Inglismaal räägiti muutuste vajalikkusest

23. veebruaril võõrustas Lõuna-Inglismaa liit Londonis järjekorras teist samalaadset üritust Breaking the Trend (Suunamuutus); see oli päev täis osadust ja koos tegutsemist. Programmi eesmärk oli õhutada uuenduslikkust ja üksolemist ning pakkuda lahendusi sellistele probleemidele nagu eraldatus, tõrjutus ja alaväärsus. Üritust korraldasid koostöös liidu naisteteenistus, meesteteenistus, eriavajadustega inimeste teenistus ja koguduse kasvu teenistus.

Päeva teemaks oli valitud „Luues kuuluvusi”; päeva kestel kuulsid osalejad fraase, nagu „võimalus suhelda” ja „koht, kus saab tunda innustust”. Sageli on nii, et need kristlikus kõnepruugis nii sagedased sõnad ei ületa hajusa kõnekasutuse piire ega jõua praktiliste nõuanneteni. Teadvustades seda endale, tegi meeskond tähelepanuväärset tööd, et liikuda vastassuunas.

Laval oli kaks paari, kes olid hõivatud tagarääkimisega. Nad vestlesid energiliselt sellest, missugune on pastori suhe kogudusest eemalejäänud teismelistega. Iga näitleja purustas ühe seina neljast, et pöörduda kuulajate poole iseenda vajakajäämistega ning häbiga, mis on tingitud suutmatusest nendega toime tulla. Nende probleemid olid seotud tööstressiga, pornograafiasõltuvuse ja vanemlike puudujääkidega. Näidati, kuidas on kergem rääkida kellegi teiste probleemidest, mitte enda omadest. Auditoorium võttis tähendamissõna väga hästi vastu.

Programm jätkus muusikaga noortekoorilt L.E.G.A.C.Y, seejärel pidas jutluse pastor Rebecca Davis, kelle kõne oli ühtlasi humoorikas ja sügavalt vaimulik. Ta alustas interneti ja üksinduse vahelise põhjuslikkuse statistikaga. Kõrvalmärkusena mainis ta, et 17 miljonil britil ei ole lähedast sõpra. See arv on alates 2013. aastast tõusnud 10%.

Kasutades 1. Moosese 2:8 mõtet, et inimesel ei ole hea üksi olla, ütles Davis, et kui meie inimesekujuline tühik ei saa täidetud, siis me elame eraldatuses. Suhtehaigused mõjutavad meid ja me kannatame nende tõttu kaotusvalu. Ta selgitas, kui kergesti me unustame, et vaenlase edukas strateegia on meid eraldada, nii et ta saaks meid hävitada. Imerohi, millest Davis rääkis, on kogukond. „Kogukond,” sõnas ta, „saab täita meie südame terviklikkusega.” Kuid seda saab teha vaid Jeesuse viisil: mitte armastades teisi, nagu me armastame iseennast, sest paljud inimesed ei armasta iseennastki; pigem armastada teisi nii, nagu Kristus on armastanud meid – nagu on kirjas Jh 13:34.

See oli ärastuskutse, millest räägiti ka pärastlõunastes töötubades, kus osalejad õppisid, kuidas hakata armastama nagu Jeesus. Räägiti, kuidas saada aru ebaterve suhte märkidest, erinevusest häbi ja süü vahel, emotsionaalsest intelligentsusest, aga ka sellest, kuidas adventistidest mehed saavad lepitada iseenda mehelikkuse alistumisega Jumalale.

Erivajadustega inimeste teenistuse juht Sophia Nicholls, kes oli päeva üks koordinaatoreid, ütles, et „eesmärk oli rääkida praegustest probleemidest avatult ja selgesõnaliselt, et saada parem arusaamine muutuse vajalikkusest või iseenda analüüsimise vajalikkusest”.