Lootuse läkitus

Avaldatud 1.1.2020, autor Mervi Kalmus, allikas Meie Aeg

Artikkel sarjast Uue testamendi kaanon

Üks varasematest Uue Testamendi kirjutistest on Pauluse 1. kiri Tessaloonika kogudusele. Selle kirja sündimise ja saatmise tausta ning Tessaloonika koguduse alguse kohta võime lugeda Apostlite tegude raamatu 17. peatükist. Sealt leiame kirjeldused koguduserajamisest – Paulus ja Siilas on Apolloonia kaudu Tessaloonikasse jõudnud ning nad jäävad sinna mõneks ajaks peatuma. Misjonitöö sealsete linnaelanike hulgas osutub ootamatult edukaks ja nii pöörduvad mõned juudid, „samuti suur hulk jumalakartlikke kreeklasi ja rohkesti suursuguseid naisi“. (Ap 17:4) Kogudusepistik aga ei saa rahulikult atra seada, sest kohe kihutatakse üles nii kohalikud juudid kui ka paganad ning koguduserajajaid süüdistatakse selles, et nad õõnestavad impeeriumit ja levitavad keisrivastast propagandat: „Nad kõik rikuvad keisri korraldusi, öeldes ühe teise olevat kuninga, kellegi Jeesuse.“ (Ap 17:7) Rooma riigis on vaid üks κυριος (kr k isand, issand), selleks on keiser. Iga teine „issand“ kõlab nagu otsene ja avalik vastuhakk riigikorrale. Selle rahutuste ja valesüüdistuste laviini all ei jäägi Paulusel ja Siilasel muud üle kui Tessaloonikast põgeneda, kõigepealt Beroiasse ja sealt edasi Ateenasse. Nende töö jääb poolikuks, nad ei jõua koguduse elu korralikult sissegi seada ning arusaadavalt jääb nende südamesse pakitsema mure ja kahtlus. Kas need inimesed, kes on äsja Jeesuse kui tõelise Issanda vastu võtnud, suudavad jääda püsima? On nad usus piisavalt juurdunud? Kas võib olla, et neid tabanud raskused ja süüdistused kustutavad alles hiljuti põlema löönud usuleegi? 

Paulus on võrdlemisi kärsitu mees, ta ei malda eriti kaua vastusteta elada. Nii ta ausalt ütlebki: „Kui me [Paulus ja Siilas] enam ei läbenud kannatada, arvasime heaks jääda Ateenasse ja läkitasime Timoteose, oma venna ja Jumala kaastöölise Kristuse evangeeliumi kuulutamises, kinnitama ja julgustama teid teie usus, et ükski ei lööks kõikuma nendes viletsustes.“ (1Ts 3:1–3) Timoteos saadetakse tagasi Tessaloonikasse, et ta kinnitaks ja ehitaks sealseid usklikke üles, aga küllap ka selle pärast, et ta saaks pärast Paulusele ja Siilasele sõnumeid tuua ning neid koguduse käekäiguga kursis hoida. Ja kui Timoteos Tessaloonikast tagasi oma kaastööliste juurde jõuab, on tal kaasas suur hulk häid uudiseid. Kõik on korras! Tessaloonika usklikud mitte ainult ei ole keerulistes oludes ellu jäänud, vaid nad kasvavad jõudsalt! Nad on väga tublid! Pauluse jaoks on sellised sõnumid tohutu kergendus. Ta haarab sule järele (või pigem kirjutaja järele) ja otsustab Tessaloonika sõpradele kirja saata. Tema kirjast kumab läbi kergendustunne ja uhkus ning peaaegu et ülevoolavalt lapselik rõõm. Seda kirja ei ole võimalik tuima häälega lugeda, seda tuleb lugeda hõiskamisega, pannes iga lause lõppu hüüumärgi: „Me täname alati Jumalat teie kõikide eest, meenutades teid oma palvetes, alatasa meelde tuletades teie teokat usku ja töökat armastust ning vastupidavat lootust meie Issanda Jeesuse Kristuse peale Jumala ja meie Isa palge ees!“ (1Ts 1:2–3) Tuleb välja, et Tessaloonika kogudusel oli kohe alguses olemas kõige olulisem. Neil ei pruukinud olla majanduslikku kindlustatust, neid võidi taga kiusata ja põlata, neil ei olnud kaunist kirikusaali, aga Pauluse meenutuse kohaselt oli neil olemas teokas usk, töökas armastus ja vastupidav lootus! Neil oli olemas kõik, mida üks kogudus võiks kunagi tahta. Paulus ei saa muidu, kui ta peab veel nende ühist aega meenutama, unistades tagasi vaadates sellele lühikesele ajale, mille ta Tessaloonikas veetis. Ta läheb oma rõõmus lausa nii kaugele, et võrdleb oma kiindumust tessalooniklastesse emaarmastusega: „ Kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad; vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma lapsi; nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te olite saanud meile armsaks.“ (1Ts 2:7–8) Vähe on kogudusi, kellesse suur apostel nii tundeliselt on suhtunud.

Kuid kirja kirjutamisel on siiski ka teine, tõsisem eesmärk. Lugegem hoolikalt Pauluse sõnu: „Aga kui nüüd Timoteos tuli teie juurest tagasi ning tõi meile häid sõnumeid teie usust ja teie armastusest ning et teie meid alati heaga mäletate, igatsedes meid näha saada, nii nagu meie teidki, siis saime julgustatud teie kaudu, vennad, kogu oma kitsikuses ja ahistuses teie usu läbi, sest nüüd me võime elada, kui teie püsite Issandas.“ (Ap 3:6–8) Tessaloonika kogudus oli alustanud usus, lootuses ja armastuses. Nüüd toob Timoteos kinnitavaid sõnumeid nende usu ja armastuse kohta. Mis on puudu? Mis on juhtunud tessalooniklaste lootusega?

Paulus kirjutab: „Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust.“ (Ap 4:13) Tundub, et koguduseliikmete hulgas on olnud surmajuhtumeid – kas siis loomulikel põhjustel või ränga tagakiusamise tõttu – ja nad ei ole osanud selleks valmis olla. Nad on segaduses ja kurvad, mõned on hakanud isegi lootust kaotama. Nad kõik on nii innukalt Jeesuse tagasitulekut oodanud, et neil ei ole arvatavasti pähegi tulnud, et keegi võiks enne Jeesuse tulekut surra. Mis neist nüüd saab? Paulus rahustab oma sõpru – mitte miski ei ole halvasti ega katki. Need, kes on Issandas surnud, ei ole kuidagi kehvemas seisus (ega ka mitte paremas seisus), võrreldes nendega, kes on Jeesuse tagasituleku hetkel elus. „Jah, seda me ütleme teile Issanda sõnana, et meie, kes me üle jääme elama Issanda tulekuni, ei jõua ette magamaläinutest“ (1Ts 4:15) Surm ei ole Jumala silmis mitte mingi probleem ega takistus. Kõik päästetud, nii need, kes on surmast läbi läinud, kui ka need, kes surma ei ole maitsnud, tõmmatakse koos Jeesusele vastu. Finišijoon on kõikide jaoks sama koha peal. Paulus õhutab tessalooniklasi seda meeles pidama: „Julgustage siis üksteist nende sõnadega!“ (1Ts 4:18) 

Selles kirjas näeme üht kõige kaunimat pilti apostel Paulusest. Ta on südamest rõõmus oma vaimulike laste usku ja armastust nähes. Tal on nii palju häid mälestusi tallel. Tal on huulil alati tänupalve, kui ta oma sõprade peale mõtleb. Ja samas on tema süda väga tundlik oma sõprade kaotuste ning mure suhtes. Ta teeb endast kõik, et neisse taas lootust süstida, ning et nende pilgud taas ülespoole suunata. Tessaloonika kiri on lootuse läkitus. 

Jaga Facebookis
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat