Noore ema tee: Revisjon (osa 3)

revisjon — nimisõna järelevaatamine, läbiuurimine, revideerimine; (keskld revisio (uuesti) üle- v läbivaatamine < ld revidere uuesti nägema) 

3. OSA: ABIELU

Paadunud pragmaatikuna ei ole mul olnud kunagi illusioone selle kohta, kuidas lapsesaamine värske ema ja isa omavahelist suhet mõjutab... või siis et ei mõjuta. Valmistusin keeruliseks ümberseadistusprotsessiks ega pidanud pettuma. Paarisuhtele kolmanda elemendi lisandumine lööb asjad pea peale. Punkt. Ma ei tea, kas oleme nüüd rohkem või vähem abielus, rohkem või vähem paar, rohkem või vähem pere. Tean, et oleme teistmoodi kui enne. 

Revisjon, re-visioon, uuesti vaatamine. Vaatamisest ja nägemisest sai minu jaoks suhte ümberseadistusel üldse üks oluline metafoor. 

1. 

Igaüks tahab, et teda nähtaks, ta kohalolu tunnistataks ja tunnustataks, teda mõistetaks. Abielus eeldame, et selliseks teadlikult nägemiseks võetakse vastastikku aega. Kahekesi teha pole seda lihtne – enesega jändamine võtab oma jao ning hamstriratas töö-kirik-kool-kodu teeb oma osa –, kuid kolmekesi läheb ajaressursside ja emotsionaalse jaksuga suisa kitsaks.

Juba esimestest päevadest pärast sünnitust saab selgeks, et niisama teineteisele silma vahtimiseks pole nüüd mõnda aega enam mahti. Kes keda vaatab? Kes keda näeb? Kuidas kohendada oma ootusi? Esimeste nädalate virvarris võib nii ema kui isa end tunda nähtamatuna – abitu ja oma vanematest täiesti sõltuv inimkutsikas nõuab lakkamatut järelevaatamist. Sellest tulenevad praktilised elukorralduse muutused annavad suhte teisele poolele justkui üheselt mõista, et too on nüüd teisejärguline. Ja isegi kui kuklas kumiseb teoreetiline teadmine statistikast, mis räägib, et vahetult lapse­saamise otsa lähevad nii mõnedki suhted lootusetult vussi just sellise pilgunihke tõttu ning et peaksime mõlemad omavahelise väikese „maagia“ säilitamisel teadlikult pingutama, on magamata peast, segaste hormoonide, ikka veel alles rasedusest ja sünnitusest taastuva ihuga ja emotsionaalselt nõudlike muutuste tuultes väga keeruline leida jaksu teadlikult teineteisele eraldi tähelepanu pöörata. Nii leian end mõnikord pisut turris sedasorti ettekirjutuste peale. Tean, et neil on iva sees ja et paarisuhe tahab rohkemaliikmelises peres eraldi tööd, kuid lapse päris esimeste elukuude otsa ka seda nõudmist kohustusena kuhjata on sutsu liiast. Kuidas ma saan eeldada, et mu mees leiab aega vastata minu pikale pilgule õndsa naeratusega? Ja kui saabki, kes siis parajasti last vaatab? Tõsi on see, et ma võin küll oma meest vahetevahel silmarõõmuks piielda, kuid siis peab tema samal ajal lapsel pilku peal hoidma... ja vastupidi. Ning et nüüd tuleb meil õppida, kuidas end ja teineteist uutes tingimustes hästi näha ja vaadata. 

2.

Igaüks tahab, et teda nähtaks... Lapse­vanemana tekib mõnikord hirm selle ees, mis siis saab, kui päriselt nähaksegi – kogu selle lootusetu kiibakusega, mida üritame kõigest väest kuidagi kontrolli alla saada või kohendada. Kahekesi suhtes olles oli meil Tihiga justkui õigus eeldada, et me täiskasvanud ja mõistlike inimestena teineteist küll vormime, kuid seejuures alati ka ootustesse ja nõudmistesse kena lõtku sisse jätame – kumbki meist pole ju täiuslik ja osa suhtes olemisest on teise ja enese ebatäiuslikkuse konarustega elama õppimine. Nüüd on lihvimise kohustusel uus keerd peal: Ruben ju näeb. Näeb mind ja näeb oma isa ja näeb meie abielu ja õpib sellest kõigest, mis on normaalne ja hea ja ihaldusväärne. See väike inimene salvestab päevad läbi andmeid, mis temast ainulaadse isiksuse kujundavad, ja meie suhe on selles salvestusprotsessis üks olulisimaid sisendeid. Ma võin ju omaette kiibakas olla (sest oma kiibakus on ikka kõige armsam) ja võin Tihi kõrval kiibakaks jääda (sest iseseisev mees saab ka minu kiibakusega hakkama), aga nüüd on minu ja tema ja meie kiibakusest hakanud sõltuma kellegi kolmanda maailmapildi kuju ja värvid. Ruben vaatab ja näeb ja usaldab meid ning see vastutus peaks lükkama tegudele. Mis see on, mida me eeskujuks anname? Kes peaksime meie üksi ja koos olema Rubenile täna, et temast kasvaks see mees, keda loodan ühel päeval rõõmuga näha?