Inimese roll kiusatuses

Avaldatud 23.9.2018, autor Ly Kaasik, autor Toivo Kaasik, allikas Meie Aeg

Jeesus vastas neile: „Eks ma ole teid kahtteistkümmend välja valinud, 
ent üks teie seast on kurat.“

Jh 6:70–71

 

Aga seda ta ütles Juudas Iskarioti kohta, sest see kavatses teda reeta, üks neist kaheteistkümnest.

Aastal 1996 puhkes Monacos skandaal, mis jõudis kiiresti terve Euroopa uudistesse: printsess Stéphanie toonane abikaasa ja endine ihukaitsja Daniel Ducruet tabati abielurikkumiselt striptiisitariga. Kuna pildid mehest ja tema armukesest levisid sotsiaalmeedias, ei saanud tegu kuidagi eitada. Ducruet püüdis end aga puhtaks pesta väitega, et kogu intriig on lõks, mille strippar koos fotograafi ja viimase assistendiga talle salakavalalt punusid. Tegelikult polevatki ta süüdi.

Kui Jeesus vihjas Juudas Iskarioti kavatsustele, ei maininud ta poole sõnagagi kiusatust, millesse saatan Iskarioti hoomamatult mässis. Jeesusele on Juudase tume tulevik teada – ja ta ei distantseeri Juudast sellest mitte kuidagi. Jeesus tituleerib hoopis Iskarioti enda kuradiks, samastades teda sel kombel vähemalt nime poolest saatanaga. Teises kontekstis, kui Peetrus Jeesust surmajuttude pärast noomib, sõitleb Jeesus teda sõnadega, milles Peetruse poole pöördumise vorm on sarnase laadiga nagu Iskarioti kuradiks nimetamine:

Aga Jeesus pöördus, vaatas jüngritele ja sõitles Peetrust: „Tagane, vastupanija, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil!“ (Mk 8:33)

Inimestele on loomuomane arvata endast head ja otsida oma halbadele tegudele vabandusi. Truudusetuses saab süüdistada nii liiga ahvatlevat armukest kui ka kehva abikaasat, enda vihahood võib ajada ümbritsevate inimeste kaela, kes oma käitumisega vihastaja närvi ajavad, ning sassis suhete eest on võimalik vastutavaks teha lähedased, kes hea läbisaamise nimel piisavalt ei pinguta. Kristlased on siinkohal uskmatutest veel „paremas olukorras“, omades lausa universaalset patuoinast, kelle süüks panna kõik see, mida ei ole millegi muuga võimalik õigustada. Saatanat võib süüdistada absoluutselt kõiges, alates halbadest mõtetest kuni kohutavate kuritegudeni. Kindlasti on paljud kuulnud ja ehk ka ise kasutanud vabandust stiilis „saatan kiusas mind“ või „saatan eksitas mind“.

Osalt võib sellisele mõtteviisile kinnitust leida Piiblist. Saatan oli esimene olevus, kes pattu langes ning vedas endaga kaasa kolmandiku ingleid ja terve Maal elava inimkonna. Ta on kurjuse allikas, valede isa, muistne madu, „kes eksitab kogu ilmamaad“ (Ilm 12:9). Piiblis on arvukalt näiteid selle kohta, kuidas saatan inimestele lõkse seab ja neid kiusatusse viib. Kummaline on aga, et saatanat ei karistata inimeste pahategude eest, isegi mitte paralleelselt inimeste endiga. Tunnistatakse küll tema osa inimeste kiusatusse viimises, kuid alati on patustajad ise need, kes oma tegude tagajärgi kandma peavad. Kõige tipuks on Jeesus andnud teada, et kui ta kord tagasi tuleb, hävitatakse igaüks, kes pole teda vastu võtnud. Kiusaja, saatan, on aga see, kes kes ahvatleb inimesi, meelitades neid Jumalale vastu hakkama ja seega pattu langema. Paulus on kirjutanud: „Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen“ (Rm 7:19). Jumalast oleks äärmiselt ebaõiglane karistada inimesi millegi eest, mille tegemisest nad hoiduda ei suuda, isegi kui nad tahaksid. On ju ka Moosese seadusesse kirja pandud: „... igaüks surmatagu oma patu pärast!“ (5Ms 24:16)

Indiaani mõistujutu järgi elab iga inimese sees kaks hunti, üks hea ja teine kuri, kelle vahel käib pidev lahing. Iseenesest ei ole kumbki hunt teisest tugevam, kuid võitjaks jääb see, keda inimene rohkem toidab. Igaühes on kalduvus nii heaks kui ka kurjaks ning igaüks peab ise otsustama, millistele kalduvustele ta järele annab, kumba hunti ta rohkem toidab. Psühhoanalüütik C. G. Jung on neid iseloomuomadusi, mida inimene endale tunnistada ei taha, võrrelnud varjuga. Vari koosneb kõigest sellest, mille pärast teadlik meel häbi või jälestust tunneb. Varju ei soovita endale tunnistada, seda eitatakse ning see surutakse alateadvusse, aga mida enam seda kõrvale lükata püütakse, seda rohkem see esile tungida püüab. Või, nagu Jung ise ütles: „Igaüks kannab varju ja mida vähem see avaldub inimese teadlikus elus, seda mustem ja tihedam see on.“

Pääsemaks endas leiduvast halvast, püüab teadvus kuvada varju enesest väljapoole, teistele. Oma tehtud kurjas süüdistatakse ülejäänud inimesi, saatust, asjaolude õnnetuid kokkulangevusi ja kristlaste puhul kõige enam saatanat. Saatanast saab otsekui kogu inimkonna kurjuse projektsioon, kellele kantakse üle kõik iseenda halvad omadused. Vastutust saatana kaela veeretades jätab usklik aga kahe silma vahele tõsiasja, et Jumal on inimestele andnud vaba tahte. Igaühel on vabadus valida, kas ta annab järele heale või kurjale. Täiskasvanuks saamisega käib kaasas vastutuse võtmine. Saatan võib mulle seada lõksu, aga mina valin, kas ma langen sellesse või mitte.

Ma ei pea vajalikuks üksikasjalikku arutelu saatana olemuse ja tema „aura“ üle. Piiblis leiduvale lisaks võib inimene ainult arvata, milline võitlus käib tema hinge pärast inimesele nähtamatus maailmas. Sestap on siinkohal ehk mõistlik hoiduda äärmustest. Ka Jungi järgi on mõlemad äärmused – nii teiste süüdistamine enda pahategudes kui ka saatana taandamine pelgalt inimeses endas oleva kurjuse projektsiooni rolli – ohtlikud mõtteviisid. Inimene, kes näeb saatanas ainult sümbolit ja teeb iseendast ülekohtu saladuse kandja, riskib sellega, et kurjus saab tema üle hoopis suurema võimu. Pidades saatanat reaalseks, suhtun ma ka kurjusesse kui millessegi, mis ei ole mulle omane, vaid võõras, ja millest tuleb eemale hoida. Öeldes, et kõik kuri on pärit inimesest, muudan ma aga kurjuse inimlikuks, tuttavaks, isegi talutavaks, õigustades oma patte lõpuks uhkelt rooma kirjaniku Terentiuse sõnadega „Ma olen inimene, miski inimlik ei ole mulle võõras“. Jung kirjeldab, kuhu niisugune suhtumine välja võib viia: „Uuemal ajal on see areng pöördunud saatanlikult pahupidiseks, kus hunt lambanahas ringi käib ja kõigile kõrva sosistab, et kurjus on tegelikult vaid vääriti mõistetud headus ja igati sünnis progressi instrument. Usutakse, et sellega on pimedusemaailmale lõplikult ots peale tehtud, ega mõisteta, milline inimhingede mürgitamine on sellega alanud.“ Viimaks on inimene hingeliselt niivõrd laostunud, et salgab maha „kõrgeima psüühilise väe, millest inimese jõud üle ei käi ega hakka käima – jumaluse enese –, et juba allaneelatud kurja kõrval saada ka hea oma võimusesse.“

Inimestes on kahtlemata kurjust, aga see ei tohi saada kellelegi loomuomaseks. Kuri pole oma olemuselt inimlik, vaid saatanlik. Samas peab alati meeles hoidma, et Jumal on kõigile andnud vaba tahte. Ka Juudas Iskariot sai otsustada, kas ta on Jeesuse väljavalitu või kurat. Kuigi ta isegi püsis valituna ja hingelt ometi kuradina mõnd aega topeltrollis, sai võidu see „hunt“, keda Iskariot toitis. Daniel Ducruet’ jaoks oli truudus tõenäoliselt juhuse puudumine ja juhuse olemasolu tituleeris ta lõksuks, millesse teda „alatult“ tõmmati. Inimene võib küll tunda end kurja suhtes distantseerituna ja seda mõneti õigusega: on ju kuri nii-öelda kõrvalt sisse tulnud. Ometi jääb nende kahe vahel valiku tegemine lõppeks ikkagi inimesele endale. Isegi kui inimene annab endale aru, et ta ise ei suuda hea kasuks otsustada, vaid teeb halba, mida ta ei taha, ei anna see õigust oma tegude eest kedagi teist vastutavaks muuta.

Vastutus tehtud kurja eest on taagana inimese peal. Jumal sai inimeseks, et kanda seda vastutust igaühe eest ise, vabatahtlikult, vabastades kõik need, kes on pattu teinud, sellega kaasas käivast vastutuskoormast.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat