraldamises oli Jeesuse-aegne inimene praktikavajadusest tulenevalt kahtlemata osav, kuid siiski võttis see omajagu aega ning lambiga toimetamiseks oli vaja valgust. Tule süütamise keerukusest rääkimata. Need asjaolud kokku andsid tõenäoliselt piisava põhjuse, miks valvamise ja ootamise juures pidi lamp jätkuvalt põlema – et saaks vajadusel kohe ringi vaadata või pimedas tulijale vastu minna.

Kuigi ootamise väline vorm on mõtiskluse aluseks oleva evangeeliumiteksti tekkeajast peale radikaalselt muutunud, tähendab sulasele isanda ootamine ikka sedasama: olla peremehe saabudes nii-öelda stardivalmis.

Advendiaeg on nime poolest adventus Domini, Issanda tulek, nagu see aastast aastasse on olnud. Kuid see tulemine, mille ootamist jõuluajale eelnevad neli nädalat traditsiooniliselt sümboliseerivad, oli ära juba kahe tuhande aasta eest. Advendiaeg, milles olid sulased Jeesuse räägitud võrdumis, oli rääkimise hetkel Jeesuse sündimise ootamise järgne, seega ei ole evangeeliumiteksti teravik mingil moel suunatud sündmusele, millele kristlik pärimus jõulude tähistamisega tähelepanu juhib – Jeesuse esimesele tulemisele. Jeesus ei heida siin pilku tagasi oma sündimise loole. Ta räägib tulevikus toimuvast tulemisest, mis saab olla vaid meie Issanda Jeesuse tagasitulek, sündmus, mida Jumalasse uskujad jätkuvalt ootavad ja ilma milleta ristiusul kui sellisel puudub keskne mõte, sisu. Õnnistagu Issand sind, kallis lugeja, nüüd juba Kristuse taastuleku ootuse sees! Sinu niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu, kui sa oma Issandat ootad, et sa võiksid kohe talle ukse avada!

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat