David Nõmmik: Koguduse toimimise võtmesõnaks on suhted

Avaldatud 24.4.2020, autor Helis Rosin, allikas Meie Aeg

Praegune Valga ja Võru adventkoguduse pastor David Nõmmik vaatab usutluses Helis Rosinale tagasi pastoritöö algusele, erinevatele eluetappidele nii Eestis kui ka välismaal ning mõtiskleb selle üle, mis muudab koguduse koguduseks. 

Kui mõtled oma noorusaastatele, siis millal tekkis teadmine, et sinust võiks saada pastor?

Alguses ma ei mõelnud sellele, et minust võiks kunagi pastor saada. Loomu poolest olin üsna häbelik.

Peale abiellumist jäin elama ja töötama Saaremaale. Saaremaal elasid ka minu naise Alla vanemad. Tol ajal töötas seal pastorina Raivo Kaasik ning järk-järgult andis ta mulle erinevaid kogudusega seotud ülesandeid. Mäletan, kui mind valiti diakoniks ja siis tuli inimesi külastada. Vahetevahel palus Raivo avada ka jumalateenistust. Samal ajal hakkasin käima meie liidu piiblikoolis, mis toimus Tallinna adventkirikus. 

Ühel päeval keegi helistas, ilmselt Aarne (Kriisk, toim.) ja küsis, kas ma soovin minna Zaokskisse õppima. Loomulikult oli see ootamatu kõne ja ma võtsin mõtlemisaega.

Kas see on kutse, millele peaksin vastama? Olen kasvanud peres, kus Jumala asjad olid esikohal. Arutasime seda pakkumist abikaasa Allaga ning väga pikka mõtlemist ei olnudki – ma ei saanud öelda ei, kui sellist asja pakuti. Pärast sain teada, et pastor emeeritus Viktor Noginovski pakkus minu nime välja. Ma ei saanud lihtsalt ei öelda, kui kutsuti oma tulevikku pastoraalsele tööle pühendama.

Kui lihtne oli kahe väikese lapsega võõrasse riiki õppima minna?

Ma arvan, et kõige raskem oli abikaasal, sest abikaasa ikka rohkem vaatab lapsi, pakub armastust ja hoolt. Ka tema oli pastori perekonnast pärit, me olime küllaltki noored ja nii me riskisime. Kogu meie elu on sellest ajast alates olnud ratastel, oleme reisinud ühest kohast teise.

Tagasi vaadates näen, et Jumal on meid hoidnud. Tänan Jumalat laste eest, ja ka erinevate kogemuste eest Venemaal. Hellevi mäletab ilmselt vähem, aga ma imestan, kuidas Aldar peab meeles nüansse ja räägib kaasa, kui see eluperiood jutuks tuleb.

Olla pastori abikaasa ja ema, hiljem juba neljale lapsele, ei olnud kindlasti kerge. Tagantjärele on mu abikaasa välja öelnud, et kui läksime Inglismaale, vajas ta puhkust. Pastori abikaasa olla ei ole lihtne – tuleb seista mehe kõrval ja aidata nii peret kui ka kogudust. Kuulata koguduseliikmete muresid ja probleeme, leida aega ja palvetada koos nendega. Nüüd mõistame, et peavad olema mingid piirid. Praegusel hetkel oleme juba küpsemad, oleme vanaema ja vanaisa, ning oskame tõenäoliselt seada ka oma töös piire, et mitte läbi põleda. Me armastame inimesi ja kogudusi, keda teenime. Nüüd teeme seda juba täiskasvanu pilguga ja ehk ka professionaalsemalt.

Kas sa mäletad, millised ootused ja lootused sul noore pastorina olid, kui Zaokskist Eestisse tagasi tulid?

See oli aasta 1993. Zaokskisse läksin 1991, aga ma ei saanud seal õpinguid lõpetada. Bakalaureusekraadi omandamine kestis neli aastat, aga poole pealt kutsuti mind Eestisse tagasi. Tollal polnud nii palju pastoreid, kel olnuks erialane ettevalmistus. Alguses oli keeruline teha otsus, et pöördun tagasi haridust saamata. Aga olime sõnakuulelikud ja tulime.

Tagasi vaadates näen, et kõiges on Jumala käsi juhtinud. Tulime tagasi ja lapsed said Eestis kooli minna, ka see oli õnnistus. Minul oli küll keerulisem bakalaureusekraad kätte saada, selleks kulus veidi vähem või rohkem kui kümme aastat. Hiljem omandasin ka magistrikraadi.

Minu tollased ootused? Rakvere on eestikeelne kogudus ja ma olin ärevil, kas saan hakkama. Tollal tegi Mark Finley Moskvas suuri evangeelseid kampaaniaid. Tulin Moskva lähedusest ja mõtlesin, et tahaksin ka midagi Jumala heaks teha. Püüdsime igal aastal koos koguduse meeskonnaga evangeelseid seminare korraldada. Tänu Jumalale, et nende kaudu liitus kogudusega igal aastal inimesi. Neid ei olnud muidugi nii palju, kui ise oleksin soovinud.

Ootus oli, et töö läheks edasi, et noored võtaksid aktiivselt jumalateenistustest osa. Olin õnnelik, et sattusin Rakveresse, sest see oli väga elav ja tore kogudus. Üheskoos saime palju ära teha: nii kirikuhoone juures kui ka misjonitöö valdkonnas. Olin Rakveres viis aastat, kulminatsiooniks oli Kunda grupi rajamine. Viimasel aastal enne lahkumist tulid mitmed inimesed ristimisele, osa neist panustab siiani aktiivselt kogudusetöösse.

Lootsin Jumala armule ja juhtimisele. Teadsin, et ma pean olema alandlik, et Jumal saaks mind kasutada. Olen tänulik oma abikaasale, kes oli väga toetav, Rakvere koguduse vanemale ja kõikidele koguduseliikmetele, kes toetasid meid ja aitasid kaasa evangeeliumitöös. Väga tore kogudus – suur rõõm on meenutada seda aega, kui alustasin tööd Rakveres.

Rakverest edasi olete töötanud veel mitmes linnas. Kuidas see lapsi mõjutas, et tuli tavapärasest tihedamini elukohta vahetada?

Ei mäleta, et oleks kaebusi olnud. Ma väga kartsin, kas lapsed peavad reisimisele vastu. Nüüd, kui lapsed on täiskasvanud ja elavad oma elu, ei ole ma nende suust mingit kriitikat või etteheiteid kuulnud, et pidime elukohti vahetama.

Kui Inglismaale läksime, oli Theodora 3- ja Hanna-Liisa 5,5–6-aastane. Elasime kolm ja pool aastat Inglismaal, lapsed õppisid kiiresti inglise keele ära. Võib-olla oli lastel kõige raskem siis, kui tagasi tulime, et jälle kohaneda eluga Eestimaal.

Kõik kolimised, usun ma, olid ka maailma avardavad kogemused lastele – nad nägid rohkem, panid tähele erinevaid olukordi ja kultuurierinevusi. Mulle tundub, et lapsed on rahul ja peavad meist lugu vaatamata sellele, et nad pidid koos meiega reisima ja kohanema mõnikord ka läbi raskuste. See on osa meie elust.

Lisaks sellele, et oled teeninud kogudusi pastorina, oled olnud ametis ka Eesti koguduste liidu ja Balti uniooni esimehena. Millised märksõnad sellest perioodist on sinu jaoks tähendusrikkad?

Jah, esmalt olin neli aastat (2010–2014) Eesti liidu esimees. Mäletan, et võtsin selle kohustuse vastu peaaegu pisaratega. Mõtlesin sellele, et Jumal soovib mind kasutada või arendada selles valdkonnas, et jõuda mingi eesmärgini. Mul oli tollal ka väga armas Elva kogudus. Sooja tundega mõtlen nende peale. Minu esimese tööperioodi ajal (2010–2013), mil ma liidu esimehe töö kõrvalt Elvas pastor olin, liitus Elva kogudusega kolm inimest, see oli suur rõõm. Hiljem valiti mind Balti uniooni esimeheks. Minu jaoks oli see üsna ootamatu, et selline võimalus delegaatide poolt anti.

Märksõnaks on minu jaoks suhted. Võtsin vend Tõnult (Jugar, toim) selle põhimõtte üle. Ta on väga suure kogemusega kolleeg, vend ja sõber, kes õpetas mind paljudes asjades. Siis, kui ta oli esimees ja mina peasekretär, võttis ta mind kaasa, kui sõitis Lätti või mujale ning meil oli hea koostöö. Kui külastan ka nüüd kogudusi, siis ma leian, et on oluline hoida suhted korras, omada empaatiat ja püüda mõista inimesi, kellel on erinev taust, mured ja probleemid. On väga oluline kuulata nad ära, püüda mõista, koos palvetada ja suunata nende tähelepanu Jeesusele Kristusele, kes on ainuke, kes saab aidata.

Samamoodi oli ka unioonis – püüdsin Riias elades oma kolleegidega sõbralikke suhteid hoida. Ma ei ole kellegagi tülli läinud, püüdsin kõigiga olla sõbralik ja austav. Mul jäid väga head suhted nendega, kellega ma töötasin, see oli ilus aeg.

Mis on religioon? Suhted. Paraku tekivad probleemid ja lahkhelid siis, kui inimesed ei mõista üksteist, ei suhtle omavahel ja siis lähevad suhted väga keeruliseks. Kui inimene oma egoga ei suuda andestada või lepitust paluda, tekib kinnine ring, millest on raske välja murda ja sellel võivad olla kurvad tagajärjed.

Kas selline paralleel on kohane, et kogudus on pastorile just kui laps – kui pastor liigub ühest linnast teise, siis ta peab oma kogudusest lahti laskma, nii nagu lapsevanemal tuleb oma täisealisest lapsest lahti lasta?

Päris nii see ei ole. Meie koguduse süsteemis ei ole hierarhiat. Koguduse tasandil oleme kõik võrdsed. Pauluse metafoor kogudusest kui ihust on selline, et pea on Jeesus Kristus ja meie oleme liikmed. Igaühel on erinevad annid, nii nagu Püha Vaim annab. 

Kogudus on rohkem nagu perekond – seal on lapsi, täiskasvanuid, ka eakamaid inimesi. Igaüks austab teist ja kui pastor läheb ära, siis on kurb meel. Pastor ka mõtleb siis, kes asemele saadetakse. Mõnikord uus pastor ei saa selles kohas nii hästi hakkama, teinekord saab veelgi paremini. Oleneb koguduse kliimast ning pastori võimetest ja oskustest… Kõikidest aspektidest. Oluline on koos areneda ja teha misjonitööd.

Elate abikaasa Allaga Valgas, kus olete ka varem elanud. Milline emotsionaalne side sul Valgamaaga on tekkinud?

Olen pastorina töötanud erinevates linnades ja liidu esimehena töötades külastasin kõiki kogudusi ning mul on jäänud igast kogudusest meelde armsaid ja toredaid inimesi. Vaadates siin Valgas hetkelist olukorda, on aga küsimus, kuidas edasi minna.

Valga on küllalt kaugel pealinnast ja noored sõidavad kas pealinna või välismaale, kuidagi nutune on see asi. Tunneksin suurt rõõmu, kui koguduses oleksid lapsed, noored ja perekonnad, et oleks rohkem aktiivsust ja meeskonnatööd. Samas olen tänulik iga liikme eest, kes ennastohverdavalt seda väikest kogudust oma tegevuse ja palvetega toetavad.

Praegu oleme olukorras, kus peame hoolitsema Alla ema eest. See on ka oluline etapp elus, ta on väga vilets ega saa enam endaga hakkama. Meil tuleb teda armastada ja pakkuda viimaseid lahkeid sõnu ja tegusid, et ta tunneks end hästi ja oleks valmis sellest maailmast ära minema, olles lepitatud Jumalaga, rahu südames.

Imetlen Alla puhul seda, et ehkki olete olnud liikuva eluviisiga, on tema leidnud võimalusi ennast täiendada kas täiendkoolitusel või siis täiesti uue eriala omandanud. Kogu aeg on ta midagi juurde õppinud. Nagu ma aru saan, hooldab ta praegu ema ja käib ka tööl.

Minu abikaasa on tõesti väga unikaalne inimene ja ma olen väga õnnelik mees. Me armastame ja toetame teineteist, ka ema hooldamises püüame teineteist aidata.

Tõesti, ta on eriline selles mõttes, et ta õpib kogu aeg midagi ja täiendab end. Seda on vapustav jälgida. Praegu õpetab ta inglise keelt Tartu Kutsehariduskeskuses. 

Omavahelises vestluses mainisid, et Alla vanematel oli sinu laste elus oluline roll. Olles nüüd ise mitmekordne vanaisa, milliseid teadmisi või oskusi tahad oma lastelastele edasi anda?

Kahjuks elavad lapselapsed meist üsna kaugel. Loomulikult suhtleme nendega interneti vahendusel, peamiselt WhatsAppi kaudu. Igal aastal tulevad nad ka meile külla. Mul on hea meel, et Aldar kolis koos abikaasa ja tütrega Eestisse.

Kui me aastavahetusel kõik koos olime, kasutasime seda aega väga ratsionaalselt. Pühendasime aega nendele – rääkisime ja mängisime. Väga huvitav on jälgida, kuidas lapsed arenevad. Teadsime juba varem, et Hellevi tütar on väga musikaalne. Juba nii noorena (3a) on ta Šotimaal mõned korrad kirikus laulnud. Me laulsime ka koos temaga. Tänapäeva lapsed arenevad kiiremini kui omal ajal, sest tehnoloogia areng ja erinevad rakendused aitavad arengule kaasa. Näiteks Aldari tütar on ilmselt märganud, et tema issile meeldib viimasel ajal malet mängida, ja ta õppis ka selle mängu selgeks. Mängisime siis koos temaga malet. Väga põnev.

Tulles laiemalt koguduse konteksti juurde tagasi – kus peaks olema meie koguduse fookus? Mis on see sõnum, mida peaksime praegusel, 2020. aastal maailmale edastama?

Adventkogudusena on meil väga selge ja konkreetne sõnum. See sõnum seisneb selles, et me ootame Jeesuse Kristuse peatset tagasitulekut. Me näeme maailmas toimuvaid sündmusi. Ma ei taha selles osas spekuleerida, aga kõik need muutused, tragöödiad, erinevate haiguste levik ja looduskatastroofid viitavad sellele, et meie planeeti raputatakse ja võib-olla selle läbi tahetakse inimeste tähelepanu suunata ka Piiblile, Jumala Sõnale. 

Mina leian, et meie adventkoguduse fookus peab olema Kristusel absoluutselt kõiges, sest ainult Jeesuse Kristuse armust võime olla päästetud. Seetõttu peaks see olema meie prioriteet. Loomulikult on meil kogudusena ka eriline identiteet – anda edasi hoiatussõnum, mida tavaliselt nimetatakse kolme ingli kuulutuseks. Ka kolme ingli kuulutus keskendub Jeesusele Kristusele ja Tema õigusele.

Annaks Jumal, et see sõnum jõuaks paljudeni ja et nad otsustaksid anda oma südame Jumalale. Me ei tea kunagi, millal meie elu lõpeb. Seega oleks tore, kui see lõpeb lootusega, et isegi kui ma lahkun, kohtun ülesäratamisel Jeesuse Kristusega. 

Kas sa tead, kuidas sa endale nime said?

Minu vendade nimed algavad V-tähega, minu nimi D-ga. Kui ma hiljuti oma elulugu kirjutasin, mõtlesin, miks mulle just selline nimi pandi. Ma ei saa enam ema või isa käest küsida, nemad on juba puhkama läinud. Mäletan, et ema rääkis, et minu sündimise järel paranes tema tervis. Ma ei tea, kas sellepärast nimetasid vanemad mind Davidiks, sest sel on heebreakeelne tähendus – armastatud.

Teiseks, minu isa esiisadele on tihti antud nimeks Davit, Tavit või Taavet. Hiljuti, kui suhtlesin oma venna Viktoriga, kes uurib meie genealoogiat, näitas ta, et paljud meie esiisad on kandnud sarnast nime. Võib-olla oli mu isa soov, et see nimi oleks jätkuvalt suguvõsas esindatud.

Piibli Taavetiga on sul sarnasust ka – mõlemad oskate näiteks laulda.

Aga ma ei ole luuletaja, ta on väga ilusad laulud ja palved kirja pannud. Võib-olla on asi selles, et ma pole seda oskust praktiseerinud (muigab).

Millised on need teemad ja valdkonnad ühiskonnas, mis sind kõnetavad?

Mind kõnetavad maailma suurte riikide poliitilised arengud. Nüüd, kui õpime Taanieli raamatut, näen, et need prohvetikuulutused on ka täna aktuaalsed. Samuti, viimasel ajal räägitakse palju kliimamuutusest, ka selle saab liigitada prohvetikuulutuste rubriiki ning viimaste päevade sündmuste hulka. Johannese Ilmutuse raamatus on kirjas, et „...vanemat, kes istusid Jumala ees oma troonidel, heitsid silmili maha ning kummardasid Jumalat, hüüdes: Me täname sind, Issand, Kõigeväeline Jumal, kes oled ja kes olid, et sa oled võtnud oma suure väe ning hakanud valitsema!... ning on tulnud aeg mõista kohut.... ning hävitada need, kes hävitavad ilmamaad.“ Ilm 11:17,18 See maailm ei eksisteeri igavesti, see on selge.

Kui kerge või raske on jutluseteemasid leida?

Jutlused tulevad siis, kui loen iga päev Piiblit, mõtisklen loetu üle ja tekib küsimus, mida see tähendab ja hakkan lähemalt uurima. Uurides satun põnevasse faasi: sukeldun teemasse. Mul on põnev programm, mis võimaldab võrrelda erinevaid kommentaare. Tuleb võrrelda ka tõlkeid. Jutluseteema oleneb ka sellest, mis parasjagu koguduses toimub, samuti teemapäevadest. Kõike tuleb arvesse võtta. Kui on ka teemapäev, saab alati kohaliku koguduse jaoks päevakorral oleva teema jutlusesse sisse tuua. Minul on praegu kaks kogudust – Valga ja Võru.

David Nõmmik

1.07.1993–1997 Rakvere koguduse pastor
1998–2000 Valga koguduse pastor
2004–2006 Valga koguduse pastor
09.2009–05.2010 Valga koguduse pastor
05.2010–08.2013 Elva koguduse pastor
4.09.2004–31.08.2010 Eesti liidu sekretär
1.09.2010–1.05.2014 Eesti liidu esimees
2.05.2014–31.05.2019 Balti uniooni esimees
1.08.2019– Võru ja Valga koguduse pastor
Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat