Kogemuste kotike: Tema valitseb aja üle

Avaldatud 8.4.2019, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Aastanumber on vahetunud ja Jumal, kes valitseb aja üle, nagu Tiina Iskala (pildil)oma kogemuste kaudu on avastanud, kannab meid ka selle uue aasta sees. Tema teab, mis ees on, ja valmistab meid kõiges selles Temale ustavana seisma jääma – kui teeme valiku Tema kasuks. Selle valiku tegemiseks on meil palju põhjusi, tähtsaim neist on kindlasti väljendatud uues laulus, mida laulavad Jumala aujärje ees taevased olendid koos kahekümne nelja vanemaga: „Sina oled olnud tapetud ja oled oma verega Jumalale ostnud inimesi kõigist suguharudest ja keelteist ja rahvaist ja paganhõimudest ja oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale...“ 
(Ilm 5:9, 10) Meie eest on valatud jumalik veri, mitte keegi ei armasta meid nii nagu Jumal ja mitte kellelgi pole meie jaoks nii häid plaane – kas see kõik pole piisav põhjus tänu toomiseks ja Tema peale lootmiseks? Pealegi, kui me oleme preestreiks Jumalale, nagu see Ilmutusraamatu salm ütleb, siis oleme ka Jumala esindajad maa peal Teda kiites ja Tema imelistest tegudest tunnistades. Preester oli vanal ajal ka inimeste esindaja Jumala ees ning meiltki oodatakse, et „ohverdaksime vaimulikke ohvreid“ (1Pt 2:5), st teeksime muuhulgas ka eestpalveid inimeste eest. 

Nüüd aga sellest, kuidas Jumal, kes valitseb aja üle, korraldab asju omal ajal ja omal viisil.

Jumal korraldab kõik suurejooneliselt 

Meie elu igal nüansil on sügavam tähendus. Isegi meie unistused on seotud mingi suurema plaaniga.

Sellest tunnistab järgnev kogemus: olin peale aianduskooli lõpetamist unistanud, et sooviksin väga töötada aednikuna Soome presidendi suveaias Naantalis Kultarannas, mis on Soome kõige väljapaistvam ja kuulsam aed. Proovisin sinna kandideerida kahel korral, aastatel 2010 ja 2015, kuid tulutult. Isegi vastust ei tulnud. Vahepeal töötasin aednikuna teistes kohtades ja jõudsin isegi uue eriala ära õppida. Siis saabus aasta 2017. Olin just lõpetanud graafilise disaini eriala Turu kutsekoolis ja sõitsin, värske diplom kotis, bussiga kodu poole, kui mind tabas väga selge ja kindel mõte – sel aastal saan tööd. Olin nii julge mõtte üle üllatunud. Ja ma saingi tööd: Soome presidendi Kultaranna aeda aednikuks! Proovisin varakevadel kolmandat ja viimast korda sinna kandideerida ning mind valiti rohkem kui 50 tahtja seast olema vääriline töötama nii tähtsas kohas. Ilmselt olin ka esimene välismaalane, kes sellesse ametisse valiti. Minu unistuse täitumine oli võtnud aega seitse aastat. 

Jumala silmis ei ole ajal sellist tähendust kui meil. Tema valitseb aja üle ning Temal on aega oodata ja meid ette valmistada. Tagasi vaadates arvangi, et ma polnud selleks tööks varem veel piisavalt küps ja pidin karastuma. Vahepeal muude asjadega tegeledes jõudis justkui märkamatult kätte ka unistuste täitumise aeg.

Minu jaoks nii imeline kogemus Isa armastavast hoolitsusest ei piirdunud veel sellega. Tal oli mõttes mind kasutada veelgi suurema hulga inimeste eest hoolitsemiseks, sealjuures väga suurejoonelisel viisil. Ja see juhtus nii: olin aastal 2014 saanud ülesandeks vormida raamatuks hingehoidliku sisuga kristlik materjal „Südamen asioita“ („Südameasjad“) – sellepärast läksin ma ka graafilist disaini õppima. Neid oskusi kasutades valmiski 2017. aastal raamat, mis trükiti Eestis. Raamatu teekond Eestist Toivonlinna oli äärmiselt esinduslik – igati Jumala juhtimise vääriline. Janne abiga said raamatud toodud Helsingisse Soome presidendi lossi väravasse päeval, mil seal toimus presidendi kantselei töötajate jõulupidu, millel ka minul oli võimalus osaleda. Olin eelnevalt saanud peaaednikult loa Kultaranna autoga 500 raamatut Naantalisse toimetada ja peaaednik ise oli abiks raamatute ümberlaadimisel Janne autost Kultaranna autosse. Südaöösel algas sõit Naantalisse kahe Soome vabariigile kuuluva ametiautoga, ühes autos istusime meie, Kultaranna töötajad, ja teises autos olid raamatud. Mõlemat autot juhtisid sõjaväelased. Uhkemat eskorti raamatute kohaletoimetamiseks oleks vaevalt et võinud soovida! 

Nii toimib Jumal, alati suurejooneliselt ja uskumatumal viisil, et meile kinnitada – Temale ei ole miski võimatu! Võib-olla just selle viimase kogemuse pärast saingi Kultarannasse tööle. Need raamatud teenivad praegu inimesi Jeesuse sügavamal leidmisel enda ellu – südame-
esikust edasi. Praeguseks on kõik 500 raamatut leidnud omaniku ja 200 raamatut on lisaks juurde trükitud. 

500 sõdurit

Tänavu suvel juhtus minuga selline lugu. Seisin seoses suurte elumuutustega vastamisi sisemise turvatunde puudumisega. Maadlesin sisemise ängistusega, mis rinda pitsitas ega lasknud mul korralikult oma aednikutööd teha. Sellises olukorras oli minu ainukeseks abiks pidev palve Taevaisa poole. Kord heitlesin ma raskete sisetunnetega eriliselt 12 päeva paludes, et Isa oleks minu kindel kaitse. Ja Jumal vastas mulle viisil, mis mul hämmastusest jalad nõrgaks võttis. Ta saatis 500 sõdurit mind turvama!

Töötasin sel suvel Piikkiös ja meie töökoha kogunemiskoht ning puhkeruumid paiknesid Piikkiö kooli spordivõimla alumisel korrusel. Kui ma heitlusjärgse nädala esimesel tööpäeval tööle läksin, teatas minu töökaaslane, et meie peal olevasse võimlasse majutub sõjaväeõppuste tõttu viieks päevaks 500 mehest koosnev Pori sõjaväe­brigaad. Keskpäeval saabuski autotäite viisi mehi, kes end hoones sisse seadsid. Relvastatud valve pandi piirama kogu maja, kus ka meie olime. Ühtäkki taipasin ma, et see on ju vastus minu abipalvele: Jumal saatis sõjaväeosa mulle turvatunnet andma, öeldes sellega, et ma ei pea midagi kartma. Ja kõik see ainuüksi minu jaoks! Nagu siis, kui prohvet Eliisa teenrile näidati taevast sõjaväge 2Kn 6:15–17. Usun, muie suul, et Jumal oleks saatnud suuremagi väehulga, kui see oleks võimlasse ära mahtunud. Meie võimas ja tark Jumal oskab meiega rääkida alati just meile arusaadaval viisil. Mina vajasin ilmselt väga konkreetset kinnitust, sellepärast saadeti minu julgustamiseks terve brigaad mehi.

Tööpäeva lõppedes, kui ma kodus ööpuhkuseks valmistusin ja väljas vihma sadada ladistas, palusin öövalves olevatele sõduritele jõudu valvata. Olid nad ju minu head inglid. Nii hoolitsesin mina öösel nende eest palvetamisega tasuks minu kaitsmise eest päeval. Need viis päeva, mil sõdurid meie töökohta valvasid, töötasin ma Soome ühes kõige turvalisemas töökohas! Tundsin viimse kui ihurakuni, kui väga Jumal minu tunnetest hoolib ja soovib, et ma Teda oma usaldusväärseks võimsaks kaitseks pean.

Püha Vaimu hääl 

Meie peast käib päeva jooksul läbi palju mõtteid. Jumala lastena tunneme ära, kui Jumal meid kõnetab. Ja see hääl on eriline ja elumuutev.

Järgnev kogemus räägib sellest, kuidas Jumala hääl minu elu muutis. Elasime tol ajal perega Turus ühes ridamajade boksis ja meil oli maja taga väike aed, mida mulle meeldis kujundada ja kus mulle meeldis toimetada. Ühel päeval kolis meie kõrvalasuvasse tühja boksi uus pere. Algul rõõmustasin väga uute inimeste üle, aga varsti selgus, et tegemist oli ahelsuitsetajatega, kes pidevalt maja taga oma aias suitsetamas käisid. Kui üks lõpetas, siis teine alustas. Avastasin oma meelepahaks, et me ei saanud oma aias enam olla ega isegi toa aknaid lahti hoida. Suits tungis tuppa. Ära jäid aias söömised, külaliste aeda kutsumised ja päikesevõtmised. Püüdsin esmalt olukorda lahendada palvetades. Ka koguduseliikmed käisid meie kodus palvetamas. Midagi ei juhtunud, mingit imet ei sündinud, suitsetamine jätkus. Siis püüdsin kenasti naabrit paluda suitsetada maja ees, kuid ta keeldus mu palvet täitmast. Sellest tegin järelduse, et tegemist on matsiga, ja minus hakkas kasvama vimm. Küsisin endalt, mille hea pärast peaksin oma pere tervise ohtu seadma selliste inimeste vastutustundetu käitumise tõttu. Mida konkreetset võiksin olukorra lahendamiseks ette võtta? Ma ei ole just väga kannatliku iseloomuga inimene ja kui asjad ei arene küllalt kiiresti, hakkan ise lahendusi otsima (usupuudus). Niisiis mõtlesin igasugu variante välja, kuidas bokse lahutavaid vaheseinu tihendada, mis materjale kasutada, kas äkki majavaldaja võiks asjasse sekkuda. Kõik tulutult. Tuleb välja, et mittesuitsetajatel pole mingeid õigusi. Ja minu vimm kasvas. Mõtlesin juba aednikuna kasutada omapoolse meeleavaldusena sõnnikut, meie suurimat relva, aga teadsin, et vaen tekitab alati vaenu ja lõppeks pole sellel mingit mõtet. Aga nii me vahel naeruväärselt toimime. 

Igatahes minu sisemine vimm läks seda suuremaks, mida enam ma taipasin, kui vähe ma saan olukorra lahendamiseks midagi ära teha. Tundsin end kui puuris olev loom, kes on nurka aetud. Ei mingit lootust. Lõpuks ei jäänud muud üle kui otsustada oma perega ära kolida. Teadsin, et koliksime vihaste ja pettunutena. Ühel päeval toimetasin maja ees omi asju, kui äkki minu peast käis läbi mõte: „Kas sa otsustad ja mõistad kohut inimeste üle nende välise käitumise järgi? Sa halvustad suitsetavat naabrit, aga kas sa tema elust üldse midagi tead?“ See mõte kõlas kui hääl minu peas, sest mäletan väga selgelt, et see hääl oli vaikne, kuid äärmiselt autoriteetne. Taipasin, et Püha Vaim on mind kõnetanud, sest ma poleks iial ise suutnud sellist mõtet endale välja mõelda. Ma unustasin paugupealt suitsuprobleemi ja olin hoopis ütlemata rõõmus, et Püha Vaim mind kõnetas. Pidasin seda suureks auks. Tänasin Jumalat Tema imelise hääle eest. See on tõeliselt autoriteetne ja vabastav hääl – üksainus sõna Jeesuse huulilt võib inimese hetkega tema vangikongist vabastada. Mina vabanesin sel hetkel oma mõttemaailma puurist. Enam ei tundunud olukord väljapääsmatu. Sain sisemise rahu ja võisin rahulikumalt suhtuda ka naabrisse tema probleemiga. Hakkasin nägema inimest teises valguses, mõistvalt. 

Meist ei saanud pärast seda juhtumit naabritega sõpru ega ka mitte häid tuttavaid. Lihtsalt vimm kadus. Ja me kolisime ära. Kuid me kolisime odavamate kommunaalmaksudega majja Naantalisse, kust mul on lihtne Kultarantas tööl käia. Kõik oli Jumala juhitud. Rahulikult. Ja ma sain oma õppetunni inimestesse suhtumise kohta.

„Jehoova ingel on leerina nende ümber, kes teda kardavad, ja ta vabastab nad!“ loeme Ps 34,8. Kui üks ingel võib olla nagu leer meie ümber ja me ei pruugi teda isegi näha, kui Jumal ise on „vari mu paremal käel“, „kes ei tuku ega uinu magama“ (Ps 121:4, 5), pole meil tõesti midagi karta. Ja kui neist ja veel paljudest Jumala tõotustest meile mingil hetkel ei piisa, siis teeb Jumal veel üht-teist, et Tema laps ei peaks hirmu tundma. Meil on tõesti imeline Jumal!

Olgu see Jumal meid saatmas uue aasta kõikidel päevadel ja otsustame meie olla kuuldel ja Tema tahtes ka siis, kui kõik asjad siin maa peal ei saa meie meelest parimat lahendust. Kui me Tema lahenduse hoolimata kõigest ära ootame, siis saame aru ka neist hetkedest, mis jooksvalt meile meelehärmi põhjustasid. 

Pühitsetud Issanda aastat, hea lugeja!

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat