Vana Testamendi kaanon: Jeremija II osa

Avaldatud 2.9.2018, autor Andres Ploompuu, allikas Meie Aeg

Neid pole ilmselt palju, kelle kutsumine on paika pandud enne nende sündimist. Või pole me läänelikus ühiskonnas lihtsalt selle mõtteviisiga harjunud, et keegi teine meie elukutse paika paneks? Meile õpetatakse, et igaühel on vabadus ise valida, kuidas ta oma elu elab või milliseid eesmärke elus seab. Kuid, ilmselt oleks suurem osa inimesi üsnagi rahul, kui nad printsiks või printsessiks sünniksid. Niisiis oleneb meie suhtumine ettemääratusse rohkem sellest, mida me oma kutsumisest arvame. Kuid kuidas oleks sündida prohvetiks?

Jeremija raamatu esimeses peatükis alustab Jumal Jeremija kutsumist järgmiste sõnadega: „Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast välja tulid, pühitsesin ma sinu: ma panin su rahvastele prohvetiks.“ 
(5. s) Ühelegi teisele prohvetile ei esitata Vanas Testamendis sellist kutset. Või kas saab sedagi kutsumiseks nimetada? Õigem oleks ehk öelda, et Jeremija sündis prohvetiks või lausa loodi prohvetiks, sest Jumal „tundis“ teda juba enne, kui ta emaüsas kasvama hakkas. Milline vedamine! Või hoopis… ebaõnn? Oleneb vaatenurgast, oleneb ka sellest, mille jaoks keegi valitud saab. Enne aga, kui sünnieelse valituks osutumise õigluse või ebaõigluse temaatikas liigselt hoogu sattuda, tasub meelde tuletada, et ka üks teine, sajandeid hiljem, sündis selleks, et inimkonna päästmiseks surra. Jeesusel oli ka kutsumine, sünnieelne kutsumine, mida Jumala prohvetid kuulutasid ette juba sajandeid. Nii valis Jumal ka Jeremija, teadlikult, ettekavatsetult, rahvastele prohvetiks.

Rahvastele prohvetiks

Mida tähendab olla rahvastele prohvetiks? Jeremija puhul tähendas see ilmselt suhtlemist kõigi ümberkaudsete rahvaste esindajatega. Võib julgelt öelda, et Jeremija esmane pühendumine oli tema oma rahva heaks, kuid tema raamatust leiab vihjeid ka selle kohta, et ta oli tõesti ka rahvaste prohvet. Jr 27:2–4 annab Jumal prohvetile just sellise rahvusvahelise iseloomuga ülesande: „Valmista enesele köidikud ja ikkepuud ning pane need enesele kaela! Läkita siis need Edomi kuningale, ammonlaste kuningale, Tüürose kuningale ja Siidoni kuningale käskjalgade kaudu, kes tulevad Jeruusalemma Juuda kuninga Sidkija juurde, ja käsi neid öelda oma isandaile…“ Seega, „rahvaste prohvetiks“ olemine hõlmas Jeremija jaoks enamat kui vaid teiste rahvaste kohta ennustamine: ta pöördus nende poole isiklikult, näitlikustatult, konkreetselt.

Tema rahvusvahelise prohveti staatust kinnitab ka asjaolu, et isegi Paabeli kuninga Nebukadnetsari ihukaitsepealik Nebusaradan oli teadlik Jeremija prohvetikuulutustest Juuda kohta ning Jeremija vabastamine Nebukadnetsari poolt lisab väärtust sellele, kui palju Jeremijast väljaspool Juudat lugu peeti. Jumal saatis oma „saadiku“ veel teistelegi omapärastele rahvusvahelistele missioonidele. Näiteks Jr 25:15–31 lähetas Jumal ta visuaalse sõnumiga Jeruusalemma ja Juuda linnadesse, Egiptusesse, kõigi Uusimaa kuningate juurde, Edomisse, moabite ja ammonlaste juurde jne kuni põhjamaa kuningateni „ligidalt ja kaugelt“, sest „Issandal on rahvastega riid, ta käib kohut kõigiga“. Kas ja millisel viisil Jeremija selle Issanda sõna rahvastele edasi andis, pole teada. Kuid pole kahtlust, et Jeremija missioon oli rohkematele kui vaid juutidele.

Jeremijast lähemalt

Olla „rahvastele prohvetiks“ on kahtlemata suur eesõigus ja ka enneolematu väljakutse, kuid ka Jeremija oli kunagi noor ja kogenematu. Inimesena oli ta nõrkuste, hirmude ja sisemiste heitluste tallermaa. Juba päris oma kutsumise alguses, pärast Jumala jõulist ja erilist sissejuhatust, vastas Jeremija alandlikult, kuid ka pelglikult: „Oh Issand Jumal! Vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor.“ (1:6) Selles suhtes ei erinenud Jeremija kõigist tänastestki noortest, kes kaasaegse ühiskonna nõudmiste ja ootuste survel kõikuma võivad lüüa. Ka Jeremija kartis, kas ta saab hakkama, kas ta suudab Jumala ootustele vastata. Polnud ju isandate Issand, maa ja taeva Looja, eriti tavapärane tööandja. Pole siis imekspandav, et selline lähenemine Jumala poolt Jeremija jalad nõrgaks võttis. Ja loomulikult kartis ta ka neid, kellele ta Jumala sõnumit edasi pidi andma. Inimlikke valitsejaid oli Jeremijal põhjust veelgi rohkem karta, üpris loogilistel põhjustel: tema oli jumaliku kohtuotsuse või väljatõstmisotsuse kättetoimetaja.

Kuid Jeremija sai siiski hakkama. Mitte omast jõust, vaid sellepärast, et Jumal oli temaga. „Ära karda neid,“ vastas Jumal ebalevale noorele Jeremijale, „sest mina olen sinuga, ja päästan sinu, ütleb Issand… vaata, ma annan oma sõnad sulle suhu… ma panen su täna rahvaste ja kuningriikide üle.“ (1:8–10) Noor Jeremija ei pidanudki kõike ise suutma või oskama. Salmides 17 ja 18 julgustab teda Jumal: „Aga sina vööta oma niuded, võta kätte ja räägi neile kõik, mida ma sul käsin. Ära kohku nende ees, et mina sind nende ees ei peaks kohutama! Sest vaata, mina panen su täna kindlustatud linnaks ja raudsambaks ning vaskmüüriks kogu maa vastu.“

Kui Jeremija elu ja tegevust ühtse tervikuna vaadata, siis oli ta tõepoolest justkui „raudsambaks ja vaskmüüriks“. Ligi 40 aastat andis ta ustavalt ja jõuliselt edasi Jumala läkitusi. Väga täbaratest ja eluohtlikest olukordadest hoolimata tuli ta neist Jumala abiga alati välja. Juuda kuningad ja asehaldurid, kes Jeremijale vastu panid, kukkusid troonilt, kuid Jeremija jäi.

Siiski on oluline näidata ka Jeremija isikliku elu teist, õrnemat külge: ka seda, kuivõrd raskelt mõjus Jumalast antud ülesanne temale endale. Ta polnud käsku täitev masin. Ta oli kaasa mõtlev, tundev, hooliv ja oma rahvast sügavalt armastav isiksus. Oli ka valusalt emotsionaalseid hetki, kus ta sajatas oma vangistajaid (20. ptk), kuni selleni välja, et ta needis oma sündimise päeva, halades: „Mispärast ma olen välja tulnud emaihust nägema vaeva ja muret, nõnda et mu päevad lõpevad häbis?“ (20:14, 18)

Usun siiski, et Jeremija päevad ei lõppenud häbis. Aga ilmselt on see paratamatu, et need, kes kõige suurema võitluse keskel viibivad, võivad vahel kogeda ja tunda olukordi lootusetutena. On irooniline, et prohvet Joona soovis ka ühel hetkel surra, kuid mitte sellepärast, et tema edasiantud prohvetikuulutus täide oleks läinud, vaid hoopis sellepärast, et see täide ei läinud. Joona soovis Niineve linna hävitamist, Jeremija soovis juutide säästmist, kuid mõlemad kogesid, et nende „päevad lõpevad häbis“. Ka Iiobi kogemus oli üpris sarnane. Sellised hetked on kõige kaalukamad: see, mida siis tuntakse, ei määra edasiste sündmuste käiku, vaid see, mida otsustatakse teha, kujundab ajalugu. Ja kui ajas edasi liikuda, siis tuleb ilmsiks, et ka Jeesus Kristus ise koges kõige raskemal hetkel sügavat meeleheidet, kuni verepisarateni, väljendades ka pettumust oma jüngrite suhtes, kes polnud Temaga koos valvanud. Kuid südames ja tegudes läks Jeesus siiski lõpuni, olles võidukas.

Palvetav prohvet

Mis aitas Jeremijal kõik need aastad oma kutsumisele kindlaks jääda? Võis see olla tema palveelu? Kõik Jeremija palved (11:18–23; 12:1–13; 15:10–21; 17:14–18; 18:18–23; 20:.7-18; 32:17–25, 26–44) on sisuliselt tema isiklikud palved, mida nimetatakse vahel ka Jeremija tunnistusteks, sest need sisaldavad suurel hulgal isikliku valu ja kaebuse elemente. Need palved on aken Jeremija hinge. Ta oli teadlik oma inimlikust olukorrast, sellest pingest prohvetliku kutsumise ja isikliku igatsuse vahel, olles hukka mõistetud oma demoraliseeriva sõnumi pärast alla anda babüloonlastele, soovides samas päästa igat kaasmaalast. See põhjustas konflikti kõige emotsionaalsemal tasandil. Tema palved väljendavad tema tundeid ja mõtteid. Neid palveid ei saa võtta isiklikuks eeskujuks, nagu näiteks „Meie Isa palvet“, mida võime samade sõnadega paluda. Kuid teisest küljest näitavad need meile, kuidas üks inimene palvetas. Isegi siis kui sõnad ja soovid tunduvad kohatud (näiteks paludes kättemaksu oma vihameestele), avavad need palve olemuse, tuues päevavalgele sisemise heitluse, mida Jeremija pidas, otsides vastuseid ja pannes Jumala ette maha oma südame valu ja igatsused.

Jeremija teadis, et palvel on suur vägi ning et need aitavad tema hingel paraneda. Lõpuks jõudis Jeremija palve abil selleni, et lasi Jumalal kätte maksta ning pani enda koorma Tema ette maha, paludes: „Sina tead seda. Issand, pea mind meeles ja kanna hoolt minu eest, tasu kätte minu eest mu tagakiusajaile! Oma suures kannatlikkuses ära võta mind ära, mõtle, et ma sinu pärast kannan teotust!“ (15:15) Jeremija tunnistused pole meie jaoks kirja pandud sellepärast, et Jeremija iseloomu nõrkust ja kannatust esiplaanile tuua. Tema isiklikud palved on meile antud selleks, et näidata, kust tuli ja kes oli tema jõu allikas.

Edukas või läbikukkunud?

Kuidas lõpetuseks hinnata, kas Jeremija oli prohvetina edukas või kukkus ta läbi? Lõppude lõpuks pidi Jeremija kibedusega pealt vaatama, kuidas tema rahva viimasedki riismed kodumaalt lahkusid. Ka tema võeti vägisi Egiptusesse kaasa.

Usun siiski, et Jeremija oli väga edukas, kui seda üldse nii väljendada saab. Ta õnnestus juba selles mõttes, et jäi oma kutsumisele kindlaks, ta täitis Jumalast antud missiooni. Jumal polnudki talle seadnud eesmärgiks Juuda riigi säilitamise. See polnud Jeremija ülesanne. Inimlikult me võtame vahel endale ise koormaid, mida meil pole ette nähtud kanda. See põhjustas ka Jeremijale kannatusi.

Jeremija töö vilju pole võimalik otseselt mõõta, kuid nagu paljude teiste Jumala prohvetite puhul, avaldusid ka tema tööaastate viljad järgmiste sugupõlvede juures. Jumal ju hoolitses oma rahva eest ka Paabelis. Kirjas Paabeli vangidele andis ta edasi Issanda sõna: „Ehitage kodasid ja elage neis, istutage rohuaedu ja sööge nende vilja! Võtke naisi ja laste sündida poegi ja tütreid! Võtke oma poegadele naisi ja pange oma tütred mehele… taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia…“ (29:5–7) Ja sellessamas kirjas teeb Jumal teatavaks ka oma plaani tuua oma rahvas „tagasi siia paika“ (10. s). Ei, Jeremija polnud läbi kukkunud, ta oli oma missiooni täitnud. Need, kes 70 aastat hiljem koju tagasi jõudsid, mäletasid, et see oli ustav Jeremija, kes oli Jumala prohvetina toonud päästesõnumi. Kui tänulikud nad siis sellele mõeldes olla võisid!


KAS TEADSID ET:

• Jeremija tegutses prohvetina üle 40 aasta.
• Jeremijat tuntakse kui nutvat prohvetit.
• Jeremija ei tohtinud naist võtta ega peret luua (Jr 16:1–4).
• Jeremija sai Jumalalt kutse olla rahvastele prohvetiks.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat