Kogemuste kotike: Kitsas oma südames

Avaldatud 30.12.2018, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Me juurdleme sageli hammas-hamba-vastu-tüüpi piiblitekstide üle ja kohati on need meile mõistetavamad kui keera-teine-põsk-ette-tüüpi piiblitekstid. See tähendab, et lihalike inimestena on õiglus ja õigluse tagaajamine meile mõistetavamad ja omasemad kui alandlikkus, andestus ja arm. Kuni me mõistame, kui ebaõiglane oli kõik see, mida Jeesus oma maapealse elu kestel koges, kui ebaõiglane oli Tema surm ning kui ebaõiglane on see, et meile antakse armu, et meile antakse meie patud andeks ja Jumal võtab meid vastu Jeesuse õdede-vendadena just Jeesusele osaks langenud kohutavalt suure ebaõigluse tõttu. Selle mõistmine muudab meie suhtumise inimestesse meie ümber ja meie armusaanutena ja armualustena ei rakenda enam hammas-hamba-vastu-põhimõtet – kuna Jumal ei rakenda seda meie suhtes, vähemalt mitte seni, kuni armuaeg kestab ja meil on võimalik armu paluda ja saada. Me ei kaeba enam meid tabava ebaõigluse üle – kuna Jeesus on talunud meie patu tõttu äärmist ebaõiglust ja kõik see, mis meile iganes võib osaks saada, pole mingilgi viisil võrreldav veatu Jumala Poja poolt kogetuga. Pealegi ei pea me üheski sellises kogemuses üksi olema ja Jeesus kinnitab meile: „Ma tean, mida sa tunned!“

Ühest sellisest õigluse mittenõudmise kogemusest kirjutab ka Margit.

Ma töötan hooldekodus. Ühel esmaspäeval tuli meditsiiniõde rohtusid karpidesse valmis panema ja protseduure tegema. Meil on med-toas kolmeosaline riiulitega kapp. Esimeses püstikus asuvad esimese korruse klientide rohukarbid, kus on kõik nädala portsjonid sees, teises püstikus teise korruse klientide ja ka kahe esimese korruse klientide omad. Mina olin sel korral pika vahetuse tööl. Tegin oma vajalikke toimetusi ja abistasin ka õde. Kui õde oli esimese korruse klientidega valmis saanud, otsustasin, et panen sellesse püstikusse hommikused rohud juba valmis, et küll ma hiljem panen ka teised. Nii tegingi. Aga juhtus, et unustasin teise püstikusse rohud panemata.

Hommikul tuli päevase vahetuse hooldaja ja avastas, et mul on ülemise korruse rohud panemata. Meil on nii, et nendele, kes söövad söögitoas, pannakse rohud topsidega lauale toiduportsjoni juurde ja ka mõned teise korruse kliendid söövad all. Ja mõnele esimese korruse kliendile viiakse toit tuppa. Läksimegi kahekesi üles ja panime koos need rohud ära. Aga kui mu kolleeg hakkas neid lauale panema, avastas ta, et kaks topsikut olid ühe toa numbriga – see sai juhtuda seetõttu, et meil on kaks ühe nimega klienti. Mu kolleeg võttis need topsikud, torkas mulle nina alla ning küsis: „Mis see on?“ Ja läks kohe ära, et üle kontrollida, missugusel kliendil neist kahest ühenimelisest kliendist peavad millised ravimid olema.

Pisut oli veel söögini aega ja ma läksin pesuruumi, et viia eelmisel päeval saunas käinud klientide puhas pesu neile tuppa. Kui valvelauast möödusin, kutsus ülemus mind enda juurde ja ütles: „Ole teinekord rohtudega ettevaatlikum!“ Ma sain aru, et töökaaslane oli jõudnud talle minust rääkida. Mul läks suu juba lahti, et öelda: ,,Aga me panime need rohud koos!“, kui korraga kuulsin enda sees üht häält palumas: ,,Isa, palun aita, et ma talle samaga ei vastaks.“ See oli nii selge hääl, et ma ei saanud seda eirata, ning vastasin ülemusele: ,,Jah, ma püüan olla tähelepanelikum.“ Paar tundi hiljem võisin kogemuse võrra rikkamana rõõmsalt koduteele asuda.

Margit Kuu

Järgnev lugu räägib muuhulgas sellest, et Jumala abi ei jää hiljaks. See mõte jääb sageli inimeste poolt saadetud kogemustes kõlama ja julgustama. Meid julgustatakse tulema julgusega armujärje ette, et me leiaksime halastust ja armu oma abiks õigeks ajaks (vt Hb 4:16). See aga räägib meile Jumalast, kes näeb kõike ning sätib oma juhtimise ja väe läbi olukordi paika ammu enne, kui meie mingit probleemi kahtlustada oskame. Küllap ei osanud ka meie esivanemad Eedenis kahtlustadagi, et miski võiks neid lahutada neid armastavast Jumalast, aga Jumal korraldas juba enne pattulangemist abi ja võimaluse patuse päästmiseks. Peetruse esimesest kirjast loeme, et „teid ei ole kaduvaga, hõbeda või kullaga lunastatud teie tühiseist esivanematelt päritud eluviisidest, vaid Kristuse kui veatuma ja laitmatu talle kalli verega, kes küll oli ette määratud enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud ilmsiks teie pärast“ (1Pt 1:18, 19). Kristus oli enne maailma rajamist andnud lubaduse tulla meid lunastama meie esivanemailt pärit eluviisidest. Juba siis, kui meie esivanemaid polnud olemas, teadis Jumal, et võib tulla olukord, kus me oleme neilt pärinud tühised eluviisid, mida ainult veatu Kristuse veri saab lunastada.

Usalda ja usu

Alustan oma päeva ikka palvega. Ka sel, 1. septembri hommikul palusin enne arsti juurde minekut Taevaisa juhtimist, sest juba teist päeva ei näinud ma vasaku silmaga. Läksin silmakliinikusse. Olin seal kuuajalise vahega kaks korda sama kaebusega käinus ja silmas olid tuvastatud ealised muutused. Kuna silmaarstile aega saada ei õnnestunud, tuli pöörduda EMO-sse. Silmaarst vaatas ainult korraks silma, tegi ühe uuringu, mille vastus näitas, et vajan kohest opereerimist. Mind pandi istuma ratastooli, kuna käia ei tohtinud. Viidi silmaosakonda. Öeldi, et jääte operatsiooni ootama. Siis tuli arst minu juurde ja ütles, et tal on veel vastuvõtt ja et ta tuleb laupäeva hommikul oma vabast ajast mind opereerima!

Toimingud ja uuringud toimusid kõik nii kiiresti, aga mulle anti südamesse eriline rahu. Olin üksi palatis ja sain olla palju palves. Kahjuks mul lugemist kaasas ei olnud, niisiis mõtlesin piiblisalmidele, mis peas olid. Esimesena tuli meelde: „Kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad.“ Milliseid haigeid tervendas meie Taevaisa. Tema armastuse suurus on piirideta. Meenus palju lastelugusid, mida ma laupäeva hommikuti lastetunnis kasutan. Operatsiooni ootamise aeg möödus väga suure rahuga südames ja kiiresti, sest teadsin, et Tema on kogu aeg mu kõrval. Meenus Jaakobi redel! Milline eelis on meil teistega võrreldes! Laul 70:5 võime lugeda: „Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik, kes otsivad sind; ja kes armastavad sinu päästet, need ütelgu alati: „Suur on Jumal!““

Operatsiooni hommik oli hingamispäeva hommik. Hommikul kell pool 9 seisid palati uksel arst ja operatsiooniõde, mõlemad heas tujus, sära silmis. Läksin operatsioonisaali, kus mängis rahulik viiulimuusika. Ma tundsin, et olen Mere puiestee kirikus ja mängib Raeli.

Operatsioon kestis kaks tundi, arst ja õde toimetasid mu silma kallal. Minu mõtted olid Taevaisal. Milline hoolimine minust, kui kallis ma Talle olen. Seda Tema armastuse suurust ei ole võimalik mõõta!

See oli ainult Taevaisa juhtimine, et ma niiviisi operatsioonile „sattusin“! Tema armastusega ja uue kogemusega lähen ma edasi ja loodan, et see on ka minu lähedastele tunnistuseks.

Rm 8:37 on kirjas: „Kuid selles kõiges saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud.“ Ma olen täiesti taastunud, ma näen paremini kui enne!

Hommikvalveraamatus õppisime tervisereformi tähtsusest. E. White õpetab meile, et nii vaimsest kui ka füüsilisest tasakaalust peab kinni pidama juba nooruses, selle tasakaalu viljad valmivad vanas eas. Kui palju on meil kirikus praegu kõrges eas vanureid, kes käivad hoolimata vanusest ja kroonilistest haigustest kirikus, et olla osaduses teistega ning osaduses Jumalaga. Jumal oma Püha Vaimuga on ka nendega, kes on kodudes ega jaksa enam kirikusse tulla. Ta teeb imet ka nende seas.

Nädal aega tagasi läksin taaskord külastama meie kauaaegset liiget Vaike Kallandit, kes on praegu 92-aastane. Tal oli palju kaebusi ning kiirabi viis ta haiglasse. Teda uuriti väga põhjalikult ja leiti, et tal ei olegi enam kõhunäärmekasvajat, mis tal neli aastat tagasi diagnoositi. Vaike ristiti, kui ta oli 17-aastane! Kui pühendunud on ta elu olnud Jumalale ja milliseks eeskujuks on see mulle. Vaike tunneb põhjalikult Piiblit ja saab vaatamata kõrgele eale peaaegu kõikide toimingutega hakkama!

Meile on antud elutöö siin maa peal: valmistuda igaveseks eluks. Jumala Sõna ütleb: „Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt , ning teie ei ole iseenese päralt!“ (1Kr 6:19) Kui me seda elutööd „teeme“ nii, nagu Jumal on meile kavandanud, siis võib iga kiusatus töötada meie kasuks. Me jõuame Talle lähemale, täisea mõõduni Kristuses!

Johannes kirjutab: „Armas, soovin sulle, et sul läheks hästi ja sa oleksid terve, nõnda nagu läheb hästi su hingel.“ (3Jh 1:2) Sama tõotus kehtib ka praegu. Ainult koos Jumalaga oled sa terve ja õnnelik. Usu, usalda ja palu.

Õnnistusi ja tervist kõigile.

Liia Miller

Jumala rahvas ootas aastatuhandeid tõotatud Messia sündi, mis leidis aset siis „kui aeg täis sai“ (Gl 4:4). Siingi tegutses Jumal täpselt õigel ajal. Kui räägitakse aja täis saamisest, on meil põhjust Piiblist otsida Jeesuse sündi puudutavat prohvetikuulutust, mida Jumala rahvas oleks võinud teada. Ometi jäi Jeesuse sünd paljude poolt märkamata. Jumala Iisrael, kes oleks pidanud Päästja sünnist kõigile rahvastele kuulutama, oli enda poolt valitud teadmatuses ning kogu Jeesuse elu ei suutnud rahvast ümber veenda ja Tema äratundmisele tuua. Kuni nad Ta ristile naelutasid. Kas ka meie Jumala Iisraelina valime teadmatuse ja tallame jäärapäiselt oma rada? See on küsimus, mille mina pean endale esitama ja sina endale. Kas ma luban end juhatada? Kas ma kuuletun? Meie ümber on täna kristlikku teadmatust hulga rohkem kui Kristuse sünni aegses maailmas. Jeesuse ja Jumala nimi kajab rahva suus vaheldumisi kurjade vandesõnadega ja ehkki teatakse midagi ka Jeesus-lapse sünnist, jääb see enamasti särava kila-kola, päkapikkude, jõuluvanade ja kingikottide varju. Ja meie Jumala lastena võiksime seda teadmatust hajutada ja rääkida, millise kingituse on Jumal meile Kristuse näol teinud!

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat