Iseloomu haputaigen

Avaldatud 15.7.2020, autor Karin Miller, allikas Meie Aeg

Nagu eelmises Rohujuures ilmselt kellelegi märkamatuks ei jäänud, olen ma juba mõnda aega sümbolite lainel. Nii ka seekord. 

See ei ole üldse juhuslik, vaid on seotud otsusega hakata Piiblit otsast peale läbi lugema. Igaüks, kes on sellise otsuse teinud, leiab end kas esmakordselt või siis taaskord uuendatud huviga keset Jumala sümbolite põldu, millest Moosese raamatutes iisraeli rahva sünniloo ja rännaku kaudu Egiptusest Kaananisse igal sammul midagi sümboolset võrsub. Kui olete vähegi nagu mina, st aeglased mõistma, siis on teilgi ilmselt tekkinud neist sümbolitest lugedes küsimusi. Miks just nii? Miks see oluline on? Mida see tähendab? Miks nii karm karistus? Ma ei korda siinkohal pikemat sissejuhatust sümbolite olulisusest, mis eelmises Rohujuures sai antud, asun seekord kohe asja kallale. 

Kui iisraeli rahvas oli saanud Jumalalt korralduse Egiptusest lahkumiseks, andis Ta oma rahvale ka mõned väga tõsised sümboolsed juhised, mida eelnevalt teha. 2. Moosese 12. peatükis käsib Jumal tappa paasatall, võtta paasatalle verd, määrida uksepiidale ning süüa küpsetatud paasatalle koos hapnemata leivaga n-ö vöö vööl ja kepp käes ehk valmis lahkuma. Ja selle päeva ööl, kui paasatalle pidi söödama, käis Jumala ingel läbi Egiptusemaa ja tappis kõik esmasündinud, säästes kodasid, mille uksepiidal oli paasatalle veri. Paasatalle kui sümboli mõistmine ei valmista ilmselt suuremat raskust, samuti vere tähendus. Kristuse vere sümbol on meile väga tuttav ja armulauateenistusel Tema verd sümboolselt juues mõistame hästi Jeesuse kui paasatalle surma meie eest ja Tema valatud verd kui ainsat, milles meil on elu ja lunastus. Ka iisraeli rahvale anti Egiptusest lahkumisel võimsate sümbolite vahendusel teada, kes on See, kelle veres nad päästetakse. Aga kui päris aus olla, siis minu jaoks tekitas esiotsa mõningaid küsimusi haputaigen, mille kohta Jumal samuti väga karmid juhtnöörid jättis. 2. Moosese 12:15: „Seitse päeva sööge hapnemata leiba; juba esimesel päeval kõrvaldage haputaigen oma kodadest, sest igaüks, kes esimesest päevast seitsmenda päevani sööb hapnenut, selle hing hävitatakse Iisraelist.“

Pean piinlikkusega tunnistama, et ma ei ole kunagi leiba küpsetanud, sest minu jaoks on juuretisega toimetamine tundunud alati hirmus keeruline. Aga teoorias tean, et elusbakterite toimel hapnenud juuretist lisatakse leivataignale, mis asub tainast hapendama ja kindlustab selle kerkimise. Nii saadaksegi (väga lihtsustatult seda protsessi edasi antuna) haputaignast leib. 

Hapnemata leib on meile jällegi armulaualt tuttav sümbol, Kristuse ihu, mis meie eest on antud. Kristus oli veatu, see tähendab Tema iseloomus ei olnud midagi, mis ka raskete kiusatuste keskel oleks läinud vastuollu seda universumit valitseva Jumala seadustega.  Kui hapnemata leib sümboliseerib ka meile tuttavalt Kristuse veatut iseloomu, siis haputaigen peaks loogiliselt sümboliseerima vastupidist. Igatahes on selge, et haputaigen sümbolina on midagi, mille karistuseks on häving.

Jeesus  hoiatas oma lähimaid sõpru: „Vaadake ette ja hoiduge variseride ja saduseride haputaignast!“ (Mt 16:6) Paulus täpsustab 1Kr 5:6–7 rääkides patust koguduses: „Teie kiitlemine ei ole hea. Kas te ei tea, et pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks? Puhastage end vanast haputaignast, et te oleksite uus taigen, nõnda nagu te oletegi hapnemata leivad; sest ka meie paasatall Jeesus Kristus on tapetud.“

Nii Jeesus kui Paulus räägivad haputaignast kui millestki, millele meil on oht või kalduvus. Kui mõelda sellele, mis oli variseride ja saduseride probleem, kellele Jeesus otse haputaigna kontekstis viitab, siis see ei olnud peamiselt väline patt,  pidasid nad ju käsku väliselt filigraanselt. Ometi nimetas Jeesus neid lubjatud haudadeks, mis väljastpoolt paistavad ilusad, väliselt korrektsed, aga sisemiselt on täis surnuluid ja roisku. See tähendab täis kõike seda, mis on vastupidine armastuse definitsioonile. 

Kui armastus on pika meelega, ta hellitab (otsetõlkes KJV: ta on lahke ja hea),  ei ole kade, ei kelgi ega hoople, ei käitu näotult, ei otsi omakasu, ei ärritu, ei jäta meelde paha, ei rõõmusta ülekohtust“
(1Kr 13) – see on Jeesuse iseloom, kes on armastus, hapnemata leib –,  siis haputaigen on vastupidine. Haputaigen, Jumala iseloomu vastand, on seega kärsitu, tõre ja karm, kade, uhke ja eneseülendaja, käitub ebameeldivalt, taotleb eelkõige enda kasu mitte teiste heaolu, ärritub, peab halba meeles ja talle meeldib ebamoraalsus ja ebaausus. 

Ma pean oma südant läbi katsudes küll ausalt tunnistama, et haputaigna iseloomuomadused ei ole minule võõrad. Kuidas teile?

On selgemast selgem, et Jumal ei salli välist käsutäitmist, milles ei ole inimese südant, milles ei ole armastust, nagu 1Kr 13 seda defineerib. Piltlikult öeldes võime istuda igal hingamispäeval kogudusepingis, maksta kümnist, süüa puhast toitu ja samas mõelda kellestki kõrvalpingis või puldi taga halba, pidada ennast õest või vennast paremaks ja õigemaks, olla kärsitu väikeste laste suhtes ja karm eksijate vastu, kadestada kedagi, kes meist paremini kõneleb, laulab või omab midagi, mida endalegi tahaks, ja olla sisemiselt õige pisut rahul, kui kellelgi, kes meile ei meeldi, halvasti läheb. Lubjatud haud ja iseloomu haputaigen. 

Haputaigen on nii sügavalt sees, nii olemuslikult meie loomuses, et oleme inimlikult jõuetud seda muutma. Kui ma suudan ehk suud väliselt kinni hoida, oma näo­ilmet kontrollida ja sisemisest ärritusest annab ehk märku vaid punetav nägu või veidi kõrgenenud hääletoon, siis minu sees, minu südames, teeb haputaigen ikkagi oma peatamatut kääritavat tööd. Mõtted, tunded, ajendid võivad ka välise korrektsuse puhul olla surnuluud ja roisk.

Ja ometi ütleb Jumal: „Sa ei tohi ohverdada mu tapaohvri verd haput leiba süües.“ (2Ms 23:18) Sümbolid, jälle need sümbolid, millest ei saa üle ega ümber ja mis ähvardavad sind hävitada, kui sa neid ei järgi.

Igaüks, kes sõi paasa ajal haputaignaleiba, tuli Iisraeli keskelt hävitada. Ühelt poolt võime kindlusega öelda, et hapnemata leib on kahtlemata Kristuse veatu iseloomu sümbol ja nii karm karistus oli vajalik seetõttu, et keegi ei vihjakski, et Kristusel võis olla mõni patt, ei esitaks seda sümbolit valesti. Aga teiselt poolt ei piirdu see sümbol vaid Kristusega, see puudutab otseselt ka meid:  „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval.“ (Jh 6:53–54)

Jeesus jättis meile parema paasasöömaaja kui juutidel. Ei ole väheoluline ka see, et just jook ja söök sümboliseerivad Kristuse lunastavat verd ja Tema veatut iseloomu. Need sümbolid saavad osasaamisteenistusel osaks meist. Viinamarjamahl ja hapnemata leib peavad täielikult meis seeduma, meie organismi, vereringesse suunduma ja meid toitma. Kristus saab osaks meist ja meie osaks Temast. Tema iseloom meie iseloomuks, Tema tahe meie tahteks. Sest ei ole jällegi juhus või vähetähtis detail, et just selle sümboolse teenistuse ajal jättis Jeesus oma jüngritele, jättis meile, oma käsu: „Armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.“
(Jh 13:34)

Jeesus läks otse asja tuumani – Ta ei käsitlenud välist käsutäitmist (milles Ta samuti on väga hea eeskuju), vaid sihtis käsutäitmise kantsi, selle ainsat Jumalale aktsepteeritavat allikat: meie südant. 

Ometi oleme me täiesti võimetud oma südant muutma ja ajendeid ise õilistama. See ei ole trikk, ei ole üüratult kõrge trepp, mida mööda, põlved verel, tippu roomata, et siis ihaldatud autasu pälvida või enne viimast astet nõrkeda ja ilma jääda. Ta teeb seda ise meie eest.  „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1Jh 1:9) Mitte ainult andestus, vaid puhastamine kõigest ebaõigest (KJV unrighteousness), kõigest, mis on armastuse käsu vastu, on meile 
kättesaadav Kristuse õiguse läbi.

Näita, Jumal, sügavat haputaigent minu iseloomus, mida ma veel mõistnud ei ole, anna palun meeleparanduse vaimu seda tunnistada ja puhasta mind oma Sõna kohaselt kogu haputaignast. Aamen. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat