Kogemuste kotike: Õppetunnid pisikestelt

Avaldatud 18.8.2019, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Mai on emadepäeva kuu ja minagi kogusin siia kotikesse seekord emade kogemusi oma lastega. Kui tihti on nendel pisikestel meile usu õppetunde õpetada! Pole siis ime, et Jeesus ütles Teda järgivatele suurtele inimestele, et kui nad ei saa nagu lapsukesed, siis nad ei saa jumalariiki (vt Mt 18:1-5). Lubame siis laste usul ja Jumala hääle suhtes kuuldel olemisel meidki usule ja kuulamisele ärgitada.

Hugo (3 a) maiustab arbuusiga ja uurib oma vanemalt õelt: „Kes tegi arbuusi?“

Õde vastab kiiresti: „Jumal tegi.“ Kui Hugo on vastuse üle natuke järele mõelnud, küsib edasi: „Aga miks Ta arbuusi sisse seemned tegi?“

Kuigi esiotsa oli see väga-väga naljakas, siis mida aeg edasi, seda enam olen end seda lapsesuu tabavat arutlust meenutades leidnud mõttelt, miks küll võtab mingil hetkel meie elus maad kahtlus ning inimene lakkab lihtsalt ja siiralt uskumast. Miks on nii raske kõike võtta lapseliku ja siira usuga, nii nagu Jumala Sõna meile ütleb– olgu see siis tõde loomisest või lunastusest, igapäevasest jumalikust abitõotusest meie võitluses patuga või igavikulisest lootusest ja plaanist. 

Tänan Jumalat, et meie ellu on kingitud lapsi, kes meile lihtsaid tõdesid niivõrd mõjusalt meelde tuletavad ja kasvatavad meid usaldusliku suhte poole Jumalaga.

„Tõesti, ma ütlen teile, kes Jumala riiki vastu ei võta nagu lapsuke, see ei pääse sinna sisse.“ (Lk 18:17)

• • •

Kord oli mu nooremal pojal Arnoldil, kes sel hetkel oli pooleteiseaastane, üks sellistest õhtutest, kui mitte midagi ei sobinud ja iga väike asi pani kisama ning nutma. Olin lahendamas ja lohutamas üht järjekordset suure kisaga lõppenud olukorda, kui märkasin, et mu vanemat poega polnud näha, ning kui püüdsin kuulatada, kuhu tuppa ta oma tegemistega parasjagu jõudnud on, valitses kurjakuulutav vaikus. Kurjakuulutav seetõttu, et nagu paljud teavad, siis on üsna suur võimalus, et kui kolme ja poole aastane laps on hästi vaikselt, siis on tal ilmselt parasjagu käsil ülisalajane „projekt“, mille tulemused lapsevanematele just heameelt ei valmista ehk tegeletakse mõne keelatud asjaga.

Hakkasin paha aimates noorema lapsega kiirustades laste mängutoa poole liikuma, kui vastu tuli rõõmsa ilmega vanem poeg, kes kuulutas, et ta oli just lõpetanud Arnoldi eest palvetamise. Et Jumal ometi annaks vennale hea tuju...

Oli tore kõik kolmekesi tõdeda, et Jumal oli tõesti ühe pisikese poisi palvele vastanud– Arnold oli just mõne hetke eest rahunenud. Ja teisalt oli natuke piinlik ka– olin küll vaikselt endamisi olukorra pärast palves olnud, kuid just mu väike poeg oli see, kes julgusega palvevõidust kuulutas. Ja tegelikult olin ju mõni hetk tagasi ka ise tundnud Jumala kutset, et me võiksime lastega ühiselt selle eelseisva õhtu õnnestumise eest palvetada. 

Tänu Jumalale, et Ta rääkis sama juttu nii minu kui lapse südamele ja et Ta ei heitunud minu täiskasvanulikust argumenteerimisest, vaid otsis ja leidis vastuvõtliku meele ühes pisikeses poisis.

• • •

Kord kartis Hugo (3,5 a) mänguväljakul üht kettidest silda ületada. Kuna ma ise ka pelgan kõrgust ja veelgi enam kõrguses liikuvatel objektidel liikumist, siis mõistsin tema muret täiesti. Siiski julgustasin teda jätkama ja rahulikult ning tasapisi ta selle sillakese ka ületatud sai. Peagi aga oli takistusrajal ees järgmine kettsild, mis oli oma olemuselt eelmisest keerulisem ja ilmselt ühe pisikese lapse jaoks ka hirmutavam. Emana nägin, et see tundus Hugo jaoks sootuks ületamatu. Julgustasin Hugot sealsamas mänguväljakul, et iga kord, kui julgust juurde tarvis on, saab ta Jeesust appi kutsuda. Oli ka enda jaoks õpetlik näha, kuidas üks laps mänguväljakul kettsillal oma hirmudega igal sammul silmitsi seistes kogu oma siiras lapselikus usus oma suurt Abilist appi palus. 

Selle päeva õhtul oli meie lugemisjärg lastepiiblis jõudnud selle kohani, kus Jeesuse sõbrad ühel tormisel merel Ta poole appi hüüdsid ning kuidas Jeesus vaigistas tormi, mis nende jaoks nii hirmutav oli. Oli tore näha, et ka lastele mõeldud Piibel avaneb täpselt selliselt kohalt, et see kinnitab päeva sündmuseid ja kogemusi– olin ju ise Piiblit lugedes seda sageli kogenud. 

Kui piiblilugu oli loetud, õhtupalve tehtud ning rahuliku une soovid jagatud, hakkasin toast lahkuma, et Hugo saaks uinuda. Seepeale hakkasid aga tema poolt läbirääkimised, et me ei kustutaks tuld ning jääksime sinna tema und valvama. Selliseid läbirääkimisi oli meil sageli ka varasemalt olnud ning teadsin, et sellele võib järgneda pikaleveninud õhtu täis ettekäändeid voodist välja tulla või mind oma voodi juurde kutsuda. Tundsin südames Jumala julgustust, et see on järgmine ja ühtlasi viimistlev samm selle päeva kogemuste jadas– Jeesus oli ka siin Hugo jaoks kohal ja igal hetkel valmis aitama ise uinuda nii, et ei pea hämarust kartma. Et õhtujutt oli veel selgelt meeles, küsis Hugo, miks Jeesust ometi tema juures pole nagu selles jutus Jeesuse sõprade juures. Saime rääkida sellest, kuidas Jeesus kasutab erinevaid võimalusi olenevalt vajadusest ja ajast ning julgustatuna sellest, et Jeesusel oli võimalik aidata nii oma sõpru selles Piibliloos kui ka teda ennast päevasel ajal mänguväljakul, jäi Hugo ilusti oma tuppa ja juba peagi oli sealt kuulda vaikset unist nohinat.

On tore tõdeda, et me ei pea oma lapsi üksi kasvatama, vaid meil on igal hetkel võimalik kasutada Jumala erinevaid julgustavaid ja juhatavaid abivõtteid!

Õnne Kivinurm

Viieaastane Marie tuleb lasteaiast koju ja räägib õhinaga, et vestles oma nelja-aastase lasteaiakaaslasega Jumalast. „Ma rääkisin talle, et Jumal armastab meid ja Jeesus on võimas ja nähtamatu, aga alati meie juures,“ annab Marie räägitut edasi. „Ja ma ütlesin, et ta võiks ka ikkagi kristlaseks saada. Ta arvas, et võib-olla isegi saab,“ selgitab Marie. „Ja siis lõpuks ma rääkisin talle ka, et Jeesus tuleb varsti tagasi ja hävitab maa ära.“ 

„Kas sa ei arva, et kui su sõber Jumalast veel midagi ei tea, siis tasuks talle pigem ikka alguses Jumala armastusest rääkida, mitte kohe hävitamisest,“ pakun välja. 

„No ma rääkisingi alguses Jeesuse armastusest, aga see hävitamine tuleb ju ka, ma pidin sellest ka rääkima,“ leiab Marie. 

Ma olen oma väikeselt lapselt Jumala tunnistamisest õppinud enam kui kelleltki teiselt. Esiteks seda, kuidas ta südame sunnil räägib Jumalast kõigile, kes temale olulised on. Ei ole ühtegi sõpra või kasvatajat, kellelt ta ei uuriks, kas too on kristlane või mida ta Jumalast arvab. Tema vajadus on anda enda jaoks olulistele inimestele edasi seda, mida ta usub. Ja see tuleb loomulikult, pingutamata. Teiseks alustab ta alati sellest, mis on kõige olulisem– Jeesusest ja Jumala armastusest, kuid ta ei jäta asju poolikuks, vaid annab oma teadmiste kohaselt edasi kogu pildi. Tõmbasin esimese hooga tee kurku, kuuldes, et mu laps teistele nelja-aastastele Jumala kohtust räägib, mille kohta ta tähelepaneliku kuulajana on eelkõige eelmise veerandi Ilmutuseraamatu õppetükitunnist teadmisi omandanud. Aga järele mõeldes on tal õigus – see tõesti tuleb, räägime me sellest või mitte. Hea on teada, et Jeesus, kes tuleb, on samavõrra armastav kui ta on õiglane, Tema, kes on „valmistanud kiitust väetite laste ja imikute suust“ (Mt 21:16).

Karin Miller

Toon Jumalale tänu selle eest, kuidas Jumal minu väikese Roosi eest hoolitses. Nimelt oli tal üle pika aja taas nohu. Otsisin ninaaspiraatorit, aga ei leidnud. Palvetasin, et Jumal annaks tarkust õigesse kohta vaadata. Pärast palvet olin kindel, et Jumal on mind kuulnud. Ta teeb seda ju alati!

Meenus, et viimati nägin aspiraatorit siis, kui Roosil eelmise aasta detsembris nohu oli. Aga kus täpsemalt, polnud aimugi. Vaatasin uuesti igale poole, aga mida polnud, seda polnud. 

Kuna tuli Roosi esimese päevaune aeg ja mõistsin, et on nagu on, pesin ta nina lihtsalt veega puhtaks. Seejärel ütlesin Jumalale: olgu, las aspiraator olla, aga palun tee nii, et Roosi saaks hoolimata vesisest nohust magada.

Jumal tegi nii, et Roosi magas pika magusa une ning ärgates ei olnud nohust enam märkigi! Vaatasin teda, suu ammuli, ja tänasin rõõmsalt Jumalat. Peagi tõin Otto lasteaiast ja läksime nii tema kui Roosiga üles teisele korrusele kudrutama. Siis tõusis Otto äkitselt üles, läks öökapi juurde ja hakkas seda millegipärast nurgast välja sikutama. Seejärel ronis ta öökapi taha, kummardas, tõstis käe üles ja hüüdis: „Vaata, emme!“ Tema käes oli ninaaspiraator!

Kallistasin Ottot kõvasti ja teatasin talle, et ta on mu palvevastus. Seletasin talle, mis olukord hommikul oli ja miks tema käes olev aspiraator Roosile vajalik on. Järgmisel päeval tuli Roosile nohu tagasi ja meil oli ilusasti abimees olemas. Olin taas imestunud. Ma ei tea, kuidas Jumal neid asju teeb, aga tean, et Ta armastab meid kogu südamest ja et Ta vastab meie abipalvetele. Ka siis, kui peab selleks kasutama 3-aastast põnni, kes isegi ei tea, et miskit kadunud on!

• • •

Ühel hommikul ilmateadet vaadates ütles mu abikaasa, et tuleb pilvine vaikne päev. Ei mingit päikest. Minu väike poeg Hugo vaatas aknast välja ja ütles paksu pilvehalli vaadates: „Emme, palvetame, et päike välja tuleks.“ 

Meenutasin ilmateadet ja ütlesin talle, et täna tuleb pilvine. Terve nädal tuleb pilvine. Ja homsest hakkab sadama ning lumi sulab vihma peale ka ära. Minu vastuse peale tulid Hugol muud teemad sisse ja meie ühine palvetamine päikese eest jäi ära.

Õhtupoole istusin silmi kissitades diivanil ja nentisin, et päike oli enamiku päevast paistnud. See päike, mida ei pidanud olema! Mul oli häbi. Minu 5-aastasel pojal on Jumalasse rohkem usku kui minul! 

Kui kurdan Hugole midagi, siis ta teatab kohe: „Aga palveta!“ Ja ma palungi iseenese eest. Et mul oleks niisama palju usku Jumalasse kui ühel siiral lapsel. Et seda usku oleks nii palju, et mu vaimulikud mäed merre langeks. Et teeksin Isalt antava usuga Tema tahet. Et roniksin oma elutroonilt alla ja et ainult Temal  – Jumalal – oleks voli sellel kohal istuda. Palun, et minagi võiksin olla siiras laps, siira usu ja siira teadmisega, et Jumal võib tuua päikese ka pilvisesse päeva. Ja mitte ainult– tuua Tema selge tahte minu igasse valikusse, igasse teosse, igasse mõttesse, igasse sõnasse. 

Kristi

Emadepäev on natuke ka vanaemade päev ja kirjutan siia lõppu kaks väikest seika oma lapselaste elust. Minu tütrepoeg Siim (4-aastane) on toidu suhtes väga valiv ning näiteks juustu ta ei söö. Kui meil tuli juustu söömisest juttu – tema õde Kadi armastab juustu –, siis ütles Siim: „Juust on kahjulik ja parem on, kui sa seda ei maitse, sest see võib sulle maitsema hakata ja siis ei saa sa enam sellest lahti!“ Milline tore juhis kahjulike harjumustega võitlemiseks enne, kui need jõuavad tekkida. 

Ja nii nagu laste puhul ikka, esineb ka Siimu ja Kadi puhul vahel üksteise kiusamist, näpistamist, nügimist, teineteiselt asjade vägisi käest ära võtmist ja muud sellesarnast. Iga kord, kui Siim (kes on vanem) midagi sellist korraldab, kordan mina (ja tema ema teeb seda ka) Siimule teksti Piiblist, mis ütleb: „Sellepärast kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, seda tehke neile!“ (Mt 7:12) Kui Siim näpistab, siis ma küsin, kas sa tahad, et ma sind ka näpistan – sest Taevaisa Piiblis on kirjutatud, et me teeksime teistele seda, mida me tahame, et teised meile teevad. Ühel õhtul pani papa (vanaisa) Siimule tekki peale ja Siim hakkas kangesti vanaisale pai tegema. Vanaisa oli liigutatud ja Siim ütles, et Jeesuse Piiblis on kirjutatud, et kui me midagi teisele teeme, siis me tahame, et meile ka nii tehakse. See oli Siimu piibellik viis öelda papale, et ta tahab 
ka pai. 

Võtame meie ka kõike Piiblis kirjutatut ikka sõna-sõnalt ja usus ning meie Jumala lastena kogeme rohkelt Taevase Isa õnnistusi. Meie Isa armastab meid ja igatseb meid õnnistada. Tema armastus pani Teda loovutama oma Poega lunahinnaks meie pattude eest – see on armastuse mõõt, millega armastatakse iga last, nii suurt kui väikest, siin patust vaevatud maal. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat