Tere jälle!

Avaldatud 10.8.2020, autor Karin Miller, allikas Meie Aeg

Sel korral Rohujuurt kirjutama hakates oli mul neli erinevat teemat, millest tahtnuks mõtteid jagada. Ja kui teinekord ma ei tea, kust alustada, siis seekord ei teadnud, mida valida. Siiski, kuna juulis on meie abielu seitsmes aastapäev, tundus sobivalt sümboolne mõlgutada seekord mõtteid abielu radadel.

See ei ole üldse lihtne, sest see, mille arvasime abiellu astudes olevat lõpliku sihtpuntki, osutus ootamatult hoopis täiesti uueks alguspunktiks. Ja me ei olnud selleks valmistunud.

Nii on sellel ühisel teekonnal olnud päris palju rajamärke, mille me oleme kogemuse puudumisel tähelepanuta jätnud ning vales suunas sammunud; laukaid, mis on tõotanud turvalist pinnast, aga osutunud hoopis sügavaks auguks, kust teise abita välja ei saagi; segadust, kas ees peaks kõndima see, kes on tugevam ja kiirem, või hoopis see, kes on nõrgem ja aeglasem ja võib muidu lootusetult maha jääda; on olnud ka otsustuskohti, kas retkesse paus teha või siiski pingutada ja edasi liikuda. Ja seda kõike raske pagasiga, mida me oma endistest eludest ühisele teekonnale kaasa oleme vedanud. 

Sel retkel jõudsime abikaasaga ühel hetkel punkti, kus tuli ühiselt tunnistada, et suuna leidmiseks tuleb minna algusesse tagasi ja otsida välja teekaart, mille olemasolu me küll teadsime, aga olime usaldanud sellele vaatamata raja läbimisel oma kogemust ja oskusi.

Mulle tundub, et pea iga kristlik abielupaar, kes on võtnud eesmärgiks uurida, mida Jumala Sõna abielu kohta ütleb, jõuab Pauluse sõnadeni Efesose kogudusele (5:21–24): „Alistuge üksteisele Kristuse kartuses, naised oma meestele otsekui Issandale, sest mees on naise pea, nagu Kristus on koguduse pea, olles ise ihu päästja. Nagu kogudus alistub Kristusele, nõnda alistugu ka naised meestele kõigis asjus.“ 

Paulus, kuigi väidetavalt poissmees, teadis, mis ta räägib. Ja ma julgen väita, et ta mõistis seda isegi paremini kui paljud abieluinimesed, sest ta oli hoolikalt õppinud loomislugu ning Kristuse tundmise valguses tervikuks sidunud sümbolid, mis Jumal loomisel esile tõi.

Nii et läheme meiegi taaskord päris algusesse tagasi, äsja loodud Eedeni aeda, kus Jumal loomisnädalal veel tegutsemas on. Ta on loonud imeilusa maailma ning esimese inimese, Aadama. 1 Ms 2:18 ütleb Jumal, et „inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan temale teha abi, kes temale kohane on“. Ja Jumal laseb seejärel Aadama peale tulla raske une, avab ta külje ning valmistab tema küljeluust naise. 

Ma olen harjunud Piiblit lugedes küsima väga palju miks-küsimusi. Üks küsimusi, mis kauaks vastuseta jäi, oli: miks Jumal lõi Aadama mullapõrmust, aga Eeva küljeluust? Sobiv selgitus on muidugi see, et abielu on väga lähedane liit. Selleks, et Aadam armastaks oma naist kui oma luud ja liha, kui iseennast, tuli ta luua Aadama ihust. See ei ole halb selgitus ja on kindlasti tõsi. Aga siin peab olema midagi veel, sest absoluutselt kõik Piiblis on tähenduslikult sümboolne ning osa Jumala suurest lunastusplaanist, mis pandi paika juba enne maailma rajamist. 

Seega, kui võtsime abikaasaga eriliselt aega, et ühiselt palvetada ja paastuda ning otsida Jumala algset plaani abielu jaoks, pöördusime oma küsimusega tagasi Eedeni aeda esimese inimpaari juurde: „Mis, Jumal, Sinul abielu luues ja õnnistades meie jaoks plaanis oli?“

Ja see on nii vahva, kuidas Jumal enamasti ei vasta koheselt. Peaaegu alati on vastus protsess, mitte sündmus. Ja selleks vastuseks suunas Jumal kõigepealt avastama Tema sümbolite vaimustavat maailma. Ja üks sümbol, mis Piiblis kordub, on naine. Naine on meile kõigile tuttav sümbol kogudusest. Ka Paulus ses samas Efesose kirja 5. peatükis ütleb, et see saladus on suur, sest mehest ja naisest rääkides räägib ta Kristusest ja kogudusest (s 32). Tunneme seda sümbolit hästi näiteks Ilmutuse raamatu 12. peatükis naisena, keda taga kiusatakse ehk siis tagakiusatud kogudusena ning 17. peatükist langenud kogudust kujutava hooranaisena. Talle pruut on samuti kaunis ja võimas sümbol Jumala kogudusest (Ilm 21:9). 

Kui Pauluse antud läätse loomisloo lugemisel rakendada, saab see meie küsimus, ja nii mõnigi abieluga seotud küsimus, vastuse. Kristus on teine ja viimane Aadam (1Kr 15:45), Tema tuli selleks, et lunastada see, mis esimesel Aadamal ebaõnnestus ning mille tõttu Jumala poolt loomisel heaks tunnistatu, sh abielu, on aja jooksul kaotanud oma algse ilu ja tähenduse. Kas ei asetu seda mõistes kõik pusletükid oma kohale? 

Aadam kui sümbol Kristusest ning naine kui sümbol kogudusest. Kristuse kogudus sai alguse Tema ihust, nagu naine sai alguse Aadama ihust. Kogudus on Kristuse ihu ning nagu Kristuse surmauni hauas ning Tema küljest väljavoolav veri ja vesi sünnitasid koguduse, nii sai Aadamagi küljest raske une ajal naine. Kui meil on kalduvus mõelda, et need sümbolid on lihtsalt sobivad edasi andma Kristuse ja koguduse suhet, siis usun ma, et tegemist ei ole pelgalt osavalt õnnestunud sümbolismiga. Meid loodi sellisena just nii seetõttu, et meis oleks algusest kuni lõpuni olemas Looja lunastusplaan. See oli Looja teadlik valik. Seetõttu pole ka ime, et saatan näeb kurja vaeva just nende kahe lepingusuhte tähenduse rikkumisega, mis on pärit Eedenist: hingamispäev ja abielu. Sest mõlemad kõnelevad Loojast ja Lunastajast. 

Mulle väga meeldis 2019. aastal toimunud hingamispäevakonverentsil öeldud mõte, et hingamispäev on pühamu ajas. Seda ei saa enam paremini sõnastada. Kui hingamispäev on pühamu ajas, siis abielu on pühamu meie suhetes – mõlemad sümboliseerivad võimsalt ja vägevalt meie suhet Loojaga ja on mõeldud olema tunnistuseks Jumalast inimestele. 

See on väga tõsine asi! Kui ka teie ei ole ideaalsed abikaasad, nagu meiegi mitte, siis küsite siinkohal ilmselt sarnaselt meiega: aga mida teha, et meie abielu oleks püha?

Kuidas rakendada ellu Pauluse sõnu allumisest ja armastusest nii nagu Efesose viiendas peatükis kirjas on? 

Julgen öelda, et seda ei ole võimalik ellu rakendada ilma, et nii mees kui naine mõistaks isiklikult, milline on Kristus kogudusele. Milline on Kristus minule ja sinule. Abielu ei saa mitte iial toimima ilma Kristuseta, ilma isikliku suhteta Temaga. Jeesus on kolmas selles liidus, vaid Tema annab abielule tähenduse, annab sisu armastusele ja allumisele. Sest kui hea ja turvaline on alluda, kui sa tead kaljukindlalt, et see, mida su abikaasa ütleb ja teeb, on see, mida Kristus ütleb ja teeb. Kuigi me enamasti loeme 1Ms 1:28 nii, et naine, kohane abi, tehti mehe vajaduse jaoks, siis rakendades Kristuse ja koguduse läätse, seda suurt saladust, mille Paulus meile on avaldanud, see pilt muutub. Kristus, Jumal ise, tuli siia pimedasse ja haigesse, valu ja vaeva täis maailma meie pärast, saades Talleks ja surres meie eest. Meid ei tehtud Talle abiks või sobivaks mängukanniks, nagu Kreeka ja Rooma paheliste jumaluste lood lasevad arvata. Me oleme Talle kohased (kui mõelda Aadama ja Eeva loomisloole) mitte seetõttu, et meie ise midagi oleks või suudakski olla kohased Loojale, vaid seetõttu, et Tema alandas ennast inimeseks saades, tuli meie juurde, et olla meiega üks.

Ütlen ausalt, et see tõdemus pööras meie arusaama abielust täielikult pea peale. Tagasi täiesti alguses. Kui me nüüd siit minema hakkame, kolmekesi koos, siis on mõned asjad täielikult muutunud. Sellel teel saab edaspidi olla ainult üks juht – Kristus. Vaid Tema juhtimisele täielikult alludes saame mõlemad maha jätta eelmise elu pagasi, saame lakata võitlemast seepärast, kes on ees ja kes järgneb. Vaid tähelepanelikult ja palvemeeles Tema juhtimisel Sõna teekaarti uurides hoiame end laugaste eest ning laseme Kristusel parandada ja pühitseda Tema pühamu me abielus. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat