Kuidas hirmust jagu saada?

Avaldatud 21.6.2020, autor Annely Kaasik, allikas Meie Aeg

Juba saab lugeda päevi eriolukorra lõppemiseni. Nendel, kes just eesliinil ei tööta, on olnud võimalus olla rohkem kodus. Enam kui kuu aega on paljud inimesed olnud perekesksemad ning suhelnud sõpradega telefoni ja neti teel. Inimesed on väga erinevad: mõni ootab, et saaks juba tavapärase elu ja vabaduse juurde tagasi pöörduda, ning teised seevastu naudivad kodus töötamist ja teistsugust töötempot, natuke vabamat ja samas suuremat sisemist distsipliini eeldavat. Selline elukorraldus on nõudnud sageli terve pere elu ümber korraldamist. Vaja on läinud rohkem üksteise tegemistega arvestamist, vajadusel vaikust ja rahu, kui käimas on näiteks netikoosolek. Kui varem pidi olema valvas, et oma tööd mitte koju kaasa võtta, siis nüüd on uus katsumus see, kuidas koduseid tegemisi tööelust eraldada. Eks iga uue olukorraga harjumine on algul raske.

Oma kogemusest nägin, kuidas algul oli hirm päris suur. Õigemini oli hirme palju: näiteks hirm uute töövõtete ees, kas ma olen valmis ja saan hakkama. Hirmu tekitas ka edasine töökorraldus ja töö üldse. Loomulikult lisandus kõigele eelnevale hirm haiguse ja sellest tulenevate tagajärgede ees ning kartus, kas ma olen valmis Jeesusega kohtuma. Olen väga tänulik, et esimese kuu aja jooksul saime igal õhtul oma kogudusepere liikmetega interneti vahendusel kokku, võisime rääkida oma päevast, õppisime koos õppetükki, lugesime ja arutasime koos isikliku teenistuse käsiraamatut ning palvetasime üksteise pärast. Selline toetus andis ja annab ka edaspidi jõudu edasi liikuda ning oma murede ja hirmude puhul järele mõelda, mida ma tegelikult kardan. Selline aja maha võtmine, enda sisse vaatamine ja analüüsimine aitas ka näha, kuidas minu hirmud ja mured mõjutavad kogu peret, meie sisekliimat ja suhteid. See teeb praktilise poole pealt väga hästi selgeks, kui armetu on inimene üksinda ja kui väga ta tuge vajab. Kristlasena saan oma mured ja koormad panna Jeesuse jalge ette. Tema näeb ja mõistab mind ning aitab edasi ka kõige väljapääsmatumatest olukordadest. Seda mõistes saan olla nõrga ja abituna tugev Temas, usaldades ja samm-sammult edasi liikudes.

Eks nõrkuseperioode näevadki kõige lähedasemad, kes saavad toetada ja mõista. Vahel aga juhtub, et kõigele vaatamata lähevad olukorrad tormiliseks, on raske mõista teisi enda ümber ja keeruline oma sõnu kontrollida. Väljaöeldud sõnu on tabavalt võrreldud sulgedega, mis katkise padja seest välja lendavad ning mille tagasi panemine on võimatu, eriti kui on palju tuult ja tormi. Seepärast on hea tabada ära õige hetk, peatuda ja hetkeolukord oma peas läbi mõelda, et maha rahuneda. Läbi tuleks mõelda, mis on need olukorrad, mis hirmu tekitavad ja vihale ajavad, ning veel sügavamale endasse vaadates peaks nägema, mis on tegelikult pahameele taga. Kas süüdi on teine inimene või on hoopis minu enda probleemid üle pea kasvanud? Iseendast aru saades on lihtsam ka teisi mõista. Õp 19:11 on kirjutatud: „Arukus teeb inimese pikameelseks ja temale on auks üleastumine andeks anda.”

Pingelistes olukordades tuleb ette, et teisele tehakse tahtmatult sõnadega haiget, on solvumist ja valu, kibestumist ja pahameelt. See kõik teeb hingele haiget, nõrgestab iseennast ja teisi inimesi ning omavahelist sidet. Suured probleemid saavad alguse väikestest arusaamatustest ja hinge kriipima jäänud valust. Kuidas seda muuta, et vältida üksteisest eemaldumist? Kergem on probleeme ära hoida neid ennetades. Samas toob õige lahendus vabanemise süükoormast. Oma eksimuse tunnistamine ja andeks palumine on tihti raske ning ka andestamine ei pruugi kergelt tulla. Selleks, et andeks paluda, on vaja mõista oma tegevusest põhjustatud valu. Selleks, et andeks anda, on vaja mõista, mis viis teise inimese niisuguse käitumiseni. Kuigi andeks palumine ja andestamine ei muuda tegu või sõnu olematuks, on seda siiski vaja, et tunnistada oma süüd ja näidata välja soovi koos edasi liikuda.

Siirak on oma tarkuseraamatus 25:1 kirjutanud: „Kolm asja meeldivad mulle ja need on ilusad Issanda ning inimeste ees: vendade üksmeel ja ligimesearmastus ning et naine ja mees üksteist mõistavad.”

Üksteise mõistmine saab kasvada koos veedetud aja jooksul, üksteist kuulates ja ennast teineteisele avades. Usun, et selliseid südamest südamesse vestlusi on praegusesse eriolukorda rohkelt mahtunud. Loodan, et ka edaspidi võtame selle harjumuse ja vajaduse endaga kaasa ning kuulame aeg-ajalt, mis on meile kallitel inimestel südamel. 

Jaga Facebookis
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat