Väljakutsete ja rõõmude teekond

Avaldatud 18.3.2008, allikas Meie Aeg

Meie Aeg jätkab sarja, kus küsime kogudusejuhtidelt, kes nad on ja mida oma igapäevatöös teevad. Balti Uniooni president Valdis Zilgalvis on oma töö tõttu palju kordi Eestis käinud ja enamusele siinseist koguduse-liikmeist tuttav avala olemise ning vahetu suhtlemisega. Intervjuus tuleb juttu päris algusest, vahepealsest ajast ja tänasest päevast.

Räägi veidi endast. Kuidas sai sinust adventist ja pastor ja hiljem Balti Uniooni president?

Ma sündisin väikeses Läti linnas nimega Talsi, see asub Riia ja Vecpilsi vahel. Minu vanemad olid ka adventistid. Minu ema lõpetas Suzi adventistliku seminari Riias. Isa oli puussepp. Kuna ma ei käinud hingamispäeviti koolis, tuli sageli raskustega silmitsi seista. Pärast põhikooli lõpetamist pidin tööle minema ja lõpetasin keskkooli õhtukoolis. Õhtukooli ajal töötasin ehitustel, töötasin puusepa töökojas ja hiljem õppisin õhtusel ajal Riia Tehnikaülikoolis. Juba enne ülikooli lõpetamist alustasin tööd Riia Projektiinstituudis insenerina. Tagasi vaadates tean, et see oli usukogemus. Keskkooliõpetajad ütlesid mulle, et ma ei peaks unistama kõrgemast haridusest. Kuid Jumal aitas mind. Ma lõpetasin Läti Tehnikaülikooli. Minu erialaks oli küttesüsteemid ja gaasiküte, ventilatsioon ja konditsioneeriseadmed. Õppimise ja töötamise ajal abiellusin 1973. aastal Ruta Melbardega . Ka tema on adventperekonnast pärit.

Ühel hetkel paluti mul mõelda, kas oleksin nõus kogudusetöös teenima. Mind õpetasid kogenud pastorid – endised Suzi seminari õpetajad: Ernest Klotin, Janis Oltin. Aasta pärast lõpetamist, 1977. aastal kutsuti mind kogudusse tööle. See oli läbikatsumine nii mulle kui minu perele. See oli vahetult pärast lõpetamist, kui töötasin insenerina. See oli tollal väga hästi tasustatud töö.

Tegin otsuse vastavalt sellele kutsumusele, mis mu südames oli. Kogudusetöö ei olnud tollal selline, nagu minu arvates oleks pidanud olema. Alguses oli see vaevarikkam kui ükski teine töö, mida ma teinud olin. Kuid kogu selle aja jooksul ei muutnud ma oma otsust. Ma olen õnnelik, et saan töötada koguduses.

Alguses paluti mul teenida väikeses Sigulda koguduses. Siis töötasin Riia I koguduses – Baltimaade suurimas koguduses. Ma töötasin õlg õla kõrval kogenud pastoritega. Esimesed viis aastat töötasin pastorina ja ka insenerina. 1982. aastal mind ordineeriti ja alates sellest ajast töötan täisajaga koguduse heaks.

1986. aastal avati Zaokski Teoloogiline Seminar. Mind arvati tudengite esimesse rühma ja ma lõpetasin 1990. aastal, 1995. aastal lõpetasin magistriõppe kursuse, mille eestvedajaks oli Andrewsi Ülikool. Jätkasin oma õpinguid Andrewsi Ülikooli juhtimiskursustel ja lõpetasin 2005. aastal magistriõpingud.

Kuni 1989. aastani ei olnud Lätis ametlikku kirikuorganisatsiooni. Pastorid said iga kuu kokku ja meid juhendas ja juhtis niinimetatud vanempastor. Alguses oli vanempastoriks Janis Oltins. Vanempstori valisid pastorid ise. Mind valiti sellele positsioonile 1986. aastal. Minu nägemuse järgi pidime looma ametliku organisatsiooni, nii nagu see pidi olema meie ülemaailmse koguduse Tööreeglistiku järgi. 1989. aastal, kui käivitus väga palju muutusi, korraldasime esimese valimiskoosoleku – konverentsi – vastavalt Peakonverentsi sätestatud eeskirjadele. Siis valiti mind Läti Liidu esimeheks.

Veel samal aastal saime loa organiseerida esimese Balti Uniooni konverentsi Tallinnas. Seal olid kutsutud delegaadid Eestist, Lätist, Leedust ja Valgevenest. Seal valiti mind Balti Uniooni esimeheks.

Missugused on peamised erinevused pastori töös, kui sa võrdled nõukogude aega ja praegust aega?

Peamine erinevus on see, et nõukogude ajal oli väga palju piiranguid. Evangelism, noortetöö ja lastetöö olid keelatud. Me ei saanud organiseerida piibliuurimise klasse. Iga pastor sai sertifikaadi, kuhu oli märgitud tema tööpiirkond. Kui ma ei olnud ordineeritud, pidin korraldama osasaamise teenistuse oma koguduses, nii et pidin küsima valitsuse luba kutsumaks oma kogudusse pastori osasaamist läbi viima! Enamasti töötasime inimestega üksikult.

Tänapäeval on meil vabadus. Peamine väljakutse meie ees on, et kuidas seda vabadust kasutada. Me peame seda tegema parimal võimalikul viisil. Me peaksime nägema ja ära kasutama neid võimalusi, mis meil avalikus sfääris on. Me võime asutada erinevaid osakondi, töötada välja plaane, kuidas hooldada oma kogudust ja me saame organiseerida ja läbi viia programme jõudmaks inimesteni. Pastori suurim väljakutse on valmistada koguduseliikmed ette teenistuseks.

Sa oled algusest peale olnud Balti Uniooni loomise juures. Mis olid uniooni loomise peamised põhimõtted ja kuidas see läbi viidi?

Esmane eesmärk oli taasrajada Balti Unioon, nii nagu see oli enne II maailmasõda ja kuuluda sama divisjoni alla nagu enne ilmasõda. Peamine põhimõte, millest lähtusime, oli koordineerida Balti riikide tasakaalustatud tööd. Sessiooni käigus valiti uniooni nõukogu nii, et peeti silmas kõigi kolme riigi võrdset esindatust.

Mis olid tolle aja kõige suuremad probleemid?

Euro-Aasia Divisjonist üleminek Trans-Euroopa Divisjoni nõudis väga palju tööd. Nii jäi meist Euro-Aasia Divisjoni Valgevene Liit. Kõige raskem oli pastorite ettevalmistamine tööks. Enamasti olid pastorid iseõppinud või saanud oma teadmised kohalike tööliste kogunemistelt. Akadeemilise hariduse käivitamine ja andmine oli kõige raskem. Kulutused tudengitele olid väga kõrged. Vaatamata sellele suutsime enam kui 20 tudengile pakkuda teoloogia bakalaureuseõppe ja ametialase väljaõppe 30 pastorile. Suureks abiks oli siin Trans-Euroopa Divisjon, Newboldi KolldedŽ ja Griggsi Ülikool.

Suur võitlus oli selle ümber, et kogudusel oleks Lätis ametlik staatus.

Huvitav väljakutse oli ka tavaliste noortekoosolekute korraldamine. Eelmisel aastal olin tunnistajaks sellele, et erinevatest riikidest pärit noorte vahel valitseb sõprus. See sai alguse Peter Roennfeldti juhitud koguduserajajate kohtumisest Lätis ja Leedus. Ma olin õnnelik, kui kuulsin Eesti noortejuhilt, et te soovite sel suvel ühise suvelaagri korraldada.

Leedus oli üks huvitav olukord. Enne II maailmasõda vedasid koguduse tööd Leedus peamiselt saksa soost pastorid. Kui nad lahkusid, kukkus kogudus kokku. Kui nüüd uuesti alustasime, olis seal 50 koguduseliiget. Lühikese ajaga kasvas see arv 1000ni. Leedu misjonipõld on tegelikult väga noor. Meie ülesanne on leida juhte ja pastoreid Leedust endast, nii et me ei peaks kunagi tulevikus samasuguse olukorraga silmitsi seisma.

Kui erinevad on sinu arvates Balti Uniooni regioonid: Läti, Leedu ja Eesti?

Eesti Liit avaldab mulle alati muljet oma korraga, Läti jälle kõrgele seatud visioonidega ja Leedu oma energiaga. Kui me räägime inimestest, siis nii Eesti kui Läti rahvas on oma olemuselt vaiksem, jättes oma mõtted pigem endale. Leedukad on avatumad, eriti kui nad peavad murede ja vajadustega toime tulema. Leedus oli vajadus kogudusehoonete järele suurem kui teistes kahes riigis. Neil ei olnud mitte midagi, millega alustada. Globaalmisjoni fondi (Käed ümber maailma) ja TEDi abiga ehitati üles Misjonipõllu kontor, kogudusehooned Panevežyses ja Mažeikiais ja mitmeid kohti korrastati kokkutulekuteks.

Leedu ei ole ametlikult koguduste liit, nagu Läti ja Eesti. Miks see nii on, et Leedu on Misjonipõld ja mitte koguduste liit?

See on seepärast nii, et Leedu on meie seast noorim oma koguduse vanuse poolest ja ei suuda veel ise ennast üleval pidada. Neil on ametlikult tööl umbes 10 inimest – piiblitöölised ja pastorid, kes saavad siiani palka kiriku toetusorganisatsioonidest. Misjonipõld saab liidu staatuse siis, kui organisatsioon suudab ise ennast ülal pidada.

Kuidas ulatub Balti Unioon koguduseliikmeteni? Kas see on üldse vajalik või peaks unioon töötama vaid liidu tasandil?

Kohalike kogudusteni jõudmiseks on erinevaid viise: kõige olulisem on koguduste külastamine. Uniooni ametnikel on külastuste suhtes tihe ajagraafik. Meil on kokku 88 kogudust. Ühe aasta jooksul neid kõiki külastada on paras väljakutse, kuna meie käsutuses on vaid 52 nädalalõppu. On ka teisi koosolekuid, kus me peame osalema aasta kestel. Nii et koguduste külastamine võtab aega. Samas on hea vaadata ja kuulda, mis kogudustes toimub, nii on ka parem abiks olla. Kui ma kogudustes käin, tunnetan armastust ja mõistmist.

Teine on interneti teel suhtlemine. Meie uniooni kommunikatsioonijuht kutsub kohalikke kogudusi üles looma oma koguduse kodulehekülg ja saatma oma aruandeid e-maili teel. Nii saame osa koguduses toimuvast. Uniooni juhtkond on tänulik Eesti Liidu kommunikatsiooniosakonnale hästi organiseeritud töö eest – siin on palju, millest õppida.

Kolmas on see, et unioon töötab osakondade kaudu. Koguduse esindajad kutsutakse kokku erinevatele seminaridele, et nad saaksid oma teenistust koguduse heaks arendada ja parandada.

Missugused on sinu silmis peamised takistused koguduse kasvule? Mida võiks selle probleemi lahendamiseks ära teha?

Peamine takistus koguduse kasvu vallas on ühiskonna ilmalikkus. Ma tean, kui hästi oli ette valmistatud evangeelne üritus Tallinnas ja ka teistes kohtades. Laiali jagati tuhandeid kutseid, kuid tulemus ei olnud nii hea, kui oleksime soovinud. Me teame, et Jumal teeb suurema osa tööst. Tema avab südameid, annab võimalusi Sõna kuulata ja Tema aitab inimestel otsus langetada. Meie koostöö Jumalaga on kõige esmalt see, et me palvetaksime inimeste eest. See avab meie südame, kui nad meie kogudusse tulevad. Nad on juba siis meie sõbrad. Ma soovitan igal koguduseliikmel palvetada vähemalt 5 sõbra eest ja nad näevad tulemusi.

Missugused on uniooni suuremad ülesanded ja eesmärgid aastal 2008?

1. Aidata inimestel kirikusse jääda, kutsuda tagasi neid, kes on ära läinud, ja otsida uusi liikmeid.

2. Pastorite koolitamise jätkamine magistriõppes.

3. Teha arukaid otsuseid kasvava inflatsiooni taustal.

4. Aidata luua kogudustes õhkkond, kus igaüks tunneb end oodatuna.

Missugused on olnud kõige meeldivamad kogemused koostöös Eesti liiduga?

Igal külaskäigul Eesti kogudustesse olen tundud koguduseliikmete armastust ja sõprust ning toetust. Ma olen kindel, et iga koguduseliige on minu sõber. Mulle meeldib teie pühendumise vaim, tarkuse vaimsus ja see, kuidas eestlased teenivad.

Mis on sinu sõnum Eesti adventistidele, kuidas innustaksid neid koos Jeesusega edasi minema ja sellele teele jääma?

Minu jaoks on kõige innustavam Jeesuse Kristuse tõotus: “Mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!”

Seda soovin ma kõigile teile.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat