Kus on sinu tõeline jõud?

Avaldatud 25.11.2020, autor Karin Miller, allikas Meie Aeg

Minul, nagu paljudel teistelgi, algas sügisel taas kool. Ma olen kaks aastat olnud akadeemilisel puhkusel, nii et oma esimesse seminari läksin väikese sabinaga, aimates, et olen vahepeal akadeemiliselt ilmselt päris rooste läinud. Seminari käigus selgus, et olen tõesti. Aga seal istudes ja kuulates Eesti ühe parima sotsiaalteadlase arutelusid, sain aru, et sellest ajast, kui ma viimati seminaris käisin, on minus midagi kardinaalselt muutunud. 

Kuigi ma võisin üle kahe aasta tagasi arutleda oma erialaste teemade üle mängleva kergusega, mis on kindlasti ka Jumala abi, oli mu eriala siiski justkui midagi eraldiseisvat. Oli minu eriala (mida ma suures osas Jumala riigi võtmes kasutuks pean) ja siis oli minu suhe Jumalaga, minu suhe kogudusega. Seekordses seminaris, kaks aastat vanemana, leidsin end äkki vaatamas kõiki neid arutelusid ja arutlejaid hoopis teise pilguga. Jumal on kuidagi vallutanud ka selle kantsi minu elust endale. Ja ma ei saagi lõpuni aru, kuidas Ta seda teinud on, aga vahe minu sees on ilmne. See pilk ei ole üleolev pilk, mis ütleb: „rääkige-rääkige tarkadest ühiskonnateooriatest, mina tean, mis tegelikult toimub.“ Midagi on vahepeal selgeks saanud, justkui valgus on langemas inimeste ja situatsioonide peale aitamaks näha, et mitte miski, millega ma oma elus kokku puutun, ei ole Jumalast eraldiseisev. Iga nurk minu elust, iga töö, tegevus, vestlus, iga hetk saab olla ja peabki olema pühendatud kõige Loojale. 

Sellest seminarist hakkas aga hargnema üks mõte, mille tahaksin ka siin Teie ees lahti harutada. Te ilmselt kergitate kulme, kui saate teada, mis teemadega ma koolis aega veedan. Aga kui julgen aega veeta, julgegu ma kogudusele sellest ka rääkida, eks. 

Michel Foucault oli ühiskonnateoreetik, prantsuse filosoof, kelle fundamentaalsed ideed võimust on pannud aluse paljudele teooriatele (või teooria kriitikale) ühiskonnast ja ka inimsuhetest 20. ja 21. sajandil. Ma tegelikult ei soovita tema ideedesse väga süveneda, vähemalt mitte enne, kui olete täielikult teadlikud ja veendunud selles, mida kõneleb Jumala Sõna ja prohvetikuulutamise vaim ja inimlikud teooriad ei saa teid seega eksitada. Ja kas siiski. Aga tollest seminarist ei andnud üks Foucault’ mõte mulle siiski enam asu. 

Nimelt on ta öelnud, et vabadus on võimu ontoloogiline tingimus. Teisisõnu – selleks, et me saaksime rääkida üldse võimu kui sellise eksisteerimisest ühiskonnas, peab eeldama, et olemuslikult eksisteerib ka vabadus. Sest võimu saab teostada ainult nende isikute üle, kellel saab potentsiaalselt olla ka täielik vabadus. Kui vabadust ei ole, ei ole ka võimu, ei ole jõudu teise inimese üle. Ma ei hakka teid piinama sügavama aruteluga selle üle, mida täpsemalt arvab sest asjast Foucault, sest see õigupoolest ei ole väga oluline. Aga leian, et mõte vabadusest ja võimust väärib arutelu Jumala perspektiivist (mis on tegelikult ainuke perspektiiv, mida tasub arutada).

Paulus ütleb kirjas galaatlastele: „Teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks.“ (5:13) Ta kinnitab 5. peatüki esimeses salmis ka, et Kristus on meid vabaduseks vabastanud. 

Jumala Sõna kinnitab seega, et on kaks võimalikku olekut meie elus: vabadus ja ike (ehk kellegi teise võim ning jõud meie üle). On väga huvitav, et selle sama teemaga tegelevad mõtlejad igast ajastust juba aastatuhandeid. Kuulsin hiljuti Arvo Pärdi sõnu, et pattulangemine oli kosmiline katastroof. See on raputav hinnang, eks. Me kaotasime pattulangemisel Jumalast antud vabaduse. Ja see ei ole pelgalt meie isiklik tragöödia, see on kaotus kogu universumile, et Jumala loodu, mõeldud vabaduseks ja armastuseks, valis ikke, valis võõra võimu enda üle. Kosmiline katastroof.

Selles kontekstis on arusaadav, miks kõik inimesed tegelevad, kas teadlikult või mitte, vabaduse küsimusega. Igaüks meist on Jumala loodu. Ning isegi kui inimese arusaam Jumalast on väga vähene või lausa Jumalat eitav, on märgiline, et inimene ei pääse Jumala eest mitte kunagi kuhugi, ta tegeleb ikka nende teemadega, mida Looja on meie sisse pannud: janu tõelise vabaduse järele. 

Ja ses samas Foucault’ lühikeses lauses, mis ütleb, et võimu olemasoluks peab eksisteerima ka vabadus, on minu meelest tajutav inimkonna patu kogu traagika.

Inimene tunneb, aimab ja isegi mõistab, et kuskil peab eksisteerima tõeline vabadus kui eeldus kõigele, mis on olemas, ja ometi tegeleb ta sellega, kuidas saavutada võim. 

Paulusel oleks Foucault’le nii mõndagi öelda. Ja ma kujutan Paulust oma vaimusilmas seda tegemas mitte üleolevalt, vaid armastusega, nagu ta palus galaatlasi: „Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses.“ (Gl 5:13)

See on uskumatu, eks, et inimkond tegeleb juba aastatuhandeid samade teemadega. Vabadus ja võim. Sest mis muu ajendas Paulust galaatlastele kirjutama vabadusest, mille Kristus on andnud, ning meelde tuletama seda, et vabadus ei ole meile antud iseenda jaoks. Vabadus ei seisne selles, et meil on hüved, on võim, austus, enda õigus, vaid tõeline vabadus on teiste teenimises. 

Galaatlased, nagu Foucault’gi ja nagu ka armsad inimesed 2020. aastal ühiskonnateaduste doktoriseminaris, kipuvad tegelema mitte vabadusega teenida teisi, vaid võimuga kellegi kasuks (olgu see siis galaatlaste moel evangeeliumi omatahtsi tõlgendades või akadeemilisel moel võimu üle arutledes). Meile on alates pattulangemisest loomuvastane mõtteviis, et vabadus on teiste teenimises. Kosmilises katastroofis kaotasime tõelise vabaduse tunnetuse ja mõistmise, kes on jõu allikas. 

Kristus tuli selleks, et meile taas meelde tuletada, et vabadus on andmises, mitte saamises, vabadus on andeks­andmises ka siis, kui andeks ei paluta, vabadus on ära anda täiuslik võim kõige loodu üle ja lasta end mõnitada, piitsutada ja tappa. Vabadus on Kristus. Mitte mingit muud vabadust ei ole siin universumis ega saa ka kunagi olema. 

Ükskõik kui mitu tuhat lehekülge kirjutavad geniaalsed ühiskonnateadlased vabaduse ja võimu olemusest või kui mitu tundi arutlevad sel teemal hakkajad doktorandid, kui palju vaidlevad sel teemal koguduse liikmed Galaatias või kus tahes riigis, kasvõi Eestis – vabadus, tõeline vabadus, on Kristuse viisil teenida. Ja paradoksaalsel kombel on selles ka tõeline võim. Sest see viis ühendab meid jõu ja vabaduse ainsa allikaga: meie Loojaga. Seda kirjutades hakkab mul peas helisema tundud lastelaul, mille sõnade autoriks on Juhan Viiding ja Leelo Tungal: Kus on sinu tõeline jõud? Kas on ta kätes või jalus? Kus on sinu tõeline jõud, su elu ainuke alus? Kas südames on, südames või peas? Kas on sinu tõeline jõud, tõeline jõud ununenud tunnete seas? Ei ole su tõeline jõud eraldi ega ka lahus. Sa otsi ja leia, leia see jõud. Sa otsi mehises rahus. 

Ka Juhan Viidingu ja Leelo Tungla südamesse on Jumal pannud kõike ja kõiki haarava igatsuse tõelise jõu ja vabaduse allika järele. Kui inimene lükkab tagasi Jumala, loobub Kristuse kingitust, jääbki ta igaveseks otsima Seda Tõelist. Sest kas te siis ei tea, et: „Tema annab rammetule rammu  ja jõuetule jõudu. Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad,  aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.“ Js 40:29–31

Siin on sinu tõeline jõud, tõeline vabadus lennata kotkatiibadel kõrgustesse, siin on me elu ainuke alus. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat