Aeg Jumalaga ja Jumalale

Avaldatud 6.9.2020, autor Õnne Kivinurm, allikas Meie Aeg

Kevade saabudes tundub, et koos looduse uuele elule ärkamisega tärkavad ka kõik talveunne suikunud unistused. Kui vaadata hiirekõrvus kaski ning esimesi kevadlilli tärkamas, on tunne, et kui eimillestki saab tulla kõik see kaunis, siis on ka meie elus ju ometigi kõik võimalik. Kevadeaeg on võimas meeldetuletus Jumala loovast ja taasloovast väest. 

Kui saabub mahe kodumaine suvi koos puhkusteperioodiga, siis see on kui väetis kõikidele unistustele ja võimalustele. Vähemalt mulle on see aeg alati andnud erilise ootuse ja suuna järgnevateks kuudeks. Paljudel lugejatest on vast praeguseks juba selleaastased suvepuhkused lõppenud või siis ehk on hoopis niipidi, et loed seda ajakirja parasjagu puhkusel olles. 

Mõnes mõttes on puhkuste aeg natuke nagu aastavahetusedki – võtame aja maha, tegeleme sootuks teistsuguste asjadega ja sageli seame ka eesmärke ja anname tulevikuks lubadusigi. Olen töökohustuste tõttu tegelenud omajagu töötajate rahulolu ja arenguga; selles vallas on avastatud, et puhkusejärgsel ajal vahetatakse sageli oma töökohta – ilmselt on see seotud sellega, et korraks on aega igapäevarutust kaugemale vaadata ja seada mõtteid ka tööalaselt. 

Järgnev pole küll uuringutega kinnitatud, kuid olen oma elus kahjuks märganud, et nii uue aasta lubadused kui ka puhkuseaegsed kõrged ootused tulevikule kipuvad igapäevasele elule väga kiiresti alla vanduma. Tulevad tavapärased tegemised ja töö- ning koolielu nõudmised ja kord nii olulisena näinud unistused jäävad ootama rahulikumat aega... või järgmist suvepuhkust. 

Kuidas siis saada välja sellest tsüklist, mis meenutab väga Siinai jalamil toimunut? Kui rahvas kui üks mees lubas, et teevad kõik, mis iganes vaja, et Jumala eelhoolitsuse ja reeglite kohaselt elada. Ja juba üsna pea tabati nad rikkumast kõige olulisemat neile antud juhenditest – nad tegid endale teise jumala, kes õigupoolest polnudki ju jumala nime vääriline. Oli see üks inimese kätega valmistatud asi ja samuti oli seda inimkäega võimalik hävitada. 

Olen viimastel aastatel omajagu mõtisklenud selle üle, mis on pideva vaimuliku kasvu ja Jumalaga kooskõlas elu aluseks. Ning mis on see miski, mis on viinud inimesed aastatuhandete jooksul elavat Jumalat hülgama ja asendama Teda teiste maiste ja kaduvate asjadega? Kui vaadata 2. Moosese raamatu 20. peatükki, kus rahvale antakse 10 käsku, siis kas oled tähele pannud, et käskudele eelneb üks eriline salm: „Mina olen Jehoova, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast!“ (2Ms 20:2)? Kas mitte kõikide käskude täitmise eelduseks ja aluseks pole see, et me tunneksime oma Jumalat? Et me ei alahindaks Jumala võimet meie elu igapäevaselt taasluua, anda meile uus süda nagu Ta Hesekieli 36:26 lubab: „Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame.“ Ja et me unustaks, kui võimsalt on Jumal meid päästnud ning juhatanud välja patuorjusest ja kui väga Ta tahab seda aina sügavamalt teha. 

Nagu iga isiklik ja sisuline suhe, vajab ka suhe Jumalaga aega. Et poleks tegu kellegi kauge ja esivanemate Jumalaga, kellega suhtlemine on kui kauge sugulasega vaid tähtpäevadel, vaid hästi isikliku Jumalaga, kes ütleb oma Sõnas, et Ta on „sinu Jumal“ (2Ms 20:2). Et kõik 10 käsku on Tema poolt antud eelhoolitsuses ja lubadusega, et nende järgi elamine on just sinul võimalik, kui võtta teejuhiks oma Jumal, kes on rajanud tee patuorjuse kojast välja. Tõele au andes, nagu Iisraeli rahvas omal käel ja jõul poleks Egiptusest välja saanud, ei saa ka meie iseenesest lõpetada vastuhakku Jumala käskudele. Ma ei mõtle suuri väliseid patte, vaid just meie sisemise inimese meelsust nende suhtes ja selle suhtes, kes tahab meid enda omaks kuulutada. 

Olen Jumalale kogu hingest tänulik veel ühe hingamisaja eest, mis annab mulle vabaduse mitte oodata töökohustustest korralise puhkuse aega, vaid võtta iganädalaselt aja Jumalaga kohtuda ja oma plaane eriliselt Tema ette laotada. Hingamispäeva tunnid sisustab ju Tema, kes teab, milline on see hingamine, mis seekord kõige enam nii minu kui mind ümbritsevate inimeste hinge täidab. On hea tunda end vabana kohustusest ise sättida plaane ja eesmärke selleks päevaks. Selle päeva omanik on kogu aja valitseja. Jesaja 58:13, 14 tõotused on ju meile, kõikidele inimestele! 

Ja veelgi enam! Ma ei pea isegi hingamispäeva ootama – igapäevaselt ootab Jumal mind oma Sõnaga, nagu manna ootas kõrbes iisraellasi. Ta ootab, et ma pühendaksin Temale oma päeva unistused, soovid ja vajadused. Ja nagu mannaga kõrbes, olen avastanud, et minu jaoks on kõige olulisem just hommikud Jumalale pühendada. Et päevakohustuste kuumus ei sulataks mu jaoks valmis pandud taevast hingetoidu portsjonit. 

Just seda kirjatükki siin kirjutades kinnitas Jumal mind väga praktilise kogemusega. Nimelt kui olin kirjutamisega jõudnud pea lõpuni, siis ühel hommikul äratas Jumal mind kell pool 5 hommikul. Palusin Jumalat, et kui see on Tema äratus, siis Ta võtaks minult une. Aga kui mitte, siis saaksin uuesti magama suikuda. Pisikeste laste emana ei ole see sugugi selline kellaaeg, mil naudiksin nappide unetundide arvelt varajast üles ärkamist ja reeglina pole mul ka uuesti uinumisega raskusi. Sel korral aga oli uni kui peoga pühitud ja mõte hetkega selge. Mõtisklesin veel mõnda aega selle kummalise ajavaliku osas, kuid mõne aja pärast üles ärgates ja Jumalaga väga sisuka hommiku veetnuna olin tõeliselt tänulik. Kui ma oleksin ärganud oma tavapärasel ajal, poleks ma sel päeval jõudnud oma toimetamistega laste ärkamisajaks valmis. Ja kui paljust just selleks päevaks vajalikust ettevalmistusest ma ilma oleksin jäänud! Seega soovitan sinulgi, lugeja, testida Jumala tõotust „Ta äratab igal hommikul mu kõrva, et ma kuuleksin õpilaste kombel.“ (Js 50:4) 

Nagu siin maal ikka, jõuab iga asi kord lõpule – nii ka suvi. Peagi on taas meie ees pikemad sügisõhtud ja lehtede sahinal kooli kiirustavad lapsed. Et meil oleks siis julgust ja usaldust enda igapäevased mõtted ja tegevused Jumala kätte usaldada. Just selge tähistaevaga augustikuu öös on hea oma pilk üles taevasse suunata ja tunnetada, kui väikesed me oleme ja siiski kui uskumatult palju Jumal hoolib ja hoolitseb meie igapäevase käekäigu eest. Olgu selleks siis üks hommikune ebatavaline äratus või meie elu unistuste ja soovidest hoolimine. „Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimese poeg, et sa tema eest hoolitsed?“ (Ps 8: 4, 5) Jumal on ju niikuinii ainus põhjus, miks oleme tänasesse päeva jõudnud. Ja Jumal on ka ainus tee, mis viib edasi homsesse. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat