Kogemuste kotike: „Õpi teda tundma kõigil oma teedel“

Avaldatud 2.11.2020, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Kogemuste kotike sisaldab seekord kahte kogemust. Üks neist räägib usuelu algusest ja teine sellest, mis saab meie elust siis, kui oleme kord leitud Päästjaga juba pika tee maha käinud. Heebrea kirja 12. peatüki sõnu kasutades räägivad need lood meie usu alustamisest ja usu täidesaatmisest Jeesuse poolt ja just Temale ning Tema Isale võlgneme me igaüks tänu iga sammu eest meie usuteel; selle eest, et meile üldse on elu antud ja meil on võimalik avastada ning tundma õppida Jumalat, kes on meid loonud võimeliseks Temaga suhtlema, Tema armastust ära tundma ja vastu võtma ning siis kõike leitut edasi andma. 

Sellest ajast, mil ma jagasin oma usule tuleku kogemust, ei ole möödas kuigi palju aega. Nüüd saan jagada lugu oma kalli abikaasa usule tulekust. See ei ole lihtne olnud, sest minu meelest oli ta paras pähkel. Kui mina usule tulin ja julgesin talle ka tunnistada, siis vastas tema mulle: „Mina ei usu ei kedagi ega midagi ja minust ei saa iialgi kristlast.“ Kas need sõnad tegid haiget? Jah, tegid küll. Näis, nagu tahaks ma lükata käru, külg ees, ja see tundus ilmvõimatu. Aga mind julgustas nii väga Pauluse Esimene kiri korintlastele 7:14  „... sest uskmatu mees on pühitsetud naise läbi...“  Ma ei tea, kas sain õigesti aru, aga mina sain aru, et mida enam viibin Jumala lähedal, seda enam saab pühitsust ka minu kallis abikaasa ja nii hakkasin iga päev mitu korda Jumala ees käima – eeskätt Kristjani igavese elu pärast palumas. Need palved olid pikad, süda oli pärani avatud ja valasin end Jumalale segamatult välja. Kuna mu hirm Kristjani kaotamise ees oli nii suur, siis ei puudunud ka pisarad. Palvetasin lakkamatult. Kui ta hommikul tööle sõitis, tõusin ma voodist ja läksin põlvedele ja palusin Jumalalt Kristjanile kaitset, juhtimist, usku ja usu kinnitusi. Päästku Jumala tema nii, kuidas Ta päästa tahab. 

Kristjan ei ole iial olnud eriline napsumees. Ent üks hetk lõpetas ta selle vähesegi võtmise ära. Kui ma loobusin alkoholist Jumala nimel, siis ütlesin, et ma ei vaja alkoholi, et olla avatud ja lõbus inimene. Seda sama ütles ka Kristjan oma sõbrale, kes oli muidu harjunud temaga koos vahel napsutama. Samal ajal olin avastanud „Mida uskuda“ internetilehelt Walter Veithi seeriad Genesis Conflict ja Total Onslaught. Ma olin ise veel usus "beebi". Mul oli iga päev metsik janu Jumala järele ja mulle ei piisanud infost, mida sain hingamispäevadel ja palve­õhtutel. Ma tahtsin kogu aeg Jumalat tundma õppida ja asja tõsidusest aru saada. Seda sain ma siis Walteri loengute näol ja kiindusin üha enam Jumalasse. Kuuldu ja nähtu oli nii intrigeeriv, inspireeriv, ajalooline, tõene, põnev ja tähtis, et palusin Kristjanit minuga liituda, et vaadata koos midagi harivat ja ülimalt põnevat, mis ei ole väljamõeldis, nagu on suurem osa Hollywoodi filmidest, vaid maailma eest varjatud tõde. Me hakkasime neid seeriaid koos vaatama ja iga osa järel olime targemad ja saime aru, kuhu poole tahame liikuda. 

Saime aru, et Jumal on ikka väga ehtne ja tegelikult räägib kõik Tema kasuks.  Saime ühtlasi ka aru, kui väga on Jumala vaenlane ehtne ja milliseid pingutusi ta on teinud ja teeb ikka veel, et kui võimalik, siis ära eksitada ka valituid. Valed on ju peensusteni sepistatud, väga veenvad, aga originaali nad ei asenda. Et valet ära tunda, peab originaali hästi tundma õppima. Peagi jättis Kristjan maha sealiha ja  muu roojase söömise, suitsetamise, arvutimängude mängimise  ja ta muutus minu silme all aina paremaks. Kui olime mõlemad maailmas, siis ma ei arvanud, et ta saab muutuda veel paremaks. Varsti hakkas Kristjan ka koguduses käima, esialgu harva. Ja esialgu käis ta ka hingamispäevil tööl, aga siis üks hetk ta ei tahtnud enam sel ainsal Pühal päeval tööl käia. Ta hakkas käima igal laupäeval koguduses ja me saime koos osaduses olla, õppida, küsida ja areneda. Ta vahetas tööl kolleegidega päevad ära, et ta ei teeks pattu Jumala vastu. 

Tuli aeg, mil Kristjan tahtis oma päästes kindel olla ja teda kõnetas see salm  Mk 16:16:  „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka“.  Sobivat aega ei paistnud silmapiiril olevat, et hakata läbima ristimiskooli ja siis tuli võimalus missugune! Kristjan käis mitu korda nädalas ristimiskoolis ja kuu ajaga läbis ta kõik punktid. Ükski punkt ei olnud talle uus ja võõras teadmine, vaid tänu Walter Veithi loengutele sai ta igast punktist väga hästi aru. Kristjan sai ristitud 17.07.2020. Sel päeval meenusid mulle tema sõnad: „Mina ei usu ei kedagi ega midagi ja minust ei saa iialgi kristlast.“ Mitte nina alla hõõrumiseks. Ei, sugugi mitte. Mulle meenus see selleks, et näha Jumala vägevust. Jumalale pole miski võimatu. Eriti inimese puhul, kes tegelikult tõde armastab. Aga tõe leiab üles see, kes julgeb kahelda kõiges selles, mida ta eelnevalt õppinud on. Meiegi ju ei tulnud Jumala juurde muu kui tõe pärast, sest saime teada, et oleme olnud eksinud, sest Ta on olemas ja Ta on see ainus ja õige Jumal. Ja siis meeldib kuulda ka seda, et Tema meid armastab. Me kogeme Jumala armastust ja hoidmist nüüd koos terve perega. Me püüame olla Jumalale ustavad kõigis  Tema soovides. 

Üks ülemustest, saanud teada, et Kristjan on hakanud Jumalat uskuma ja hingamispäevi pühitsema, ei lubanud Kristjanil sedasi jätkata ja ütles, et keelab ära ka kolleegidega tööpäevade vahetamised. See oli ohtlik ja näis, et Jumalale ei saa selles firmas enam ustav olla. Kui nii, siis peab Kristjan mujale tööle minema ja ta kandideeriski oma CV-ga mujale, kus teda ka koheselt tööle taheti. Jumal kinnitas meid, et Ta on alati meiega ja kui meilt tõmmatakse vaip jalge alt ära, siis Tema aitab jalule ja avab ukse paremasse kohta. Ta sai sama palgaga töö Tartu linnas, aga ei pea enam töötama öösel ega nädalavahetustel ja reedetega saab ka lahenduse, et tööpäev lõpetada enne päikeseloojangut. Ja seda ajal, mil töötuid on palju ja uude töökohta pääseda on raske. 

Lõpuks otsustas Kristjan siiski, et läheb tööl oma usutunnistusega oma suure ülemuse ette, ent enne kui ta nii kaugele jõudis, läks pisut aega ja julguse kogumist. Ülemusel on kokkupuuteid juba seitsmenda päeva adventistidega ja nende veendumustega ning pikka juttu polnudki tarvis. Ülemus oli olnud tõsine ja napisõnaline ning lubas asja üle mõelda ja uuel nädalal oma otsusest teada anda. Me ootasime ega teadnud tulemust ette arvata. Teadsime, et selles firmas ei ole nii lihtne selliselt tööl käia, sest see firma töötab 24/7. Ainus kristlane, kellele seal firmas veel vastu tuldi, oli meie oma usuvend Toomas. Praegu ei ole hea aeg minna küsima palgatõusu ega oma erisoovide rahuldamisi. Meile tundus asi vähe lootust andev. Aga usaldasime Jumalat siiski. Palvetasime suure ülemuse pärast hingamispäeval koos kogudusega ja teisipäeval palveõhtul ja muul ajal kodus. Lisaks saatsin eelnevalt palve ka eestpalve nimekirja.  

Neljapäeval oli Kristjanil raske tööpäev olnud ja ta oli endast väljas, ning oli lahkumisavalduse valmis kirjutanud. Ta hakkas seda just ära viima, kui tuli meister ülemuse kirjaga. Viimasel hetkel! Kirjas selgus, et ülemus oli pidanud meistritega läbirääkimisi ja Kristjanile võimaldatakse hingamispäevade pühitsemine ja teda ei tohi sel ajal tööle panna. Lisaks sai Kristjan uue liini peale, kus ta saab ka juhtiva töötaja lisatasu ja lisaks sellele veel 10% palgale lisa ja reedeti saab Kristjan töö lõpetada enne päikese loojumist.  

Loo moraal: Ole Jumalale ustav ja Tema on ustav ka Sinule. Ära karda maailma, vaid karda Jumalat, kellel on kõik võimalik ja miski pole võimatu. Ma tooksin siin­kohal välja veel ühe salmi, mis mind alati suunab kõiges ikka Jumalat usaldama ja Tema tahtmise sündimist ootama: Õp 3:5, 6:  „Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!"  

Kutsun teid üles palvetama julgelt ja lootusrikkalt nende pärast, kelle päästet te soovite, sest Jumal kuuleb tõesti kõiki palveid ja Ta on õige, õiglane ja täpne. Meile võib tunduda, et Ta on aeglane ja see viimase minuti asi on naljakas, aga tegelikult siin õpime Teda ju usaldama. Viimase minutini peame vastu pidama, et kannatlikkus kasvaks ja usaldus Temasse ei kustuks.

Kristi Rajandu 

Kristjani ristimist jääb siin ajakirjas meenutama tema ristimise pilt, tema vanale elule suremise pilt ja Jeesuse surmasse ristimise läbi on tema nüüd astunud uude ellu, Jumala poolt juhitud ellu, kus temal – nii nagu meil kõigil – on Taevane Saatja, kelle peale võime kogu südamest loota ja kes meid iialgi ei jäta. Haavad Tema kätes, mis meie pattude eest on löödud, tunnistavad sellest lõppematust tingimusteta taevasest armastusest, millega meid armastatakse. 

Issandaga astuma hakates ei tea me keegi, kuhu see uus tee viib, aga kui astume „vaadates meie usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele“ (Hb 12:2), siis kasvatab Tema meie usku – teeb meie usu täiuslikuks, nagu mitmed teised Piibli tõlked seda „täidesaatmist“ tõlgivad. Siis õpetab Tema meile samasugust lähedast suhet nagu Temal on Isaga. Johannese 17:21 võime lugeda Jeesuse palvet: „ … et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis oleksid ja maailm usuks, et sa mind oled läkitanud.“ Sellisest lähedasest suhtest tunnistavad ka järgnevad Galina Tohvre lood tema Rootsi usukaaslasest. 

Kohtumine Lydia Rajalaga

90-ndate aastate keskel alustati Rootsist humanitaarabi toomist Eesti kogudustele. Eriti aktiivselt tegutses üks vanem naine nimega Lydia Rajala, kes oli aastaid Stockholmi koguduse aktiivne liige. Ta tuli koos humanitaarabi toojate grupiga Tartu kogudusse, kus tulijaid võttis vastu meie Tabiita osakond. Katsime neile söögilaua, meil oli tehtud koorega salat, kuid Lydia teatas, et tema on vegantoiduline ning keeldus sellest. Ei jäänud muud üle, kui panin tema ette värske kurgi, leiba ja teevett. Ta tänas mind ning küsis, kas ma oskan vene keelt. Ütlesin, et natukene oskan. Selle peale ütles tema: „Kas sa ei tahaks tulla minu juurde Stockholmi ja õpetada mulle kahe kuu jooksul vene keelt?“ Vene keelt oli talle vaja selleks, et suhelda Venemaale humanitaarabi viimisel vene rahvaga. Vaatamata oma vanusele (80 aastat) õppis ta ülikoolis vene keelt, kuid soovis saada lisatuge. Nõustusin, kuid lisaks vene keele õpetamisele ja õppimisele käisime kaks-kolm korda nädalas kiriku juures humanitaarabi korrastamas. Annetatud riideid oli vaja pesta, korrastada, triikida ja viimaks pakkida. Meelde on jäänud seik, et kui tulime kella 10-ks kiriku juurde humanitaarabi korrastama, jooksis alati üle õue kohale koguduse pastor ja me lugesime kõigepealt koos Piiblit ja palvetasime ning alles siis hakkasime oma tööd tegema. 

Kutsudes lõunale neid, keda teised ei kutsu

Lydia Rajala oli inimesena väga aktiivne ja külalislahke. Lisaks sellele oli ta suur organisaator. Ühel hingamispäeva hommikul kirikusse tulles nägi ta saalis kümmet võõrast noormeest, kes ei olnud välimuse järgi otsustades eurooplased. Noormehed suhtlesid inglise keeles. Kui koosolek lõppes, siis Lydia märkas, et mitte keegi ei lähe neid tervitama. Lydia läks ühe noormehe juurde ja kutsus teda enda poole lõunale. Noormees oli õnnelik ning küsis, kas ta võib kaasa võtta ühe oma sõbra. Seda kuuldes mõtles Lydia, et kuna ta oli tulnud reede õhtul Soomest ning ei jõudnud valmistada hingamispäevaks süüa, siis kahe inimese jaoks jätkub söögipoolist. Lydia nõustus, kuid seejärel tuli tema juurde esimese noormehe sõber ja palus, et veel üks noormees saaks tulla lõunale. Lydia ootas, et keegi teine koguduseliige kutsuks mõne noormehe enda poole, aga keegi ei teinud seda. Lõpuks läks Lydia ees ja tema järel astusid kõik kümme noormeest ning nad sõitsid elektrirongiga Lydia koju. 

Lydial oli kodus pool pätsi leiba. Ta ulatas selle ühele noormehele, et see lõikaks leiva käärudeks. Samal ajal uuris ta, mida võiks leida sügavkülmikust. Tal oli alati midagi juhuslike külaliste jaoks varutud. Pöördudes ringi vaatas ta leivalõikajat ning imestas: lõigatud leiba oli suur hunnik ja noormees aina lõikas. Seda nähes ütles ta, et leiba on nii palju, et aitab lõikamisest. Kõik istusid lauda – laual oli leib, sügavkülmast võetud toit, kõrvale teevesi ning lõunasöögi lõppedes jäi toitu ülegi. 

Lydia motoks oli: niipalju, kui taevas on tähti, nii palju on Jumalal võimalusi. Jumal võib piskust teha palju. Jumal ütleb, et oleksime külalislahked ja see läbielu kinnitas seda.

Aidates näljaseid võõraid

Ühel teisel hingamispäeval tuli Lydia kirikust ning ootas koju minnes elektrirongi. Tema juurde tulid kolm mitte eriti meeldiva välimusega nooremat meest. 

Üks neist lausus: „Kuule, mammi, anna meile raha!“ 

Lydia küsis: „Mille jaoks teile raha vaja on?“ 

„Me tahame süüa osta. Meil on kõhud tühjad.“ 

Lydia ütles: „Tulge minu poole, ma annan teile süüa, kuid raha ma teile ei anna.“

Samal ajal oli Lydia mees pikemalt kodust ära sanatooriumis ja Lydia oli üksi kodus. Neil oli suur kahekorruseline maja ning kust võttis ta julguse kutsuda võõraid enda poole sööma?

Mehed olid nõus tulema. Lydia kattis neile söögilaua. Mehed oli näljased, kasimatud, riietel ei olnud mingit välimust, need lõhnasid mustuse järele. Peale seda, kui mehed oli kõhu täis söönud, kamandas Lydia nad vannituppa ja selle aja sees võttis ta oma mehe puhtad riided, et anda meestele selga. Meeste riided pani ta masinasse, pesi ja öösel kuivatas. Mehed jäid tema juurde ööbima.

Enne magamaminekut hõikasid mehed: „Kuule, mammi, kas sa ei karda, et me sind ära tapame?“

Lydia vastas: „Miks peate mind tapma? Ma ei karda, sest mul on Jumal.“

Lõpptulemusena olid mehed tema juures kaks päeva ja ööd. Lahkudes nad tänasid teha. Peale seda ta nendega rohkem ei kohtunud.

Pileti otsimine ja leidmine 

Olin käinud Lydia juures umbes kümme aastat, aidanud teda maja koristamises ja aiatöödes. Nägin, kuidas ta aitas põgenikke – kutsus neid külla, pakkus öömaja. Ühel korral oli tema juures perekond Indiast – mees koos naise ja väikse lapsega. India pere kutsus meid enda juurde indiapärasele õhtusöögile. 

Alati, kui tema juures olin, siis nägin seal abivajajaid. Ühel korral, kui tema juurde jõudsin, oli tema pool juba paar nädalat olnud üks Soome vanahärra, kes käis raviprotseduuridel. Pidime Lydiaga minema kesklinna kiriku juurde ja Lydia hakkas otsima oma elektrirongi kuupiletit, kuid ei leidnud mitte kuskilt. Seepeale tegi Lydia ettepaneku palvetada. Palvetasime ja koos meiega palvetas ka külas olev Soome vend. Lydia palvetas:

„Kallis Taevaisa. Palun aita see pilet mul leida. Tee nii, et see pilet oleks postkastis.“

Lydia ütles „aamen“ ja jooksis nii kiiresti, kui sai välja postkasti juurde. Mina mõtlesin, et milline lihtsameelsus!!! Lydia tuli jooksuga tagasi, suu rõõmust kõrvuni, käes pilet! Nii saime minna kohe elektrirongi peale. Taevaisa on imeline!

Galina Tohvre

Jeesus paljundab ka täna leiba – kui me usume ja igatseme inimesi aidata. Ja Tema ei paljunda ainult seda leiba, mis ihu toidab, vaid Ta nimetab end eluleivaks, mis taevast on tulnud, et inimene seda sööks ega sureks 
(vt Jh 6. ptk). Ta ütleb koguni, et me peame sööma Tema liha ja jooma Tema verd – siis on meil igavene elu. Loomulikult ei saa me seda teha sõnasõnaliselt, vaid Jeesus kutsub meid vastu võtma, mõistma, hindama seda ohvrit, mille Tema tõi meie päästmiseks. Ja kui me seda „sööme ja joome“ ning saame aru, mida see tähendab, siis on meil soov seda teistelegi jagada – et mitte üksnes inimeste kõhud ei saaks täis, vaid süda ja kogu elu saaks Jumalat täis ja me ei isutaks ega januneks vaimse rämpstoidu järele, mis tegelikult kedagi ei rahulda. 

„Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi, sest ma olen unustanud oma leiva söömata!“ (Ps 102:5) ahastab hädaline Piiblis ja siingi räägitakse toidust, mille söömata jätmine kuivatab meie südame. Ja kuivanud südamega inimene ei jaksa kedagi toita – ei ihulikult ega vaimulikult. Ärme siis meie unusta söömata eluleiba, et meil oleks jõudu ja tahtmist nagu Lydial aidata neid abivajajaid, kellega meie usutee ristub. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat