Kogemuste kotike: Ma ei oleks seda eales ise suutnud, aga Jumal on imeline!

Avaldatud 28.1.2020, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Meie lähedaste ja tuttavate elus on olukordi, mis pole otseselt meie iseloomu ja pühitsusega  seotud, aga neisse olukordadesse süvenedes – kas või eestpalvete kaudu – ilmneb, et Jumal tahab ka meile nende meisse mittepuutuvate olukordade kaudu väärtuslikke kogemusi anda. Just sellisest olukorrast leidis end Kristi ning sellest, mida Jumal Kristi elus selle olukorra kaudu tegi, räägibki lugu, kus üks tema tuttav pere oli jõudnud kriisi, mis oli nii sügav, et koos edasiminemine  oli muutunud äärmiselt ebatõenäoliseks. Nii jõudis see tol hetkel juba lahkuläinud pere lugu ka meie koguduse palvelisti ja jõuab nüüd Kristi loal ka Meie Aja lugejateni. Loomulikult ei tea meie, kellega täpselt tegemist on, aga kõik palvelisti liikmed usuvad ja on kogenud, kui hea ja vägev Taevane Isa meil on.

Olin pikalt tuttavate peres aset leidnud rasketele olukordadele ja neist tulenevatele valikutele kaasa elanud ja nende pärast palvetanud. Ühel hetkel sain aru, et ka mina pean nende kõrval seistes oma valikud tegema. Jumal oli kogu selle protsessi juures imeline. Esiteks ootas Ta esimesed paar päeva pärast nende lahkuminekut, enne kui mul oli võimalus pereisaga vestelda. Jumal on nii kannatlik. Ta ootas ära, kuniks ma olin valmis oma seisukohast pereema suhtes loobuma ja teda päriselt armastama. Suhtlesin ühe usuõega, kes andis head nõu saada selle naisega sõbraks. Tundsin, et sellest pole kasu, sest tunnen seda peret väga pikka aega ja olen üritanud aastaid midagi muuta. Ühesõnaga – olin oma otsuse selle inimese suhtes juba teinud. Pärast vestlust usuõega helistas mulle laguneva pere isa ja kuulsin ennast äkitselt rääkimas temaga nii, nagu poleks seda paar tundi varem uskunud võimaliku olevat! Kuulsin ennast talle rääkimas, et on olnud, mis on olnud, nüüd on aeg otsida lahendusi ja keskenduda lahendustele. Et olles teise poolega kõigest hoolimata (siiralt) heasoovlik ja sõbralik, ehitame üles silla, mida mööda kõigil osapooltel on hea kõndida. See loob alguse koostööle ja võimalustele. See loob alguse katkiste haavade tervenemisele. Süüdistamine kisub maha, samas kui lahenduste sõbralik otsimine ehitab üles. Hea meelsus ehitab üles, jõumeetodid ja õigluse otsimine enda õiguse tasandilt lammutab. Rääkisin talle, kuidas Jumal armastab teda ja et kui koos palvetada ja samm-sammult sõbralikus meelsuses lahendusi otsida, mis on kõigile kolmele (peres on ka laps) parimad, siis minimeerime haavu, mis on juba niikuinii õnnetuid südameid räsinud.

Jumal tegi pärast seda vestlust oma osa. Nimelt oli naine pärast oma rahuliku (!) mehega kohtumist samamoodi rahulik ja lahendustele avatud. Praeguse seisuga saavad mõlemad vanemad oma tütre elust osa ja neil ei ole omavahel pärast seda õhtut enam konflikte olnud. Nad elavad küll eraldi, aga nende kohtumised on toimunud rahulikus õhkkonnas. Kirjutasin ka pereemale (keda olin seni tekkinud raskuste peasüüdlaseks pidanud), et armastan teda. Sellele reageeris ta kirjaga, mis liigutas mind sügavalt – meie vahel on nüüd armastusesidemed!

Ma ei oleks ise seda eales suutnud, aga Jumal on imeline! Rääkisin ka pereisaga ja ta tunnistas, kuidas iga kord, kui tal tulevad tumedad mõtted, tuleb mingi leevendus: ta kas kohtab sõpru või keegi helistab ja kutsub külla... Ta tunnistas, et ka tööl, kus peab keskenduma, aga hetkeolukorra tõttu ta seda ei suuda, on olukorrad justkui ise ära lahenenud: konfliktsed torumehed on äkitselt sõbralikud, kolleegid tulevad appi.

Ma olen nii tänulik palvete eest! Neil on imeline mõju! Jumal on hea! Temaga koos on juba praegu keerulises elusituatsioonis juhtunud nii palju häid lahendusi – seda heas meelsuses!

Aitäh Jumalale ka selle eest, et Ta minu eeslisüdame murdis ja õpetas, et meie oma arvamised ja suhtumised on ohtlik tee! Aga Issanda teed on õiged! Tema ehitab üles, mitte ei lammuta! Tema loob ja silub, mitte ei süüdista! Tema ravib ega kisu haavu lahti! Tema on armastus! Tema on tõeline ja tingimusteta armastus! Ja Ta armastab iga inimlast siin maa peal!

Kristi

Hea oleks selle koha peal korra „pausi-nuppu“ vajutada ja enda sisse vaadata. Kui mina enda sisse vaatan, leian sealt hulgaliselt inimesi, kelle kohta ma olen juba otsuse teinud – andmata neile mingit võimalust oma lugu või seisukohta avaldada. Mina lihtsalt arvan nii ja kõik! Ma arvan tihti halvasti või vähemalt halvemini, kui faktid tegelikult räägiksid. Kui kaua peab Jumal lahendustega meie elus ja olukordades ootama, kuniks me oleme valmis mõnest oma seisukohast teiste suhtes loobuma ja neid päriselt armastama, Jumala armastusega armastama? Ainult selline armastus on tunnistuseks, et armastav Jumal elab oma Vaimus minu südames. Palume meiegi Taaveti sõnadega: „Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu muremõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja  juhata mind igavesele teele!“ (Ps 139:23, 24) On julgustav, et kui ma osutun Jumala läbivaatuse tulemusel käima valuteel, siis armuline Issand ei jäta mind sinna, vaid teeb oma kõikvõimsas väes kõik võimaliku, et mind igavesele teele juhatada. 

Minult ootab Ta, et ma Tema tööle vastu ei paneks, et ma lubaksin Tal ennast olukorra suhtes äratundmisele tuua ja seejärel sellest olukorrast välja tuua. Ta igatseb seda teha, sest Tema armastus minu ja sinu vastu on pannud Ta Jumala jaoks erandlikult raskesse olukorda, sest Ta on pidanud sekkumata pealt vaatama oma täiesti veatu Poja täiesti ebaõiglasi kannatusi ja surma selleks, et mind ja sind päästa. Tal on meie päästmisega tõsi taga! Ja nagu järgmine lugu tunnistab, tahab Ta meile sellest võimalikult eredalt teada anda. 

Mul oli kogemus, millega tahan teidki kinnitada: Jumala arm on suur ja imeline!

Eile hommikul, kui Roosi magama jäi, mõtlesin, et hakkan midagi vaimulikku lugema. Aga lugemise ajal jooksis mõte kinni ja tundsin, et pean hoopis põlvedele minema. Nii läksingi Jumala ette ja hakkasin Temaga rääkima. Tunnistasin Talle ausalt oma viimaseid mõtteid ja tundeid eneses. Et Jumalaga käsikäes on imeline – olen nii rahulik, ka lastega. Ei pea isegi ennast tagasi hoidma, vaid see ongi imeline sügav rahu, milles näen maailma ja inimesi kaastundliku armastusega. Aga ma olen nõder ja lasen Jumala käest mõne aja möödudes lahti ja siis hiilivad ligi ärritumine, elu valupunktidele, ebaõiglusele jms reageerimine mitte palve, kaastunde, armastuse ja rahuga, vaid muretsemise ja pahameelega. Tunnistasin Jumalale, et Tema on võimas ja suur, aga mina nii lootusetu juhtum. Tema on nii suur arm ja mina see, kes hoolimata Kolgatal juhtunust justkui ei hooligi Temast ja sellest, mis seal juhtus. Kuidas on siis nii, et ma ikka veel Ta armastavast käest nii hooletult lahti lasen.

Siis jäin vait. Olin põlvili ja lihtsalt ootasin, et Jumal ütleks midagi. Midagigi. Seejärel läksid mõtted Kolgatale ja Jeesuse rebenenud südamele. Seejärel sellele, mis tunne oli Jumalal näha, et Tema poja süda rebenes. Kuidas tundis Jumal end sel hetkel, kui Ta poja katkise südame terveks tegi. Kui see tegi taas esimese tukse. Arvan, et see oli võimas hetk! Sel hetkel tulvasid mu silmi pisarad. Ütlesin Jeesusele, et mul on ainult üks sügav südamesoov, üks eesmärk elus: kui alandlikult võin paluda, et ühel päeval, kui kohtun Temaga, kas võin panna oma pea vastu tema rinda, et kuulata, kuidas see süda lööb? Uuendasin taas Jumalaga oma ristimisel antud vannet. Andsin taas oma hinge Jumalale. Palusin endale uut südant ja et Jumal puudutaks minu huuli, ja mitte vaid huuli, vaid ka minu südant ja mõistust oma söega, et ma oleksin Tema oma ja puhas südamelt.

Sel päeval oli vihmane ja hall taevas ja olin põlvili meie elutoas, näoga suurte akende poole. Selsamal hetkel lõi taevasse äkitselt suur ere päikesevalgus ja tundsin, et pean vaatama toa teise poole akendesse, kus oli sügav tumesinine taevas. Tõusin püsti ja jooksin akna juurde, et ega seal ometi vikerkaart pole!? Oli, armsad, oli!

Jooksin siis õue ja mul jäi suu lahti! Seal oli kolm vikerkaart! Esimene oli suur kaarega üle taeva – imeilus! Teine oli selle kõrval, aga ei olnud esimese vikerkaare peegeldus, nagu vahel olen näinud, vaid läks otse maast üles taevasse, sirge nagu post! Ja kolmas oli eraldi eemal, vaevuaimatav, aga see oli seal! Vaatasin seda ja muu suu oli lahti – sõna otseses mõttes. Olin sõnatu. Hakkasin nutma. See liigutas mind nii sügavalt! Mu armsad, Jumal maalis sinna KOLM vikerkaart, et öelda: ma armastan sind ka siis, kui sa kukud ja komistad! Ma ootan ega süüdista! Ma ootan ja tunnen sulle kaasa, sest ma tahan sind päästa rohkem kui sa ise! Ma armastan sind tingimusteta. TINGIMUSTETA!

Siis avastasin, et olin jooksnud välja üleriieteta, nii et külmetasin. Tulin tuppa ja minus oli rahu, sügav rahu. Kui Roosi ärkas, pidime poodi sõitma. Tee peal vaatan üle fjordi ja näe – seal oli vikerkaare serv maadligi! Jõudsin poodi ja parklast eemale vaadates – taas suur vikerkaar! Jõudsin poest koju ja hoopis teises suunas – suur imeline vikerkaar! Teate, armsad, ma olin sõnatu! Olin raputatud! Olin hämmastuses.

Läksime Roosiga maja taha aeda ja vaatasime ainiti taevast. Ütlesin Roosile, et tead Roosi, mis see on. See on märk, et Jumal armastab sind! Ja mind! Selles on lunastus, selles on Kolgata! Selles on Jeesuse rebenenud süda ja selles on seesama hetk, kui ISA teeb POJA südame terveks ja see teeb taas oma esimese tukse! Selsamal hetkel, kui viimase lause ütlesin, kadus erk ja selge vikerkaar.

Armsad, kui pillav oli Jumal nende vikerkaartega! Kui pillav on Jumal oma armastusega meie vastu! Ta ootab meid vaid oma kaissu. Tema käsi on alati ooteasendis: tule, kallis laps, tule, ma aitan sind! Tule – lase mul end armastada! Lase mul end armastada!

Kristi

Kui Noa nägi kord iidsel ajal vikerkaart ja Jumal tõotas, et maad ei hävitata enam veega, ei jäänud see kogemus ainult Noa teada, vaid  see on Piibli kaudu meid kõiki kinnitanud. Nii on ka nende kogemustega, mida meie siin täna teeme: Jumal on mõelnud, et me oma kogemusi jagades neid paljundaksime. Kui sinu taevas pole täna vikerkaart ning pilved ähvardavad sind maadligi suruda, siis võid sinagi lugeda Piiblist, et Jumal ei tee inimeste vahel vahet (vt Ap 10:34) ja seega võid kõiki neid Kristi nähtud vikerkaari enda omadeks pidada. Jumal vastab meie küsimustele Kolgataga. Ta vastab meie kahtlustele ka Kolgataga. Ta vastab meie igatsusele Tema ja lähedasema suhte järele ka Kolgataga. Kolgata räägib Jumala armastuse suurusest ja seal, kus inimene vähegi alandub Kolgata sündmusi uurima, on inimene vaadanud Jumala südamesse ja saab kinnituse Jumala hääbumatust armastusest. Kõik need vikerkaared, mille Jumal sel päeval vastuseks ühe inimlapse igatsusele kuuluda täiesti Jumalale taevasse tõi, räägivad sellest, kui väga Ta igatseb meiega koos olla, meile andestada, meid puhastada. Iga vikerkaar seal oli Tema „JAH!“ ja neid lugesin mina Kristi loost kokku vähemalt viis. „Kui pillav oli Jumal nende vikerkaartega!“ kirjutab Kristi ja mina mõtlesin, kui suur on Jumala soov kinnitada üht inimlast – ja mitte vaid ühte inimlast, sest Kristi kogemuse kaudu tahab Ta kinnitada selle ajakirja iga lugejat ja on juba kinnitanud iga palvetajat Tallinna koguduse palvelistis. Meiegi võime saada ühel päeval võimaluse suruda pea Jeesuse rinna vastu ja kuulda, kuidas Tema süda, meie pärast puruksrebitud süda lööb! 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat