Vana Testamendi kaanon - Jesaja

Avaldatud 9.4.2018, autor Andres Ploompuu, allikas Meie Aeg

Kes oli prohvet Jesaja ja milline oli tema kutsumine?

„Vaata, siin ma olen, läkita mind!“ Need armastatud ja palju tsiteeritud sõnad pärinevad prohvet Jesaja suust, kes selliselt kinnitas oma kutsumist prohvetlikku ametisse. Jesaja on kahtlemata üks tuntumaid prohveteid, kelle prohvetikuulutusi tsiteeritakse ohtralt ka Uues Testamendis. Lisaks sellele, et ta oli väljapaistev nii teoloogilises kui ka kirjanduslikus mõttes, ei jää märkamatuks ka tema pikk prohvetlik teenistus: alustades Juuda kuningas Ussija viimasest aastast (740 eKr) kuni Juuda kuninga Hiskijani (vaata Js 36–39), mis teeb tema prohvetliku kutsumise perioodiks üsna kindlalt üle 40 aasta. Tema kaheksanda sajandi kaasaegseteks, kes kuulutasid Põhja- ja Lõunakuningriigis (Iisraelis ja Juudas), olid Aamos, Hoosea ja Miika.

Kuid kes ikkagi oli Jesaja? Võiks oletada, et Jesaja raamat oma 66 peatükiga võiks prohveti elust rohkem rääkida. Ja nii mõneski mõttes ta seda ka teeb, kui võrrelda Jesaja raamatut näiteks Miika või Sefanjaga. Kuid kui panna Jeremija ja Hesekieli kohta kirjutatu kõrvuti sellega, mida teame Jesaja elust, siis pole seda viimast just palju. Teame, et Jesaja oli Aamotsi poeg ja et ta oli abielus ning vähemalt kahe poja isa.

Jesajast kui inimesest õpime me kõige rohkem lugedes tema mõtetest, tegudest ja sõnumist. Tema minapildist annab teatava ülevaate Jesaja 6. peatükis olev kutsumine. Selle esimestes salmides saab Jesaja võimsa nägemuse Issandast, kes istub „suurel ja kõrgel aujärjel“. Kui Jumalast kõrgemal seisvad kuuetiivalised seeravid hüüavad „Püha, püha, püha on vägede Issand…“, tajub Jesaja eriliselt oma ebatäiuslikkust, hüüdes: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast, et ma olen roojane mees huultelt…“ See, mis järgneb, paneb aluse Jesaja elukesvale pühendumisele. Nägemuses lendab Jesaja juurde üks seeravitest, kelle käes on süsi, mille ta altarilt pihtidega võtnud on. Ta puudutab sellega Jesaja suud ning ütleb: „Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.“ (6:6–8)

See kutsumise lugu on kõnekas mitmes mõttes. Esiteks räägib Jesaja aus ülestunnistus „roojastest huultest“ tema alandlikust loomusest ja teda koormavast süütundest. Ta ei rutanud ennast õigustama vaid tajus selgesti oma puudujääke. See andis Jumalale võimaluse teda oma töös kasutada. Ja teiseks, Jumal kõrvaldas Jesaja südamest koorma, selle suurima takistuse tal Jumala teenistusse astumast. Alles siis, kui Jesaja koges, et talle on andeks antud ning tema süü on lepitatud, võis ta ilma kahtluseta öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“

Jesaja kutsumise loo juures on veel üks tähelepanuväärne seik: nimelt loeme me sellest alles Jesaja raamatu 6. peatükis, mitte aga raamatu alguses, nagu võiks sobivaks pidada. Selle asemel alustab Jesaja hoopis nägemusest Juuda pattude kohta. Järgnevates peatükkides hoog ei rauge ning tõsiste hoiatuste ja hukkamõistu osaliseks saavad veel paljud teisedki. Ilmselt selleks ajaks (5. peatüki lõpuks) tahab iga kuula ja lugeja juba teada, et mis autoriteediga see mees sellist sõnumit edastab? Millise õigusega? Ja siis, kui Jesaja raamat on võitnud kõigi lugejate tähelepanu, esitab Jesaja oma tunnistuse, oma volitused, kinnitab oma õiguse olla Jumala sõnumitooja: Jesaja 6. peatükk on Jesaja volikiri, tema luba olla Jumala prohvet. Ilmselt pole ka järgnev sugugi juhuslik: kuni Jesaja kutsumiseni 6. peatükis ei mainita Juuda ja Iisraeli „karistajat“ kordagi nimepidi, kuid 7. peatükis on Jesaja kuulutusel justkui uus kaal, uus jõud, uus julgus, kui ta ütleb: „Issand laseb tulla sinule ja su rahvale ning su isa soole Assuri kuninga läbi päevi, milliseid ei ole olnud Efraimi juudast lahkumise ajast“ (7:17). Jah, Jumal on prohveti suu läbi rääkinud. Jesajast on saanud täisõiguslik ja tunnustatud prohvet. Tema elutöö on alanud.

Ennustused rahvaste vastu

Jesaja, nagu mitmed teisedki prohvetid, ei kuuluta ainult oma kaasmaalastele. Sarnaselt Aamose (1–2), Jeremija (46–51) ja Hesekieliga (25-32) on Jesaja raamatus hulgaliselt ennustusi teiste rahvaste kohta: Paabeli, Assuri, Vilistimaa, Moabi, Damaskuse, Etioopia, Egiptuse ja mitme teise rahva ja riigi kohta. Pole täpselt teada, millisel viisil Jesaja need nägemused neile rahvastele edasi andis, kuid üks on kindel: ta polnud nende suhtes külm või ükskõikne.

Lugedes teiste rahvaste kohta käivaid ettekuulutusi, mis on kirjas peatükkides 13–23, võib kergesti jääda mulje, kuidas Jumal karmilt ja kalkuleeritult teiste saatust esitab. See pole meeldiv lugemine. Siinjuures tasub aga meeles pidada, et antud peatükkides on kirjas justkui kontsentraat sellest, mis tegelikult leidis aset pikkade aastate jooksul: Jesaja andis need ennustused edasi aastatel 734 kuni 701 eKr ehk enam kui 30 aasta vältel. Tegelikkuses ulatuvad need ennustused kohati veelgi kaugemale, kuni Messia sündimise ajajärguni välja.

Viimasest lähtub, et Jumal hoolis kõigi rahvaste käekäigust, mitte ainult oma valitud rahvast. Ka Jesaja polnud ükskõikne. Peatükkides 24–27 ilmneb Jesaja reaktsioon sellele, mida ta on eelnevalt näinud. Näib, et ta elab kõigile rahvastele kaasa ning annab neile ka päästelootuse, mis on üks paljudest Jesaja rikkalikest ja kaunitest kirjeldustest: „Ja vägede Issand valmistab sellel mäel kõigile rahvaile võõruspeo rammusate roogadega, võõruspeo laagerdatud veiniga, ülirammusate roogadega, pärmi pealt selitatud veiniga. Ta hävitab sel mäel loori, mis looritab kõiki rahvaid, ja katte, mis katab kõiki paganaid. Ta neelab surma ära igaveseks ajaks. Ja Issand Jumal pühib pisarad kõigilt palgeilt…“ (Js 25:6–8)

Jesaja lemmikkuulutus

See, kes on Jesaja raamatut rohkem lugenud, ilmselt nõustub, et viimasena loetud lootusrikas sõnum kõigile rahvaile väljendab Jesajat tema parimas elemendis. Alati, kui tema prohvetikuulutuste keskseks teemaks on lootus, puhkeb Jesaja väljenduslikult justkui õide. Ta armastab rääkida lootusest ja heast tulevikust. Üks suurepäraseid näiteid Jesaja armastusest rääkida ja kirjeldada Jumala rahva tulevikku on Jesaja 35. peatükk. Kuid silmapaistvad on selles suhtes ka Jesaja raamatu peatükid 40–66. Nendes peatükkides väljendub Jesaja lemmik-kuulutus. Juba 40. peatükk algab julgustussõnadega: „Trööstige, trööstige minu rahvast.“

Selle lootusesõnumi süda, selle võti, väljendub isikus, keda Jesaja nimetab Jumala „sulaseks“. Jumala sulase kohta kirjutatud laulud on kirjas (1) 42:1–4, (2) 49:1–6, (3) 50:4–9 ja (4) 52:13-53:12. Hilisemaid prohveteid lugedes saab selgeks, et juba ammu enne Lunastaja sündi hakati ilmselt nendesamade Jesaja ettekuulutuste valguses kõrgendatult ootama selle sulase tulemist. Ja kui Jeesus Kristus, Immaanuel, sündis Petlemmas, Juudamaal, oli Matteus see, kes viitas korduvalt oma evangeeliumis Jesaja prohvetikuulutustele kui täide läinud prohvetlikule sõnale.

Jesaja lootusesõnum oli ja on erakordne veel teiselgi põhjusel. Kui Juuda kuningas Hiskija uhkustas Paabeli saadikute ees oma kuningriigi rikkustega, kuulutas Jesaja talle tema rahva ja näidatud rikkuse saatust: „Vaata, päevad tulevad, mil kõik, mis su kojas on ja mis su vanemad tänapäevani on kogunud, viiakse ära Paabelisse!“ (39:6) Seda Hiskijale antud sünget stsenaariumi tasakaalustas aga tulevastele põlvedele antud lootusesõnum. Enne kui ajalooline isik Koores veel sündinud oli, nimetab Jesaja teda nimepidi (45.ptk) kui Jumala tööriista, kelle abil Ta Jumala rahva vabastab. Selliselt jookseb Jesaja ettekuulutustes paralleelselt läbi kaks päästjat, mõlemad kaugemas tulevikus, kuid üks neist kaugemal kui teine. Kui Koores (või ka Pärsia kuningas Kyros Suur, 559–530 eKr), oli see, kes pärast Paabeli vallutamist 539.a eKr andis pagendatud juutidele ülesande minna tagasi Jeruusalemma ja taastada selle tempel, siis Jumala sulane, Messias, sündis umbes 700 aastat hiljem, et lunastada kogu maailma rahvad, vabastades inimkonna hoopis teistsugusest pagendatusest. Jesaja lootusesõnum Iisraelile oli nagu kaheterane mõõk: Koorese sõjalise jõu kaudu andis Jumal oma rahvale tagasi nende füüsilise kodumaa, nende füüsilise vabaduse, kuid Jeesus Kristuse kaudu tuli pattude andestus ja seeläbi inimkonnale hoopis teistsugune vabadus – vabadus patu orjusest ja lootus igavesele elule.

See, kuidas Jesaja esitas Koorest paralleelselt Jumala sulasega, ainult kinnitas juutide Messia tuleku ootust. Kui juudid pärast Paabeli vangistuse lõppemist Koorese ettekirjutuse kohaselt Jeruusalemma naasid, meenus neile erakordse selgusega Jesaja ettekuulutus Jumala sulasest. Kui Jesaja ettekuulutused olid sinnamaani täide läinud, võis ju oodata, et ühel päeval saadab Jumal ka oma Sulase, kelle kohta Ta ütleb: „Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu… ma olen pannud oma Vaimu tema peale, tema toob rahvaile õiguse“ (42:1). Usun, et see Jesaja kaudu väljendatud lootus on sama elustav igale tema raamatu lugejale ka tänapäeval: „Ärge tuletage meelde endisi asju ja ärge pange tähele, mis muiste on sündinud. Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka?“ (43:18) Kas pole see kevadeootus? Uue alguse lootus!


KAS TEADSID ET:

  • Jesaja nimi tähendab „Issand päästab“.
  • Jesajat on nimetatud „Vana Testamendi Pauluseks“ või ka „prohvetite Shakespeare’iks“.
  • Jesaja raamatut on nimetatud ka „Jesaja evangeeliumiks“, kuna selles on palju prohvetikuulutusi Messiast.
  • Sõna „päästmine ja lunastus“ (heaabreakeelses tekstis) esineb Jesaja raamatus vähemalt 26 korda, kuid kõikides ülejäänud Vana Testamendi prohvetites kokku vaid seitse korda.
Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat