Kasvades ja kasvatades

Ah, kuidas tahaks, et mulle kallitel inimestel läheks hästi! Kõigil neil, aga eriti mu lastel. Kes ei tahaks? Usun, et me kõik tahame, et lapsed oleksid õnnelikud. Et nad oleksid ustavad Jumalale ja aktiivsed koguduses. Et nad oleksid Jumala poolt igati õnnistatud. Et nad oleksid lugupeetud oma kaaslaste seas. Et neil oleks edu ja kordaminemisi. Et neil oleks tõelisi sõpru ja et nende elus oleks armastust. Et teised saaksid nendega suhtlemisest jõudu ja rõõmu. Et nad ei saaks haiget ega teeks haiget. Jah, seda tahaks. Aga kas saan ise selle heaks ka midagi ära teha?

Lastega on imelik lugu – ühest küljest tahaks neile igal hetkel parimat, teisalt tuleb selleks mõnigi kord vägagi kindlakäeliselt mitte­populaarne ja mitte-nii-väga-hea olla ning tuleb nende iseeneses heaolemine ära rikkuda. Häda on selles, et loomupäraselt oleme me kõik, aga eriti teatud vanuses väikesed lapsed, väga enesekesksed. Küllap on igale lapsevanemale tuttav MINA-kisa ja MINA-protest. Mina tahan, mina teen, mulle meeldib! Või siis: mina ei taha, mina ei tee, mulle ei meeldi! Ja siis tuleb selle MINAga rinda pista. See on hädavajalik, sest kui ma tahan, et minu lapsed oleksid õnnelikud ja armastatud, et nad oleksid oma sõpradele hoolivad ja usaldusväärsed kaaslased, et nad õpiksid teisi märkama ja nii mõnigi kord oma mugavusest loobuma, tuleb selle nimel ka teadlikult tegutseda.

Pikka aega on olnud levinud arusaam, nagu teaks väike inimeselaps ise, mida ta vajab heaks kasvuks ja arenguks. Nüüd on seda hoogu kõvasti maha tõmmatud ja jõutud taas iidsete põhimõtete juurde. Piibellik nõuanne kasvatada oma lastele distsipliini ja kohusetunnet on taas päevakorral ja vastutus liikunud jälle põngerjatelt nende vanematele (mis ongi ju igati loogiline). Lapsevanem on see, kes näeb kaugemat sihti – aidata neil pisikestel sirguda õnnelikeks inimesteks, kes on kooskõlas Jumala, iseenese ja teistega. Nii saabki ju vaid lapsevanem kanda seda vastutust, mida kasvamine ja kasvatamine endaga kaasa toovad.

Kas on ikka mõistlik lapsel endal otsustada lasta, kas hingamispäeval kirikusse lastetundi minnakse või mitte? Või et kas rajaleidjate kokkusaamine on oluline või mitte? Või et kas palve ajal peaks vaikselt kaasa mõtlema või võib hoopis südame­rahuga sõbrannaga mängimist jätkata? Et jätame selle kõik lapse enda valida? Kas samasuguse südame­rahuga lubatakse lapsel ise otsustada hambapesu üle? Tervisliku toidu üle? Keskkonna turvalisuse või ebaturvalisuse üle? Selle üle, mida televiisorist vaadatakse või mida mitte? Sõbralik või vaenulik olemise üle? Ja hiljem narkootikumide või alkoholi kasutamise või suitsetamise üle? Kas oleme kindlad, et laps on parim otsustaja asjus, mille vajalikkust või mittevajalikkust, ohutust või ohtlikkust on suuteline hindama vaid täiskasvanu? Kas mõistlike elamise reeglite järgimise õpetamine oleks tõesti lapse ahistamine?

Olen kuulnud ütlemist, et kui rakendada vabakasvatust selle igapäevamõttes (noh, et tee, mida tahad, ja vali, mida tahad), siis on see võrreldav lapse keset kõrbe üksijätmisega, andes seejuures soovituse: „Mine, kuhu ise tahad!“ Enamasti ei taha laps selles olukorras midagi. Ta istub hoopis maha ja hakkab nutma. Ta ei tea, kus on turvaline ja kus on ohud. Ta ei tea, kus on hea olla või kus võib haiget saada. See on tegelikult päris julm, kui paneme lapsele vastutuse, mida peaksid kandma suured. Laps pole sellisteks valikuteks ja vastutuseks ei valmis ega võimeline.

Laps õpib hoopis teiste pealt, tagasisidest – sellest, kuidas teised tema ümber toimivad (või ei toimi) ja reageerivad (või ei reageeri). Ja nad õpivad sellest, kui järjekindel selles toimimises ja reageeringus ollakse. Isa-ema reaktsioon annab märku, et teist lüüa ei tohi. Et valetamine pole aktsepteeritav. Et inimesi ja loomi ei kiusata. Et jonniga ei saa soovitud tulemust. Et mõni asi elus ei sõltu mina-tahan-arvamisest, vaid on lihtsalt vaja ära teha või tegemata jätta. Et sõnadega võib haiget teha. Et teistega tuleb arvestada. Ja et eriti tuleb arvestada Jumalaga. See pidev tagasisidestamine võib olla vägagi väsitav ja kannatlikkust proovile panev, aga seda on väga vaja. Sest nii õpitakse selgeks õnnelik olemise reeglid. Ja selles ei saa ju ometi väsida ega loobuda. Mõelgem – Jumal ei väsi ju meiega ega loobu mugavusest mitte iial.

Ja siit loogiliselt järeldades jõuan oma mõtte alguseni tagasi. Mida teha, et minu lapsed oleksid õnnelikud? Ema ja isa ülesanne on suunata, juhtida, anda nõu. Ema ja isa ülesanne on vahel ka survestada ja käskida. Et käskida kirikusse? Isegi seda, kuid targalt. Suure inimese ülesanne on välja mõelda, mis minu lapsele kirikusolemise kergemaks ja toredamaks teeb – erilised raamatud või vähekolisevad mängud, põnevad ülesanded või värviraamatud pika jutluse ajaks. Miski, mille ta ainult kirikus kätte saab, et ei tekiks tüdimust. Ja kindlasti sõbralik tähelepanu – tunne, laps pole kirikupinki üksi jäetud, vaid tema kogudusse­sulandumine on hooliva pilgu ja armastava abiga toetatud. Tore on näha, et enamasti on kogudus laste sagina ja vaheleütlemiste suhtes väga leplik. Leebe naeratusega püütakse jutlustaja sõnad siiski kinni. Aga kui ühest hetkest alates on teistel raske kuulata – siis on vanema vastutus, et paljud ühe pärast ei kannataks.

Nii õpitakse ja õpetatakse õnnelikuks kasvamist. Et teistega tuleb arvestada. Et Jumalale kuuluv aeg ongi Jumalale kuuluv aeg. Et palvehetk või koguduse ühine laul on kõiki, ka lapsi, puudutav. Et väikestega arvestatakse, sest nad ise arvestavad teistega. Et neist hoolitakse, sest nad ise hoolivad. Et neid armastatakse, sest nad oskavad ise armastada. Et ühised ettevõtmised koguduse juures on toredad ja õpetavad koostegutsemist ja kokkukuulumist. Kui lapsena seda kõike õpitakse ja kogetakse, et nii mõnigi kord pole MINA see kõige tähtsam, siis on loodud hea pinnas selleks, et ka suurena õnnelik inimene olla. Siis on meie kõige kallimad – lapsed – õnnistatud ja õnnelikud. Ja seda me ju tahamegi: et meile kallitel inimestel läheks hästi.