Kogemuste kotike: „See pidi olema ingel“

Avaldatud 5.1.2020, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Matteuse evangeeliumist võime lugeda Jeesuse sõnu: „Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?“ või „Mis me joome?“ või „Millega me riietume?“ Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Mt 6:31–33) Nii hea on teada, et Isa teab, et me vajame toitu, jooki ja ihukatet ning meie ei pea selle üle muretsemisega tegelema. Me teeme oma igapäevast tööd, teenime sellega elatusvahendeid; kel põllumaa, see külvab lootuses saaki lõigata ja see kõik on normaalne, kuid meie ei pea MURETSEMA, sest Isa teab, mida me vajame. Muretsemise vältimiseks soovitatakse tegeleda oma elu tähtsusjärjekorraga ja kui see juhtub olevat sassi läinud, siis võime jälle anda Jumala ja Tema tahte ning Tema õiguse otsimisele oma elus esimese koha ja teada, et kõik muu on armastavale Isale teada. Pauluse kirjast roomlastele võime lugeda: „Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis temaga meile kõike muud annetama?“ (Rm 8:32) See, mis toimus koledal ristil üle kahe tuhande aasta tagasi, räägib Jumala lõppematust armastusest iga inimese vastu siin maal.

Ja meenubki üks vana lugu poja kallist portreest, mida peale isa surma müüdi oksjonil koos isa muu maapealse varandusega. Kui oksjonipidaja üritas kõigepealt poja portreed müüa, puudus selle vastu igasugune huvi. Viimaks leidus siiski ostja ning oksjonist osavõtjad ootasid nüüd elevusega võimalust muud vara omandada, kuid oksjonipidaja teatas, et üritus on lõppenud, sest isa viimne tahe oli, et kes võtab poja, saab kõik. Täna on ka nii, et kes võtab Poja, see saab kõik. Kas sa võtad Poja? Või tahad sa kõike muud ja jääd tühjade pihkudega?

Järgnev lugu Kagu-Aasias Jumalat teeninud misjonärist ja tema perest räägib valikutest, mida inimesed on teinud, kui nad on jätnud maha oma kodu ja läinud Jumala tahet täitma ning jagama head sõnumit päästest.

Kui ma koos Alma ja lastega pärast II maailmasõda misjonitööle naasin, määrati meie tööpõlluks Vailala regioon Paapua Uus-Guineas. Saabusime just siis, kui merevee tase oli erakordselt kõrge. Mu pere jäi Port Moresbysse, kuid mina jätkasin teekonda mootorpraamiga, seda tänu Austraalia naftakompanii vastutulelikkusele, ja üritasin jõuda Vailala jõe suudmesse. Kui meie praam Vailala paisul ümber läks, päästis mind vaid Jumala hoidmine.

Lõpuks ühines mu pere minuga ning me alustasime oma Issanda teenimist Vailala misjonikeskuses.

Mõned kuud pärast meie saabumist olid meie toidu­varud lootusetult kokku kuivanud. Kagu-Aasiale omane keeruliste ilmaoludega aastaaeg oli oma kulminatsiooni saavutamas. Kui lained Lääne-Paapua rannikul möllasid, varjusid laevad ainukeses sealkandis olevas pelgupaigas.

Me olime kannatamatult oodanud Austraaliast Sydneyst saabuma pidanud kuue kuu toidutellimust. Neil päevil saabus post vaid umbes iga nelja kuni kuue nädala tagant.

Kui kaubad olid Port Moresbys tolli läbinud, tõid ranniku kaubalaevad need meie misjonijaamast 8 kilomeetri kaugusel asuvasse maabumiskohta, mis paiknes Port Moresbyst 240 kilomeetri kaugusel loodes. Selleks et jõuda maabumiskohta Maira kookoseistanduses, pidid rannikulaevad ületama kurikuulsa Vailala jõepaisu.

Ilmaolud rahunesid veidi ning ühel rannikulaeval õnnestus pais ületada. Me rõõmustasime, sest üsna pea pidi meil taas olema võimalik nautida maitsvat toitu, sealhulgas kodus küpsetatud leiba. Meil oli jahu juba neli nädalat tagasi otsa lõppenud. Kuid meie rõõm jäi üürikeseks. Nimelt selgus, et laevandusstreik oli takistanud meie toidutellimuse teelesaatmist Sydneyst.

Meil ei jäänud muud võimalust kui tellida toidukaupu Port Moresbyst. Siiski jäi veel üks lootusesäde. Kahe nädala pärast, järgmise kuningliku tõusu ajal (nii nimetati seal eriti suuri merevee tõuse, mis toimusid kindlatel aegadel teatud ajavahemike tagant – tõlk) pidi saabuma veel üks rannikulaev, et peale võtta kopralastid (kookospähkli valge viljaliha – tõlk), mis Maira istanduses teelesaatmist ootasid. Taeva poole tõusid mitmed palved, kui me üritasime oma kesiseid varusid täiendada kohaliku toiduga, mida me siiani seedida ei suutnud. Möödus kaks nädalat, kuid mere raev paistis iga päevaga vaid kasvavat. Ükski laev ei söandanud oma kaitsetpakkuvast sadamast lahkuda. See tähendas, et järgmine laev võis tulla alles kahe nädala pärast – ja sedagi juhul, kui ilm võimaldab.

Meie mure kasvas, kui nägime, et meie lapsed (neid oli juba neli) kaotasid kiiresti kehakaalu, kuna nende magu ei suutnud kohalikku toitu seedida. Selleks ajaks, kui pidi saabuma järgmine rannikulaev, oli meil alles vaid kaks hoidist – 500 g lillkapsakonserv ja 500 g moosipurk.

Meri oli ikka veel tormine, kuigi torm oli ehk veidi vaibunud, seega kutsusin ma misjonikeskuses olevad kohalikud õpetajad neljapäeva õhtuks meie koju palvetama. Nad olid meie täbarast olukorrast teadlikud. Sel õhtul tõusid taeva poole tulised palved, kuna me teadsime, et meie hädaolukord on Jumala võimalus tegutseda. Sel õhtul läksime puhkama kindlustundega, et meie palved saavad peagi vastuse. Järgmiseks kolmeks päevaks oli lubatud soodsat tõusuvett. Järgmisel hommikul, reedel, tõusis elevus, kuna rannikult saabus sõnumitooja, kes teatas, et üks rannikulaev on Vailala paisule lähenemas. Meie misjonikeskus asus Maira istandusest ning seega ka rannikust umbes 8 kilomeetri kaugusel sisemaal.

Ma lahkusin koos kaheteistkümne õpilasega kohe misjonikeskusest, et läbida pooleteisetunnine teekond Maira istanduses asuvasse maabumispaika. Meie teerada läbi tiheda džungli oli kitsas, kuid poisid suutsid kanda ka hingamispäevaks vajaminevat toitu. Kohale jõudes olime veidi pettunud, et laev ei olnud veel maabumispaika saabunud. Me istusime ja ootasime. Aina ootasime ja ootasime, tunnid möödusid. Siis saabus veel üks sõnumitooja, kes ütles, et meri on paisu ületamiseks liiga tormine ning nähtavasti on laev pöördunud tagasi Yule´i saarele, mis oli mitme tunni laevatee kaugusel ning sellel rannikuribal ainus tõeline pelgupaik. Kui me raske südamega tagasiteele pöördusime, tegin ettepaneku sealsamas džunglis põlvitada ja Jumalale öelda, et usaldame Teda hoolimata sellest, et me olukorda ei mõista. Kui olime põlvedelt tõusnud, kohtasime istanduse juhatajat, tublit meest, kellele olin mõni nädal tagasi kalapüünise valmistamiseks kaarvõrgu andnud. Ma peatusin hetkeks, et teda tervitada ning küsida, kas püünisvõrk töötab tulemusrikkalt. Istanduse juhataja rääkis, et enne kui tormine padu­vihmade periood oli tõeliselt võimust võtnud, tõmbas ta igal nädalal mitu korda püünisest kalu välja. Ta ütles veel, et viimastel nädalatel oli Vailala jões suurvesi ning ta ei olnud kalu püüdnud.

Ma ütlesin: „Tõmbame võrgu jõest välja – juhuks kui seal on mõni kala sees.“

„Ma tõmbasin selle täna hommikul välja ning seal ei olnud midagi. Püünis ei ole hetkel isegi töökorda seatud. Selle ots on kai lähedal vee kohal näha.“

Püünisvõrk oli silindrikujuline, umbes 2,5 meetrit pikk, veidi alla meetrise diameetriga, selle mõlemas otsas oli koonusekujuline avaus. Kui see horisontaalselt vette asetada, oli see nähtavasti tõhus püünis. Praegu seisis see vertikaalselt, ulatudes Vailala mudasest veest 30 sentimeetri jagu välja. Me jätsime juhatajaga hüvasti ja jätkasime oma teekonda. Läbinud umbes sada meetrit, tundsin endas vastupandamatut tungi tagasi pöörduda. Ma kõhklesin, kuid võtsin julguse kokku ja küsisin juhatajalt, kas võin siiski tema võrgu veest välja tõmmata. „Jah, tõmba see välja, kui soovid näha, kuidas see valmistatud on. Ma annan sulle kõik, mis selle sees on.“

Areldi palusin, et poisid aitaksid mul võrgu selle küljes olevaid tugevaid köisi pidi kai peale tirida. Kujutlege meie imestust, kui leidsime võrgust suure barramundi (puhas kala, kuulub ahvenaliste hulka), mis kaalus veidi üle 11 kilogrammi.

Juhataja oli väga imestunud. Võrku sattumiseks oleks see pidanud kuidagi kõrgele vee kohale õhku sattuma ja siis sealt vertikaalselt püünisesse pugema. Ma tundsin, et tean, kuidas see kala püünisesse sai. Siis ma mõtlesin, kas mu naine on üldse nõus seda küpsetama, kui me selle misjonijaama tarime. Juba aastaid oli meie laual olnud vaid taimetoit.

Kala seoti teiba külge. Asusime teele, üks poistest kumbagi teiba otsa kandmas. Kuus poissi kõndis minu ees, kaks neist kala kandes, ja kuus kõndis minu taga.

Umbes poolel teel tagasi misjonijaama hargnes meie teelt veel üks kitsas rada. Meie raja serval, just seal, kust teine rada ära keeras, seisis kaunis Paapua naine. Tema armas nägu avaldas mulle sügavat muljet ja oma vaimusilmas näen ma teda siiani seal seismas.

Minu poole pöördudes rääkis ta motu keeles. Tema sõnade ingliskeelne vaste oleks: „Isand, mul on sulle kingitus.“

Ma tänasin teda ja küsisin, mis see on.

„Küll sa näed.“

Oma poiste poole pöördudes ütlesin: „Palun vaadake, mis kingitus sellel naisel mulle on.“

Poisid ütlesid kooris: „Isand, siin pole mingit naist.“

Ütlesin kärsitult: „Ma mõtlen seda naist, kes minuga just rääkis.“

„Isand, ükski naine pole sinuga rääkinud.“

Ma pole tagantjärgi oma sõnade üle uhke, kuid ma ütlesin: „Kuulge, klounid, see naine, kes seal seisab,“ kuid kui ma tema poole pöördusin, oli ta kadunud. Kuidas ma küll kahetsesin neid rutakalt öeldud sõnu!

Seal, kus see naine oli seisnud, seisis nüüd selle metsiku sisemaa piirkonna jaoks täiesti ebatavaline nisukott. Kui me koti lahti tegime, siis leidsime, et selles oli julgelt üle poole koti ilusat kollast jamssi (maguskartulitaoline juurvili). Sellist tüüpi jamssi ei ole võimalik kasvatada meie piirkonnast mitme päevateekonna ulatuses.

Poisid sidusid koti rutuga teiba külge. Hakkasime kodu poole minema, üks poiss jälle kumbagi teiba otsa kandmas. Mul oli raske pisaraid tagasi hoida, kui ma tagasiteel oma poiste vestlust kuulasin. Aina uuesti ja uuesti kuulsin sõnu: „see pidi olema ingel“ ning „miks ei saanud meie inglit näha või vähemalt teda kuulda; kas see on sellepärast, et meie nahk on tume, aga tema nahk on valge?“. Ma kinnitasin neile, et see ei olnud sellepärast, et meil on erinev nahavärv.

Kohe pärast misjonikeskusesse jõudmist helistasin oma naisele. Meie maja, mis asus veidi vähem kui 300 meetri kaugusel väikse künka otsas, oli vaatega misjonijaama aiaga piiratud ala poole. Ma kuulsin oma naist telefonis nutmas, kui ma talle ütlesin, et laev ei olnud suutnud jõepaisu ületada. Seejärel küsisin: „Kui ma koju kala tooksin, siis kas sa küpsetaksid seda?“

Ta vastas: „Jah, kui see on soomustega ja puha.“

Reede õhtusöögiks sõime kala ja jamssi. Hingamispäeva hommikusöögiks jamssi ja kala; lõunaks kala ja jamssi; õhtusöögiks jamssi ja kala; ning järgmise päeva hommikusöögiks sama. Peagi pärast hommikusööki saabus rannikult üks poiss teatama, et üks laev oli just paisu ületanud, sellel laeval olid meie poolt tellitud toidukaubad.

Ma nõustun oma poistega kogu südamest. See pidi olema ingel. Kuid see, mis mind põlvedele surus, oli fakt, et kauni näoga taevane olend oli suvatsenud mind isandaks kutsuda.

Katkendi E. L. Martini raamatust „I Saw God’s Hand“ (Ma nägin Jumala kätt) tõlkis Siiri Saar

Üks naine olevat palunud Jumalat, et tedagi juhitaks kaugele maale misjonäritööle paganaid pöörama, ja väidetavalt oli Jumala vastus talle: „Sul on kodu paganaid täis, pööra sina neid!“ Ma ei tea, kas see päriselt ka nii oli, aga kindel on see, et Jumalal on igaühe jaoks meist töö ja kui me palume, siis meid pannakse tööle – just seal, kus on Jumala meelest meie koht ja just meile mõeldud tööd. Ja ikka Issanda armus ja väes ja ainult nii. Kindel on ka see, et meie eest kantakse hoolt. See pole vast kala ja jamss, jamss ja kala, kuid meid toidetakse. Ja ärgem olgem nagu Iisraeli rahvas kõrbes, kes päev-päevalt taevast allasadanud manna kohta ütles: „Sest ei ole leiba ega vett ja meie hing tülkab seda viletsat toitu!" (4Ms 21:5) Võtame tänulikult vastu kõik selle, mis Issand meile saadab – nii ihutoidu kui ka vaimutoidu –, ja loodame ikka Temale, kes peab meie eest hoolt! 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat