Telegramm Johanneselt

Avaldatud 22.12.2019, autor Mervi Kalmus, allikas Meie Aeg

Artikkel sarjast Uue testamendi kaanon

Paar kuud tagasi vaatlesime Pauluse kirja Fileemonile kui isiklikku postkaarditaolist läkitust, mis tegeles Pauluse eramuredega ega olnud mõeldud terves koguduses ette lugemiseks. Paulus ei olnud ainus apostelliku koguduse juht, kes selliseid lühikesi läkitusi saatis. Johannes saatis samuti. Mõned neist on säilinud ja leidnud tee ka piiblikaanonisse. 

Sarnaselt Fileemoni kirjaga ei ole Johannesel oma teise ja kolmanda epistli kirjutamisel aega või vajadust – ega võib-olla ka pärgamenti –, et pikka teoloogiat teha. Pigem on tegemist telegrammidega, kus kõik tähemärgid on arvel ja kus on ruumi vaid kõige olulisematele meeldetuletustele ning manitsustele. Johannese teises epistlis on vaid 245 kreekakeelset sõna ja see on oma lühiduselt teine raamat kogu Piiblis – sellest lühem on veel vaid tema kolmas epistel 219 sõnaga. Kirja autor identifitseerib end kui vanemat ning kuigi Johannese nimi ei käi kusagil kirjast läbi, annavad nii telegrammi sisu kui ka grammatika ja sõnakasutus alust arvata, et tegemist on justnimelt Johannese poolt kirjutatud sõnumiga. Kiri on kirjutatud „vanemale“ omase autoriteediga, kes teab hästi, et tema sõna maksab, ja kes eeldab oma kirja lugejailt kuulekust ning austust. Adressaadi reale on kirjutatud „valitud emand ja tema lapsed“. Kuna kreekakeelne sõna koguduse kohta on naissoost sõna ning koguduse kohta on siin-seal Uues Testamendis kasutatud naise metafoori (vt Efesose 5:25–27, Ilmutuse 12:1–3), siis on suur osa piibliuurijaist olnud seda meelt, et kiri oli saadetud kogudusele, näiteks Efesose kogudusele, kus Johannes kristliku pärimuse järgi pikalt elas ja töötas. Selle kõrval on siiski säilinud ka arvamus, et tegemist võis olla sõna otseses mõttes perekondliku kirjaga, mille Johannes adresseeris mõnele oma lähisugulasele. Ükskõik, keda Johannes kirjutades silmas pidas, kindel on see, et ta hoolis kirja saajaist sügavalt ja tunnetas teravalt oma vanemlikku vastutust nende inimeste usu kestmise eest. Tema isalik hool ja mure paistavad teksti tagant selgelt silma.  

Milles siis vanema mure seisneb? Mis sundis Johannest sulge haarama ja seda telegrammi saatma? Eks ikka see, et ta näeb mõnesid „lapsi“ vaimulikule eksiteele minevat. Mõned on muidugi püsinud tões ja apostlite õpetuses; seda teed kirjeldab Johannes tähemärke kokku hoides kui Jumalale kuuletumise ja kaasinimeste armastamise teed. Kas on keegi kunagi kristlikku elu veel lühemalt ja elegantsemalt kokku võtnud? Johannes lööb otse naelapea pihta: Jeesuse jalajälgedes käimine tähendab ennekõike Jumala tahte ülimuslikkuse tunnistamist oma elus, mis ei saa teisiti kui voolab armastuse näol ümbritsevate inimeste ellu. Selle valgel tasub meilgi ikka ja jälle mõelda sellele, kuidas meie kristlus välja näeb ja milline on sõnum, mida tänaseski ühiskonnas oma usust jätame. Kas teised inimesed saavad meie elu, sõnu ja suhtumisi vaadates üheselt järeldada, et me oleme inimesed, kes kuulevad Jumala häält ja kuuletuvad Talle ning kelle elust tõuseb armastuse magusat aroomi?

Tõe teele vastandub aga selgelt teine tee, hukatuse tee. Johannes seisab silmitsi esimeste tõsiste valeõpetuste lainega, mis kristlikku kogudust on tabanud, ja ta teeb endast kõik, et kristlasi selle eest hoiatada. „Jah, maailma on läinud välja palju eksitajaid. Kes ei tunnista Jeesust Kristust lihasse tulnuna, seesama ongi eksitaja ja antikristus.“ (2Jh 1:7) Johannes paneb püsti suured hoiatussildid: iga õpetus, mis eitab Jeesuse täielikku, sajaprotsendilist lihassetulekut, on hukatuslik valeõpetus. Esimese sajandi lõpus olid doketistlikud ja agnostilised ideed juba laialt levima hakanud. Need ülistasid vaimu ja vaimset maailma, aga põlgasid kõike maist ning füüsilist. Ja siit ei olnudki palju maad ideeni, et Jeesus ei saanud kuidagi olla päris füüsiline, reaalne inimene, vaid Ta pidi olema mingi vaimne olend, sest vaid vaimne saab olla läbinisti hea ja õilis. Selle valeõpetuse taga on kummaline fenomen: nii kaua, kui Jeesus elas füüsilisel kujul siin maa peal, ei suutnud suurem osa inimestest Tema täielikku jumalikkust uskuda ega omaks võtta. Kuidas saakski üks tolmuste jalgadega noormees, kes õhtuti lõkketule ääres koos sõpradega kala küpsetab, olla midagi muud kui vaid pelk surelik? Kuidas saaks inimene, kes väsib, tunneb nälga ja janu ja valu, olla kõikvägev Jumal ise? Teisalt, niipea kui Jeesus oli taevasse läinud ning ükski kahtlev inimene ei saanud enam oma sõrme Tema haavaarmidesse torgata, oli inimestel äärmiselt raske uskuda, et Ta oli olnud täiesti reaalne ja füüsiline inimene. Pendel käis väga kiiresti ühest äärmusest teise ja mõnitavate juudi usujuhtide asemele, kes nõudsid muudkui uusi ja uusi tõendeid Jeesuse jumalikkuse kohta, olid asunud innukad usklikud, kes levitasid õpetusi Jeesusest kui vaimolendist, kes oli olnud üle kõigest maisest ja materiaalsest. Johannes oli lähedalt näinud mõlema valeõpetuse levikut ja tema reaktsioon neile oli võrdselt valulik. Ta läks lausa nii kaugele, et ütles: „Kui keegi tuleb teie juurde ega too seda [õiget Kristuse] õpetust, ärge võtke teda oma majja ja ärge öelge talle: „Tere tulemast!”“ (2Jh 1:10) See ei tähenda seda, et Johannes oleks soovitanud valeõpetajatega ebaviisakalt ümber käia ja neid koduukselt tagasi saata, kui kellelgi neist mingi vajadus oli. Pigem peaksime seda soovitust mõistma kontekstis, kus kõik kogudused olid kodukogudused ja kristlikke jumalateenistusi ei peetud mitte kõrge torniga kirikuhoonetes, vaid tavaliste inimeste elutubades. „Ärge andke valeõpetajatele oma jumalateenistustel eetriaega,“ on Johannese soovitus, „ja ärge laske mitte kellelgi ähmastada pilti Jeesusest kui täiuslikust jumalik-inimlikust Päästjast!“ Tuleb välja, et õige pilt Jeesusest oli Johannese meelest kõige aluseks. Ja tal oli õigus. Tema isalik mure selle pärast, et keegi võiks Jeesusest vale pildi maalida ning sellega inimesi eksiteele saata, on viimase 2000 aasta jooksul ikka ja jälle aktuaalseks osutunud. Niipea, kui lükatakse paigast õhkõrn tasakaal piibelliku õpetuse osas, tehes Jeesusest täiesti tavaline inimene (mis omakorda jõuab õpetuseni, et kui Jeesus oli täpselt samasugune nagu meie, võime meie saada täpselt samasuguseks nagu Tema) või muutes Ta mingiks müütiliseks tegelaseks, kes hõljus inimlikkust lõpuni tajumata läbi oma elu, on miski väga valesti läinud ja inimestel tuleb lõigata oma väärõpetuste kibedaid vilju. Nii kutsubki Johannes kõiki kristlasi üles oma õpetusi ja uskumusi ikka ja jälle kriitilise pilguga üle vaatama: „Pange tähele iseennast, et te ei kaotaks seda, millega me oleme vaeva näinud, vaid et te saaksite kätte täie palga.“ (2Jh 1:8) Kaalul on igavene palk!

Meiegi ümber maailmas ja samuti koguduse sees on terve hulk teooriaid Jeesusest ning Tema olemusest. Ja just selle pärast on Johannese lühike telegramm päevakohane ka meie jaoks. Kuulakem siis „vanema“ läkitust ning hoidkem oma sammud ikka õigel rajal! 

Jaga Facebookis
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat