Minu tunnistus

Avaldatud 11.9.2020, autor Karin Miller, allikas Meie Aeg

Kui selle aasta noortelaagrisse hakati koguma isiklikke tunnistusi, paistis, et selle saatmiseks on nii palju aega ja küll ma jõuan tunnistuse kokku panna. Kuid tempokas suvi kihutas omasoodu ja jäigi ta õigeks ajaks kirja panemata. Kuna ma olen „ametlikult noor“ veel vaid augusti esimese nädala, siis on igati paslik saata 35. eluaasta ära, vaadates tagasi oma loole. 

Kuidas need dramaatilised tunnistused nüüd algasidki: tere, mina olen Karin, 36-aastane ja ma olen 20 aastat oma elust elanud nagu pagan. Mul on tegelikult täpsete aastate arvutamine keeruline, sest mind ristiti adventkogudusse, kui ma olin üheksa-aastane ning minu ema pöördus umbes aasta varem, nii et kogudusega olin ma seotud juba enne ristimist. Teismeeas aga otsustasin ma kõigile ja kõigele kogudusega seonduvale selja pöörata ning elada täpselt nii, nagu ise heaks arvasin ning seda kuni kahekümnendate eluaastate teise pooleni. Kuna minu isa ei ole kogudusega seotud ning minu vanemad olid lahutatud juba enne ema pöördumist, oli see hõlpsasti teostatav. 

Tegelikult on minu loos nii mitu lugu, nii mitu kihti, et sellest saaks vist raamatu kirjutada, aga selles tunnistuses tahan keskenduda lahkumisele koguduse juurest teismeeas kuni tagasipöördumiseni kogudusse noore täiskasvanuna.

Ma olen palju mõelnud, miks ma ikkagi ära läksin. Mis sai selleks kaalukeeleks, et usus tuline laps vaatamata uskliku ema palvetele ja püüdlustele kaob maailma ära? Ja ma päris täpselt ei osanudki sellele vastata enne, kui mu oma tütar sai nii suureks, et nägin neid jõude temas tegutsema hakkamas. Kui tütar mulle esimest korda tunnistas, et tal on hingamispäeval igav, sest siis ei tohi multikaid vaadata, istusin ma väga pikalt nagu puuga pähe saanu. See kordub jälle! Tuli meelde, kuidas ma lapsena neid asju tajusin: hingamispäev on püha päev, aga siis ei tohi poodi minna ja midagi osta, siis ei tohi multikaid vaadata, siis peab olema kirikus vaikselt jne. Kuigi ma teadsin oma südames, et see kõik on õige, said „ei tohi ja peab“ minu jaoks usu sümboliks. Ja kui see toimib väikese lapse puhul, siis minu­sugust teismelist, kes murrab maailma ja katsetab piire (mitte kõik küll, aga selline on minu kogemus), ei hoia enam koguduses „ei tohi ja peab“ ning isegi kui vormiliselt hoiab, siis vähemalt südames mitte. 

Igal juhul hakkasid mind aina enam ära tõukama kõik need piirangud, mida ma arvasin koguduses olevat, ja tõmbama aina enam vabadus, mis näis olevat mu ilma­likel sõpradel: kõike saab justkui teha, igale poole saab minna, kõike tohib süüa, seljas kanda jne. Mõnda aega olin ma kahe näoga Karin, hingamispäeval koguduses nii, nagu peab ja siis „vabal ajal“ nii, nagu tahtsin. Kuniks ma leidsin, et ei olegi enam mõtet kogudusse tulla, see ei olnud minu jaoks enam vajalik. Nii ma arvasin.

Ja kuigi ma ei ole oma ristimispäevast 24.06.1994 alates päevagi kahelnud, et Jumal on olemas, ei tahtnud ma Temaga lihtsalt mingit tegemist teha, sest Ta oli minu meelest üks suur „EI TOHI ja PEAB“. Ja nii ma elasin, nagu pagan, tehes kõike seda, mis minu enda meelest oli lahe, mõnus ja mulle vajalik. 

Kõik nendes aastates ei olnud kindlasti mitte halb. Tagasi vaadates mõistan, kuidas Jumal ei jätnud mind tegelikult kunagi maha, Ta hoidis mind, suunas mind nii palju, kui ma lasin suunata ka siis, kui ma Temast midagi teada ei tahtnud. Mitmel korral päästis Ta mu elu situatsioonides, millele loogiliselt oleksid pidanud järgnema väga halvad tagajärjed. Ma ei saanud sellest siis aru. Ja mulle tundus ka, et ma ei vaja Teda kohe üldse mitte, ma sain ju „ise hakkama“. Mul olid ägedad sõbrad Eesti ühes parimas koolis, ma olin populaarne, mul olid väga head hinded, ilusad asjad ja isaga elades minimaalselt piiranguid sellele, mida ma tohin ja mida peab. Nagu unistuste elu, eks? 

Aga tegelikult ei olnud. Sest kui sa oled kunagi, kasvõi hetkeks, kasvõi lapsena ära tundnud Jumala puudutuse, siis ilma Temata elada püüdes jääb alati midagi puudu. Ükskõik kui populaarne sa oled ja kui palju ilusaid asju sul on, kui vähe piiranguid ja kui palju vabadust, kui ägedad sõbrad, ei ole nendes asjades lõpuni rõõmu ja rahuldust. Mingi igatsus, seletamatu, arusaamatu, mõnikord isegi ebaloogiline, jääb närima. Minu parimad sõbrad sest ajast ütlesid ikka, et Karinil on pidevalt „minna minna“. Mitte kuskil ei saanud rahus olla, sest kogu aeg tundus, et see pole see, midagi jääb puudu, äkki kuskil mujal see puuduolev leidub – mõnes teises kohas, mõnes uues asjas, uues inimeses. Ja nii ma kihutasin ringi mööda kohti ja asju ja inimesi ja tundus väliselt ilmselt, et Karinil on kõik olemas, mida hing võiks tahta. Aga see ei olnud nii. 

Ja ma olen täna väga tänulik, et sellest tundest, millest ma hetkekski lahti ei saanud, arenes lõpuks välja kliiniline depressioon, mis vältas ligi 10 aastat. Inimesed, kes depressiooni ei ole kogenud, kujutavad seda hoopis teisiti ette. Minu puhul oli tegemist n-ö naeratava depressiooniga. Väliselt naeratad, enamuse ajast funktsioneerid ka, suudad vahepeal õppida ja töölgi käia (kuigi mitte pidevalt), aga sisemiselt oled tühi, huvitu, lootusetu, ärev. Oli perioode, kus minu jaoks oli liiga raske võtta toru, kui keegi helistas, või siis minna kokkulepitud ajal kodust välja, teha lahti arvutikaas ja kirjutada üks e-kiri. Ma lihtsalt ei suutnud seda teha. Ja kui arst mulle ühel hetkel ütles: Karin, kõik inimesed ei peagi ju lapsi saama ja sa võiksid valida siiski tööalaselt vähem ambitsioonikad plaanid, sest sinu sassis ajukeemia ei võimalda ilmselt kunagi neid plaane realiseerida, oli see minu jaoks äratuskell. Mida ma teen? Kuhu olen ilma lootuseta paranemisele suundumas?

Ma tean täna kaljukindlalt, et ma olen siin ainult tänu sellele, et minu ema ei lakanud päevagi nende pikkade aastate jooksul minu pärast palvetamast. Et tema usk ja palved andsid Jumalale voli minu elus tegutseda ka siis, kui ma avalikult oma eluga Jumalal end rahule jätta palusin. Ja kui ma siis 26-aastasena sain aru, et see kõik, mida ma olen taotlenud, see kõik, mida ma olen otsinud ja arvanud end vajavat, on tegelikult mulaa˛, murdusin ma lõpuks Jumalale. Ta tuli minu ellu tagasi. Ma ei pidanud end selleks puhtaks kasima ja viksiks ja viisakaks klanima, et Ta mu vastu võtaks. Ma tulin sellisena, nagu ma olin. Tulin ühel reede õhtul oma sassis ajukeemia, ebasobivate riiete ja ebakohaste elukommetega Mere puiestee kogudusse ja istusin taha nurka maha. Ja ma olen väga tänulik, et Aino Ormus, keda ma oma vaimulikuks vanaemaks pean, juhtis rahulikult edasi käputäit inimesi, kes olid kogunenud teise kiriku otsa õhtusele osadusele. Et ta lasi mul seal rahus nutta ja lasi mul ka lahkuda nii, et ta ei küsinud midagi. Jumal võttis mu vastu sellisena, nagu ma olin, tingimusi seadmata. Sealt hakkas mu paranemine. 

Täna võin ma teile öelda, et vastuoksa tõenäosusele, mis oli loogiliselt minu vastu, olen ma juba 8 aastat täiesti terve inimene. Ma olen teinud kõike seda ja veel enam, mida ma väidetavalt ei oleks pidanud suutma teha. Aga kõige olulisem on, et ma leidsin selle, mida ma otsisin. Ma leidsin veel palju-palju rohkem, kui ma oleks osanud arvatagi. Kõik eelnev oli vaid edutu katse täita tühja kohta, kus oleks alati pidanud olema Tema.

See ei juhtunud kohe, vaid oli protsess, aga kui ma oma elule tagasi vaatan, siis kõik kahvatub selle ees, Kelle ma leidsin. Õigemini, Tema leidis minu. 

Nii et kui te olete oma noores elus sarnases faasis, nagu mina olin, kus maailm nii tugevalt tõmbab ja tundub, et mujal on kõik see, mida tahaks ja mida koguduses ei ole, siis uskuge mind – see ei ole tõsi. Jumal ei ole „ei tohi ja peab“. Ta armastab sind isiklikult nii suure armastusega, et kui seda murdosagi tunnetada, tahab süda õnnest lõhkeda. Temale kuulekas elu on seejärel südame loomulik vastus, suurim soov ja rõõm. Ja no nii põnev! 

Ta valis sinu, armastab sind ja tahab sind sellisena, nagu sa oled. Ära mine ära, sest ükskõik, mida sa sealt, kuhu ja kellega minna tahad, leiad, ei tee see sind õnnelikuks. Usu mind palun, ma olen seda kogenud. Usu Teda, Ta teab, mida sa igatsed ja mida sa tegelikult vajad. 

Ja kui sa ikkagi oled otsustanud minna, siis tea, et Ta ei jäta sind maha ja Ta alati ootab. 

Ja kui sa tahad kellegagi rääkida, siis võta minuga ühendust. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat