Kuidas me oma kodu eest hoolitseme?

Avaldatud 16.4.2019, autor Mervi Kalmus, allikas Meie Aeg

Keskkonnateadlikkus on trendikas. Lugesin just uudist selle kohta, et popmuusika skeene valitsejad Beyoncé ja Jay-Z on kirjutanud inspireeriva sissejuhatuse taimset toitu propageerivale raamatule, öeldes: „Meil on vastutus iseenese ja oma koduplaneedi tervise ees.“ Trendikam ei saakski enam olla. Keskkonnateadlikkus ja roheline mõtteviis on miski, mis ootavad ära heaoluühiskonna saabumise – sest kui kogu tähelepanu läheb elus­püsimisele, siis ei ole ümbritseva peale eriti mahti mõelda – ja tulevad vaikselt inimeste ellu, pakkudes tavapärastele lahendustele ning valikutele alternatiive. 

Kui me räägime keskkonnateadlikkusest kui moodsast ja noorte­pärasest elustiilivalikust, siis on see vaid üks trend ja valik paljude teiste kõrval. Ja trendid, nagu me hästi teame, tulevad ja lähevad. Kui me aga asetame looduse ja elu eest hoolitsemise Piibli metanarratiivi kõike­hõlmavasse konteksti, siis muutub pilt tunduvalt ja me seisame silmitsi vastutusega, mis puudutab meie väikeseidki igapäevaseid valikuid, ning seejärel avastame, et viimselt seisame loodolevustena silmitsi Loojaga, Tema tahte ja plaaniga ning väljakutsega oma elu Tema suure plaani järgi elada. Sellisel juhul peame tunnistama, et usk Jumalasse peab meile mingil viisil ka selles valdkonnas mõju avaldama ning usku ja praktilist elustiili ei saa kuidagi lahus hoida. Need kaks käivad ikka käsikäes. Mulle meeldivad briti ökoloogi ja autori Barbara Wardi mõtlemapanevad sõnad: „Kui mõtleme oma igapäevase elu eetilisele ja looduslikule kontekstile, kas me ei jõua siis tagasi selle juurde, mis on kristliku usu jaoks täiesti baasiline? Ühest küljest seisame silmitsi kohustusega hoolitseda majapidajatena selle kauni, tundliku ja hapra planeedi eest. Teisest küljest seisame silmitsi oma kaasinimeste saatusega. Kuidas saaksime öelda, et oleme Kristuse järelkäijad, kui see kaheosaline vastutus ei ole meie religiooni tuumaks?“

Lugu Maast

Milline on siis see Piibli narratiiv, mis võiks anda meile lähtepunkti, millelt ökoloogilistele teemadele läheneda ja mis meile meie vastutuse osas selgust tooks? Nii nagu paljude teiste eksistentsiaalsete ja oluliste teemadega, teeme hästi, kui läheme ka siin tagasi maailma algusesse. Loomisnarratiiv on see, millest võime lähtuda ja mis annab meile terve hulga olulisi põhimõtteid. Teiseks oluliseks osaks selles narratiivis on kirjeldused uuest paradiisist ehk Uuest Maast, mis on esimese paradiisi peegelpildiks. Kutsun kõiki Meie Aja lugejaid nende lugude peale mõeldes võtma aega, et juurelda selle üle, mil viisil Piiblis leiduvate põhimõtete austamine võiks siin ja praegu praktilisel viisil välja näha.

Esimeseks põhimõtteks, millest võiksime lähtuda, on tõdemus, et Maa on inimkonna kodu. See on tõsiasi, mille osas ei jäta Piibel meile mingit kahtlust. Jumal lõi Maa inimkonna alaliseks koduks ja isegi patu ning surma tulek ei ole selles osas Jumala plaani muutnud. Meie saatus on siiani ja jääb alatiseks Maaga seotuks. Esimesele inimpaarile anti koduks aed, ja aed on miski, milles jumalik ja inimlik looming on läbi põimunud – selles saavad kokku Jumala poolt loodud rikkalik taimestik ning teisest küljest inimese kujundav ja kunstipärane tegevus. Aed ja aiapidamine on imeilusad kujundid, mis räägivad meile sellest, mida Jumal meie elutegevuselt maailma alguses ootas ja tegelikult siiani ootab. Ta ootab loovat ja hoolitsevat ümberkäimist sellega, mille Tema on meie rõõmuks loonud. Teame kõik seda esteetilist naudingut ja siirast rõõmu, mida ilusatest aedadest leiame. Mina mõistsin aia kujundi olulisust eriliselt Inglismaal, kus on kümnete viisi avalikke parke ja imekauneid aedu, mille loomiseks on inimesed tohutult vaeva näinud. Aiad on kohad, kus jumalik ja inimlik saavad kõige otsesemalt ja loovamalt kokku. 

Esimene aed võeti pattulangemisel inimeste käest ära – küllap oli see sümboolse tähendusega tegu, mis viitas muuhulgas jumaliku ja inimliku koostöö purunemisele – ning maapind hakkas needust kandma. Aga ometi ei ole Piiblis kusagil Jumala algset korraldust Maa ja kogu floora-fauna üle valitsemise kohta tagasi võetud. See kehtib endiselt, olgu Maa nii kehvas seisus kui tahes. Samuti kehtib endiselt Jumala plaan Maa oma kunagises hiilguses taastada. Aastasadade jooksul on kristlusse imbunud mitte­piibellikud õpetused taevast kui meie lõplikust sihist ja kodust, mittekehalisest eksistentsist teispoolsusest ja mateeriast kui millestki olemuslikult halvast. Piibli jutustus aga kinnitab meile, et kuigi Maa tuleb taastada ja siit tuleb patu ning needuse jäljed eemaldada, on see siiski meie ainus kodu, kus inimesed kehaliselt ja tõeliselt igavikus elavad. Taevast saab meile Jeesuse tagasituleku järel vaid ajutine hinge­tõmbepaik, aga mitte kodu. Nii on meie praegune elu ja selle valikud ometi tähtsad, sest me võime selle loo kontekstis endalt küsida: kuidas me end oma kodus üleval peame? Kuidas oma kodu korrashoiu eest hoolitseme? Kas me mõistame, et Maa ei ole prügimägi, mille me kunagi õlgu kehitades tuleroaks maha jätame, vaid ainus koht, mille Jumal on meile elamiseks loonud? See on kontekst, kus tasuks meelde tuletada ka Ilmutusraamatu müstilisi kohtumõistmise sõnu selle kohta, et „on jõudnud määratud aeg /…/ hävitada need, kes hävitavad maad.“ (Ilm 11:18) Tuleb välja, et Jumal ei saa Maad anda igaveseks koduks ja pärandiks neile, kes selle suhtes hooletud on ja kes on seda teadlikult, kas siis saamahimust või mingil muul isekal eesmärgil, hävitanud.  

Teine oluline põhimõte, millest loomislugu räägib, on see, et Jumal on kogu elu allikas. Elu tuleb hoida ja hinnata ning üks loodu üle valitsemise ülesandeid on kindlasti seotud elu alalhoiu ja jätkumise eest hoolitsemisega. Paradiisis – nii kaua kui ei olnud pattu ega selle needust – ei pidanud ükski loodolevus teiste heaolu nimel surema. Esimene surm kellegi teise elu nimel leidis aset kohe pärast pattulangemist, kui Jumal tegi Aadamale ja Eevale nahkriided: see oli nii vaimulikuks kui ka praktiliseks sümboliks selle kohta, et patulangusejärgsel ajal on elu võimalik vaid surma ja ohvri kaudu. Veeuputuse järel eemalduti veelgi enam algsest paradiislikust elu­korraldusest, kui Jumal andis inimestele loa puhtaid loomi toiduks tarbida. Jällegi oli tegemist praktilise elukorralduse muutusega, mis arvestas veeuputusejärgse kitsikusega ja mille peamiseks eesmärgiks oli inimelu säilitamine. Juba loomisloost ilmes, et inimelu on erilisem kui muude elusolendite eksistents, sest inimestel on Jumala sarnasusest lähtuvalt eriline väärikus, mida teistel elusolenditel ei ole. See ei tähenda õigust teiste lood­olevuste ja nende eluga halvasti ümber käia, küll aga tähendab see inimeste elu sügavat ja mõõtmatut väärtust. Hilisematest Moosese seadustestki on näha, et teise inimese elu hävitamine oli kõigist kuritegudest kõige raskem just sellepärast, sest iga inimene kannab endas Jumala „nägu“ ehk imago Dei’d. See jumalanäolisus laieneb kõigile inimestele kõigis paikades ja sotsiaalsetes klassides. Ja kuigi me ei pruugi seda keskkonnateadlikkusega siduda, peaksid meie elu ja valikud olema sellised, mis maksimaalselt väärtustavad teiste inimeste elu ja nende sisemist õigust inimväärsele elule.

Maailma majanduslik ja ilmalik poliitiline areng ei ole kunagi näinud inimeste sisemises võrdsuses eesmärki, mille poole püüelda. Vastupidi, majanduslik areng viib järjest kasvava ebavõrdsuseni ning sellele vastuseismine nõuab teadlikku pingutust. Lisaks on elutingimused ja nende ebavõrdsus otseselt keskkonnaga seotud. Ladina-Ameerika ökoloog Eduardo Gudynas on tõdenud: „Iga samm keskkonna hävitamise suunas viib järjest kasvava sotsiaalse ebaõigluseni ja iga samm sotsiaalse ebaõigluse suunas viib järjest tõsisema keskkonnakriisini.“ Nii peaksime kristlaste ja vastutustundlike tarbijatena tegema valikuid, mis väärtustaksid inimeste tööd ning loodust ja aitaks kas või väikesel viisil kaasa ebavõrdsuse vähenemisele ja õigluse kasvule. Maailmas, kus ühed inimesed naudivad enneolematut luksust ja teised elavad ebainimlikes tingimustes, ei saa me (sotsiaalse) õigluse teemast mööda vaadata. Selline haigutav kuristik inimeste elutingimustes ei ole ei juhus ega ka Jumala tahe. See on inimtegevuse tulemus (mõelgem siinjuures kas või koloniaalajaloo veristele ja ebaõiglusest pakatavatele peatükkidele), samas on meil Jumala rahvana eesõigus ja kohustus oma valikutega valida õigluse pool. Ma tean, et oma väikeste valikute tegemine või tunduda kui piisk ookeani kõrval, aga ainult isikliku vastutuse tajumine annab tõuke paremateks valikuteks ja positiivseteks muutusteks.

Praktiline keskkonnahoid

Kuidas võiksid ja peaksid sotsiaalse õigluse ja Maa eest hoolitsemise põhimõtted meie elus praktiliselt välja näha? Tunnistan, et minu jaoks on õigluse ja keskkonna mõttes vastutustundliku käitumise teemad järjest olulisemaks saanud. Tunnen, et kristlikul teel kõndimine ja Jumala tundmine muudab vaikselt, ent järjekindlalt minu tarbija­eelistusi ja paneb mind järjest hoolivamalt ümbritsevasse suhtuma. Ma ei arva, et teised peaksid kõike samamoodi tegema nagu mina, ent soovin, et meie kõigi arusaamine kristlikust majapidamisest võiks ka keskkonna mõttes jätkuvalt kasvada. Kui võin oma elust mõne isikliku näite tuua, siis üheks oluliseks muutuseks on olnud paari aasta tagune otsus loobuda liha söömisest. Tegin seda osalt tervislikel kaalutlustel, aga osalt just keskkonnakaalutlustel. Ma ei ole oma otsust kordagi kahetsenud. Vastupidi, kui ma kuulen mõtteid sellel teemal, et kollektiivne lihasöömisest loobumine kaotaks maailmast nii mõnegi põletava keskkonnaprobleemi, olen oma arusaamisele vaid kinnitust leidnud. Teiseks olen hoolas oma kodus prügi sorteerima. Hoolitsen selle eest, et biolagunevad jäätmed, klaas, tetrapakendid ja paber saaks üldprügist kõrvale pandud. Püüan osta õiglase kaubanduse märgistusega ja kohalikke tooteid, kuigi see ei ole hinnavõrdlust vaadates eriti lihtne otsus, mida teha. Võrdlemisi hinnatundliku tarbijana tajun otseselt nende valikute tagajärgi. Ning lõpuks püüan hoolitseda ka selle eest, et minu järel ei oleks papp­topside ja plastkõrte ja ühekordselt kasutatavate nõude otsatut jäljerida. Ükski neist nimetatud asjadest ei ole minu elu peamine huvi ega eesmärk, need on kolmandajärgulise tähtsusega otsused, mis esmajärgulise tähtsusega arusaamisest, et elan minagi kahe paradiisi vahel sellel Maal, mille Jumal on minu koduks loonud.  

Kuidas sina selle kodu eest hoolitsed, mille Jumal on sulle andnud? 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat