Kogemuste kotike: Kogemused Kristuse koolis

Avaldatud 30.9.2018, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

September on koolikuu ja suur hulk nii väikeseid kui suuri asub teadmisi omandama. Osa alustab kooliteed ja teised jätkavad sealt, kus kevadel pooleli jäi. Kooli ja õppimise teemale mõeldes meenub Piiblist Jeesuse antud keeld: „Aga teie ärge laske endid hüüda rabiks, sest üks on teie õpetaja; aga teie kõik olete vennad.“ (Mt 23:8) Haridusasutustes käivad asjad nii, nagu nad käivad, aga Jeesus tahab meile kõigile meelde tuletada, et meie elukoolis – Kristuse koolis – on ainult üks Õpetaja ja meie kõik oleme õpilased. Vanemad ja kogenumad usukaaslased võivad mõnes küsimuses küll teeotsa kätte juhatada, aga keegi ei saa omandada meie eest kogemusi Kristuse koolis. Kui Jeesus räägib Jh 8:32 tõe tunnetamisest, mis meid vabaks teeb, siis seegi tähendab, et kogeksime Piibli õpetusi oma elus ja tunnetaksime, et need tõesti toimivad. Ja kuigi meid hoiatatakse oma usku kogemustele rajamast, tõendab kogemus ometi, et õpitu peab ikka paika.

Järgnevalt jutustab oma ja oma lähedaste kogemustest Kristuse koolis adventkoguduse tuntud evangelist Emilio Knechtle.

Jõudis kätte taevas minu jaoks kindlaksmääratud tund. Minu ellu tulid kohutavad kannatused. Jumal teadis, et olin noor ja uhke mees. Olin rikas, mul oli kõike. Mind pidi alandatama. Seisin silmitsi väga isikliku probleemiga, millest ma ei suutnud kõnelda isegi oma naisega. See piinas mind. Ja siis saatis Jumal kell 11 öösel minu ukse taha koputama ühe mulle tuttava misjonäri.

Kutsusin ta sisse ja küsisin: „Vajad sa raha?“ Olin talle varem palju raha andnud. „Ei, Emilio,“ vastas ta, „ma ei vaja raha, ma vajan sind.“ „No nii, milleks sul mind vaja on?“ Dick vastas: „Minu piiblitunni juhataja on ametist loobunud ja pole kedagi, kes tahaks seda tööd teha! Palun, et sina võtaksid selle kohustuse enda peale.“ „Dick, sa oled saanud päikesepiste või midagi muud taolist?“ vastasin talle. „Sa oled hull. Ma ei usu Jumalat. Ma ei tea ega taha midagi teada Piiblist, ma ei mõista ühtki teie laulu, ma ei taha palvetada – ja sina tahad, et ma oleksin piiblitunni juhataja.“

Dick lausus: „Palun sul üksnes lugeda. Trükin kõik paberile valmis ja kõik, mis ma palun, on see, et sa vaid loeksid selle rahvale ette.“ Ütlesin: „Hästi! Sinu pärast, sellepärast, et sa oled minu sõber, teen ma seda.“

Järgmisel hommikul seisin ma valges ülikonnas koguduse ees ja lugesin, mida Dick Johnson oli minu jaoks paberile kirjutanud. Olin rabatud sellest, mida lugesin. Nutt tungis kurku. Ma polnud elus iialgi kuulnud sellist jutlust. Lugesin, et Jumala Poeg, kes oli võrdne Jumalaga, astus alla ühe sammu – saades Pojaks. Ta astus veel ühe astme võrra allapoole ja sai Miikaeliks – peaingliks, kes võitles ühe kolmandiku inglitega, kes olid hakanud mässama.

Ta astus kolmanda astme võrra alla – ja sai inimeseks.

Ta astus alla neljanda sammu  – ja sai patuseks. Mitte patustajaks, vaid patuseks meie pärast.

Ta astus alla viienda sammu – ja läks ristile. Milline needus – rippuda ristil!

Ta astus veelgi madalamale, Ta astus kuuenda sammu – ja suri.

Ta astus veel ühe sammu alla, seitsmenda sammu – ning läks teise surma.

Ta astus seitse korda alla, et päästa sellist tõbrast nagu mina!

Esimene surm oli teadvusetus. Teise surma lähevad õelad, patused peale tuhandet aastat. Piiblis on seda nimetatud „äärmiseks pimeduseks, Jumalast eraldatuseks“. Ainult üks inim­olend läks teise surma ja sai uuesti elavaks, see oli Jumala Poeg.

Kõige kõrgemast paigast – Jumala kõrvalt astus Ta seitse astet alla, kõige madalamale, enam madalamale ei saagi minna. Isegi saatan ei osanud ette arvata, et Jeesus laskub nii madalale.

Kuid kuna Jeesus oli patuta, ei suutnud surm Teda hoida. Olles astunud alla seitse astet, läks Ta ka seitse astet üles tagasi.

Kolme päeva pärast – ülestõusmine.

Siis taevasseminek.

Siis krooniti Ta taevas kogu universumi nähes – Temast sai Ülempreester, meie Vahemees, meie Advokaat, meie Kuningas – universumi Valitseja, uuesti võrdne Isaga.

Seitse astet alla, seitse astet üles. Selleks, et sina ja mina saaksime päästetud!

Ma jooksin Dick Johnsoni juurde ja küsisin: „Kus see kirjas on?“ Ta andis mulle Piibli. „Võta, mine koju ja loe Johannese evangeeliumi.“

Võtsin Piibli, tormasin koju, lugesin, lugesin, lugesin. Lugesin öö läbi – Johannese evangeelium, Apostlite teod, kiri roomlastele, Uue Testamendi lõpuni... Nutsin ja hüüdsin Jumala poole: „Ma tänan Sind, et sa ilmutasid end täna mulle. Kui Sa saad midagi teha selle lihaliku materialistist noormehega, tema eneseuhkusega, siis palun tee seda!“

Ja kui päike tõusis Kariibi mere kohale, armastasin ma Kristust.

Kuulsin Teda ütlemas: „Mina tulin, et parandada murdunud südameid.“ Jeesus ütles: „Üks minu lammas oli kadunud ja ta on leitud, see minu poeg oli surnud, nüüd on ta jälle elus.“

Sellel ööl ma sündisin uuesti.

Mis on uussünd?

Teadlased Ameerikas on teinud katseid. Võttes väikese tüki grafiiti, panevad nad selle suure masina alla ning pommitavad selle molekule, need paigutuvad ümber ja järsku muutub see väike grafiiditükk teemandiks. Kui ma vaatasin üles Kristusele, kes oli ristil minu pärast, väljus Jumalast uueks loov vägi, mis muutis koheselt minu vaimuliku molekulaarse struktuuri ja minust sai uus loodu. See polnud tunnete mäng. See polnud emotsionaalne trikk. See juhtus sellepärast, et Jumal oli tõotanud seda teha. Jumal ei valeta kunagi. Ta ütleb: „Kellel on Poeg, sellel on elu.“ (1Jh 5:12)

Kuid see oli alles algus. Siis läbistas Püha Vaim minu mõistuse ja päev-päevalt muudab Ta mind järjest rohkem ja rohkem Jumala sarnaseks. Patt kaotas minu jaoks oma võlu. Asju, mida ma enne ihaldasin, hakkasin ma vihkama, ja neid, mida vihkasin, hakkasin armastama. Ükski psühhiaater poleks mind suutnud nii muuta, nagu Kristus muutis. Jeesuse evangeelium on nagu sool. See imbub hinge ja hävitab patubakterid. Jeesuse Kristuse evangeelium on kui laserkiir, mis tapab vähirakud. Nii hävitab Jeesuse Kristuse ülestõusmise elu Tema Püha Vaimu läbi sinu enese mina. Päevast päeva, alates sellest ööst, käin ma igal hommikul mõttes Jeesuse Kristuse risti all ja iga kord juhtub seesama ime, sest siin põletatakse minust välja minu ego.

Igal nädalal sain oma armsalt emalt kirja Šveitsist. Kord ta kirjutas: „Emilio, olen väga õnnelik, et sinust on saanud kristlane. Ma pean sulle midagi jutustama.“

Ja siis ta kirjutas, kuidas ma olin kolmeaastasena raskes verehaiguses. Arstid ei andnud mulle elulootust kauemaks kui umbes kaks kuud. Ema polnud toona veel usklik. Sellisel kriisimomendil juhtis Jumal mu ema kokku ühe vana, 85-aastase naisega, kes oli seitsmenda päeva adventist. Ta rääkis emale, et kuulub ühte väikesesse kogudusse, mille nime ema polnud kuulnud. Ta rääkis, et neil oli üks suur prohvet, üks naine, kelle nimi oli Ellen Gould White, kes on kirjutanud palju tervise kohta. „Olgugi et arstid on võitlemast loobunud, Jumal võib sinu poisi tervendada,“ ütles naine, „kui järgid prohveti nõuandeid.“

Ema haaras naisel käest kinni ja juhtis ta teisele korrusele, kus mina surijana lamasin.

Kõige esmalt suunas naine minu ema pilgu Kristusele. Seejärel ütles ta: „Kingi see väike poiss Kristusele!“ Värisevate huultega pühendas mu ema mind Jumalale. Siis ütles naine mu emale, et nüüdsest peale ei tohi see laps süüa liha, piima ega juustu. Sellisele kummalisele dieedile panigi mu ema mind alates tollest päevast.

Üheksa kuu pärast olin ma Šveitsi kõige tervem poiss. Kogu minu veri oli uuenenud. Palju-palju aastaid olen olnud sellel dieedil ja pole olnud haige. Iga nädal võin pidada jutlusi, rääkida rahvale ja ma pole kurnatud.

Ema kirjutas: „Poeg, sinu elu päästis seitsmenda päeva adventistide tervisereform.“

See oli mulle suur avastus, aga ka kõva löök, kuna ma ei tahtnud saada adventistiks.

Dominikaani vabariigist olime tulnud tagasi USAsse. Olin saanud viie suure ettevõtte juhiks.

Billy Graham oli koos minu abikaasaga käinud Illinois’ kolledžis ja minu naine kutsus teda sageli külla. Tema õpetas mind paljudes asjades. Kuid nii tema kui ka mitmed teised hoiatasid mind kõvasti: „Vaata, et sa adventistidega tegemist ei tee!“

Jumal pidi mind taas alandama. Teistkordselt tuli kannatus minu ellu. Ahastuses hüüdsin: „Issand, mis ma olen teinud, et olen selle ära teeninud?“ Issand vastas: „Tahan tuua sinu ellu uut valgust, aga sina lööd ukse mu ees kinni!“

Läksin Broxi adventkuulutaja juurde, sest sinna oli lennanud Šveitsist ka minu ema – et mind temale esitleda.

Ütlesin: „Jutustage mulle, mida usuvad adventistid, olen valmis kuulama.“ Ja see pastor rääkis mulle nii kauneid tõdesid Jeesusest, nagu ma varem polnud kuulnud. Ta näitas, et see kõik on kirjas Piiblis, kasutamata ühtki E. G. White’i raamatut. Avastasin, et selle koguduse õpetus põhineb täielikult Piiblil. Kaks aastat õppisin koos temaga Piiblit, siis ütlesin, et olen valmis laskma ennast ristida.

Kuid selle peale teatas minu abikaasa, et ta ei taha olla seitsmenda päeva adventisti naine. „Kui sa seda teed, annan lahutuse sisse!“

Minu jaoks oli see kohutav katsumus. Meil on kuus last. Palvetasin nii, nagu ei kunagi polnud palvetanud. Kui läksin oma kaunisse korterisse Viiendal avenüül, öeldi mulle, et meie abielu on lõppenud.

Olen mägedes kasvanud poiss ja armastasin suusatada. Võtsin siis oma suusad ja sõitsin USA kõige kõrgematesse mägedesse. Seal suusatades hüüdsin Jumala poole ja ütlesin: „Jumal, nüüd oleme vaid Sina ja mina. Ma olen kõik kaotanud, mis mul oli.“ Jumal vastas mulle kohe. Ta ütles: „Kutsu oma naine siia. Ta kannatab samuti nagu sina. Kutsu ta koos lastega mägedesse.“

Ma helistasin naisele, ta sõnas: „Hea küll, me tuleme. See on meie viimane nädalavahetus üheskoos.“

Suusatasime koos terve nädalavahetuse. Ta ei maininud kordagi lahutust. Meil oli üheskoos hea olla. Siis tuli pühapäev. Naine ütles: „Hüvasti, nüüd on lõpp. Mina lähen oma autoga, sina tule teisega järele. Sõidan ees. Vaata, et sa maha ei jää.“

Hoiatasin teda, et teed on libedad, sõitku ettevaatlikult. Ta ei kuulanud mind. Mööda neid libedaid mägiteid sõitis ta 80... 100 km tunnis.

Järsku see juhtus. Nägin, kuidas auto libises, vasak külg ees, tee vastas­poolele ja põrkas kokku vastusõitva autoga. Nägin, kuidas inimesed selles autos lendasid vastu esiklaasi. Siis järgmisel hetkel jõudis minu auto sellele libedale kohale ja hakkas viltu kiskuma. Hüüdsin: „Jumal, aita mind!“ Tundsin, kuidas tugev käsi paiskas mu auto lumehange. Minu autol polnud ühtki kriimustust. Ütlesin neile kolmele pojale, kes olid minu autos: „Palvetage ema pärast, ta on kannatada saanud, jääge siia, ma lähen teda vaatama.“

Jooksin mööda mägiteed alla. Pilt oli kohutav. Naine lamas, nägu roolil, auto külg oli lömmis ja naise jalg oli puusani surutud rusude vahele. Lastel autos olid haavad peas. Tirisin nad välja ja 45 pikka minutit lamasid nad veristena jäisel maanteel. Siis jõudis kohale kiirabi ja viis nad mäestikuhaiglasse.

Arst ütles mulle: „Palun teid koju minna ja jätta oma naine ja lapsed kolmeks nädalaks minu hoolde.“ Nende elu päästmiseks tehti operatsioon operatsiooni järele.

Kolme nädala pärast läksin ma haiglasse. Palatis lamas mu naine, peast jalgadeni sidemetes. Ta küsis: „Oled see sina, kallis?“ Ta polnud öelnud mulle „kallis“ alates päevast, kui minust sai seitsmenda päeva adventist. Ta ütles: „Palun võta mul käest kinni.“ Läksin tema juurde ja võtsin ta jääkülma käe. „Jah, see olen mina.“ Ja siis ta sosistas: „Nüüd ma näen, et Jumal on andnud mind sinu kätesse, et sa kannaksid mind, vigast, kogu mu ülejäänud elu.“ Pisarad valgusid mööda ta põski. „Polnud Jumala tahe lahutada sinust vaid sellepärast, et sa tahad vastu võtta uut valgust Piiblist ja sinust sai adventist. Palun andesta, kui suudad!“

Kummardusin tema kohale, suudlesin teda ja ütlesin: „Muidugi andestan sulle, kallis. Ma ei tuleta seda enam kunagi meelde, mis oli.“

Siis palus ta mind: „Vii mind ära siit haiglast, sest põetajad ei tea, mis nad teevad.“ Kuid terve aasta ei saanud ma teda sealt ära tuua. Siis tellisin kiirabiauto, tõin ta koju, ostsin spetsiaalse haigevoodi, panin selle oma voodi kõrvale. Kaks aastat hoolitsesin oma naise eest. Toitsin teda lusikast, pesin teda, tegin tema jaoks kõik, mis sain. Ja ta hakkas mind uuesti armastama. Ta ütles: „Ma arvasin, et adventism on sinust teinud range, kalgi mehe, kuid nüüd näen, et see on sind muutnud armastavamaks, kui sa olid enne.“ Ta õppis armastust ja kuulekust kannatuste kaudu.

Ühel šoti lambakarjusel oli tuhat lammast. Õhtul, kui karjus hüüdis, läksid sada lammast määratud kohta, ta hüüdis teistmoodi ja järgmised sada lammast kiirustasid oma kohale. Keegi Šotimaad külastanud mees tahtis näha, kas see on võimalik, ja ta tuli ja seisis karjase kõrvale. Ta nägi, kuidas kõik lambad kuulsid karjase häält ja kuuletusid. Siis märkas külaline karjase jalge ees kaunist lammast. Ta küsis: „Mida see kaunis lammas siin sinu jalge ees teeb?“

Lambur vastas: „Oo, see on väga kurb lugu. Varem, millal ma ka ei hüüdnud, oli see tall nii põikpäine ja jonnakas, et kõndis minema ja mul kulus tunde tema otsimiseks. Otsustasin, et see lammas peab õppima kuulekust kannatuste kaudu. Võtsin ta esijalgadest kinni ja murdsin need oma põlvedel. Siis sidusin hellalt ta jalad, tõstsin ta õlale, kandsin teda enesega kaasas kõikjale, kuhu läksin. Toitsin ja jootsin lammast oma käest. Öösel magas ta minu juures, minu asemel, pea minu õla vastas. Ja see jonnakas tall õppis mind tundma ja armastama. Ta nägi, et ma soovin talle vaid kõige paremat. Kannatasin koos temaga. Kuid tean, et ta jalad paranevad varsti, võin sidemed ära võtta ja ta saab koos teistega mägedele minna. Kuid kui ma siis õhtul hüüan, tunneb ta mu häält, sest ta armastab seda ja ta ei jookse enam ära. Ta on õppinud armastust ja kuulekust kannatuste kaudu.“

Sõbrad, te näete enda ees ühte põikpäist lammast, mina olen üks selline. Kaks korda pidi Jeesus mind murdma, et ma õpiksin Teda armastama ja Temale kuuletuma. Ma tänan Teda nende katsumuste eest. Selleta oleksin iseenese hävitanud. Ja nüüd, sellepärast, et ma armastan Teda ja olen Temale sõnakuulelik, on Ta mulle kinkinud tunnistuse sõna. Ta ütles: „Kuigi sa pole õppinud teoloogiat, tõotan anda sulle suhu sõnad, et sa oleksid minu jutlustaja.“ Ta võib seda teha igaühega meist, kui te vaid armastate Teda ja kuuletute Temale.

Selline on minu tunnistus.

Ma armastan Teda ja ei luba iial sellel armastusel surra.

Ma palun teid: ärge iial kartke vastu võtta uut valgust Piiblist! Püha Vaim juhatab teid kõigesse tõtte, kui te vaid lasete sellel sündida.

Emilio Knechtle

Katkendid 1973.a Soomes peetud jutlusest „Kogemused Kristuse koolis“

Üks vend ütles kord, et suurtel autodel peavad olema suured pidurid. Kui armuline Jumal meid kannatuste kaudu pidurdab, on Temal sellega oma plaan. Ta peab meid peatuma saama, muidu põrutame me otse hukatuse kuristikku. Jumala Vaimu hääl on vaikne ja Jumal peab saama ka meid vaikseiks teha, et me kuulaksime, mida Tal on öelda. Ta ei sunni meid kuulama ega kuuletuma, aga Ta tahab anda meile võimaluse. Seepärast lubatakse meie ellu vahel kannatusi. Kolgata mees, kes täiesti ülekohtuselt kannatas, võttis meile kuuluvad kannatused enda kanda ning meid ei taba patu tagajärjel igavene hukatus, mille me oleme ära teeninud. Meile kingitakse igavik, mis on Tema pärisosa ning mille Tema on meile oma kannatuste ja elu hinnaga ostnud. Asjata ei julgusta Emilio Knechtle meid iga päev Kolgata risti alt läbi astuma, et meie ego võiks saada välja suretatud.

Astugem siis meie ikka oma kooliteel üle Kolgata mäe, kus armastav Jumal annab meile kinnitusena igasse päeva tõotuse oma kohalolekust ja armust ja õppigem Temalt ja Tema programmi kohaselt. Need ülesanded, mis me Temalt saame, pole üle jõu käivad, aga need on täitmiseks koos Temaga ja üksi me nendega toime ei saa. Jäägu meid sellel kooliteel saatma tõotus Tema kohalolekust: „Sest Jumal on see, kes teis on tegev, et ta tahate ja tegutsete tema hea meele järgi.“ (Fl 2:13)

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat