Tempora mutantur et nos mutamus in illis on üks mu paljudest ladinakeelsetest lemmikväljenditest. Tähendab see eesti keelde tõlgituna järgnevat: ajad muutuvad ja meie koos nendega. Tõsi mis tõsi. Ajad muutuvad just nii, nagu muutuvad aastanumbrid, tunnid tiksuvad meid läbi olevikumuutuste tulevikku, ikka millegi uue suunas. Nagu ei jää seisma kell ega aeg, nõnda ei lõpe elust ka muutused. Muutuvad me mõtted. Need tulevad ja lähevad ning vahel on pikka aega omane ning tuttavaks peetud mõte millestki või kellestki samuti muutunud. Näkku ilmuvad mingil hetkel kortsud. Suur muutus on tajuda, et vananed päev-päevalt. Muutus on tööst ilmajäämine või pensionieale lähenemine. Ka esimene koolipäev või diplomi vastuvõtmine ülikoolis, pulmad, sünnid, tervise olukorra muutumine... Me kõik kogeme muutusi, pidevalt. Suhtedki muutuvad. Muutub meie suhe endasse, meid ümbritsevasse, ühiskondlikesse protsessidesse ning meie endi rolli ja vastutusse nendes protsessides osalemise ees. Minu kogemuse kohaselt muutub ja areneb ka arusaam ja tunnetus Jumalast ning Tema poolt meile õpetatud ja edastatud tõdedest ning pidepunktidest. Võrdleksin seda muutust seedimisega. Suurt tükki neelates võib lämbuda. Kui ka lämbumisest siiski imekombel pääseda, ei soovi ju keegi enam uuesti suurt tükki haugata, vaid püüab ikka pisikeste ampsude haaval palukest omandada. Niiviisi jõuab seedekulgla kõige paremini rooga vastu võtta, nii et see kogu tervikule tervislik ja kosutav, tulemuslik oleks.
Pole vist raske arvata, millist muutust hetkel aga enim südamel kannan. Muutust meid ümbritsevas maailmas, aga ka muutust meie sees. Maailm meie ümber liigub suurte hüpetega kuhugi, kust tagasipöördumist oodata ei ole. On tunne, justkui oleks midagi veel tumedamat tulekul kui praegune kriis. See on aga muutus, mille eest vastutust enda peale võtta ei saa käesoleva teksti lugejaist vast keegi. On küll olemas neid, kes suuremates mastaapides on võimelised mõne otsuse või taktika abil vähemalt üritada olukordi lahendada. Enamusel jääb aga üle muutusi aktsepteerida ja nendega võimalikult kohaneda. Kas tasub kiruda ilma, kui tuiskab, või pigem võtta üll´ vettpidavad rõivad ja jalavarjud ning seista kindlana tuules, hoides end mõne kaljuseina varju? Need muutused, mis praegu käimas, ei ole tavakodaniku meelevallas. On siiski midagi, mida igaüks meist valida saab – suhtumine neisse muutustesse ning hoiaku valimine. Kas heitun või karastun? Kas hoian kokku või laristan? Neid valikuid on veel teisigi. Suurim ehk on aga küsimus sellest, mille või kelle varju valin tuulte eest peitu minna – kas kaljule, mis ei kõigu, või liivale, mille üle laine aeg-ajalt uhub ja iga mu jäetud jälje sellelt pühib?
On suhteliselt turvaline elada mööda oma kindlat sisseharjunud rada käies ja piki tuttavat trajektoori kulgedes. Ikka sinna ja seejärel tänna, nii et tee selge oleks ja kõik konarused samuti. Kui tee teeb käänaku, mida seal kohas varem ei olnud; kui selle asemel, et enda ees taas omaenda jälgi näha, kuna elu käibki vaid ringiratast, avastada hoopis, et ees jälgi ei olegi, sest enne sind ei olegi veel keegi seal käinud – mis tunne sul siis on? Kas pistad hirmunult jooksu, et taasleida vana tuntud ring, mida mööda käia just nõnda, nagu hipodroomil jalutatakse hobuseid või nagu hobused tivoli karusellil – tardunult ja elutult, kuid siiski ringiratast liikudes? Iga liikumine ei tähenda veel elu. Kindlasti oleks tore naasta tuttavasse ja turvalisse eluvoolu, kus kõik vaikselt kulgeb, ning teada, mida homne toob. See loob turvalisuse ja annab kindluse, et kõik on hästi. Sinu ees laiuv uus tee on aga midagi, mis ootab käimist, olgu ta kui tahes ebamugav käia või kuitahes ebakindel astuda. Tuleb julgeda lahti lasta vanast ja hüpata uude.
On muutusi, mida loome enda ellu ise – valik või otsus, mille langetame ükskõik, mille ajel. Samas tabavad meid ka muutused väljastpoolt – midagi, mis tuleb me ellu ootamatult, justkui äiksepilv keset suvist päeva või tasuta magustoit restoranis; võõras, kes maksab su eest kassas puudujääva rahasumma – mida iganes. Ootamatusi ja ootamatuid muutusi on igaühe elus. Milline on sinu reaktsioon neile? Kui muutus su ellu tuleb, kuidas toimid? Kui võrrelda elu voolava jõega ning näha ennast sel liuglevat, siis on loomulik kulgeda samas taktis kui tolle jõe vool. Mis juhtub siis, kui haarata kalda lähistel lebavast oksast ja selle külge klammerduda, et leida turvalisust? Siis viskled jõevoolus, tundmata end hästi seal, kus parasjagu viibid, kuid ka suutmata end lahti lasta sellest turvalisena näivast oksast, et vool sind edasi sinna viiks, kuhu sa jõudma pead. Julgust lahti lasta ning tunda, kuis eluvool läbib igat rakku ja liidab need üheks sihtpunktiga, mille suunas liigud – ka muutuste läbi ja võib-olla just tänu muutustele!
Kuna oleme võrreldes suure maailmaga väga väikesed olevused, siis on inimloomusele omane alal hoida vana ja turvalist. Ei viskuta, eriti meie postsovjetlikus kultuuris, niisama lihtsalt uude ja seikluslikku. Ikka tuleb talletada seda, mis juba on, sest kunagi ei tea, kas uus mitte pole veel kehvem, kui juba käesolev on kehv. Ka nii võib olla. Siiski – igal muutusel on midagi õpetlikku kaasas. Iga muutus kätkeb endas suurt võimalust arenguks. Nagu keegi tark inimene on kunagi öelnud – suurim ruum maailmas on arenguruum. Olen päri sellega, et muutuseid saab ka enda ellu valida. Kui muutus tabab ootamatult ja soovimatult, mida teha siis?
Tol korral, kui minu elus oli raske aeg, täis muutusi ja hirmu nende ees, leidsin enda jaoks rutiini, mis mind edasi viis, aitas püsida pinnal sel eluvoolulisel jõeveel, lubamata siiski mõttetult takerduda mõne oksa külge. Võimalikult sageli kõndisin hommikuti ümber linnaosa keskel asuva suure tiigi. Reeglina jalutasin kolm tiiru, kuna kaks esimest kolmandata ei oleks olnud piisavalt täiuslikud. Esimese ringi pühendasin käies alati usule, teise lootusele ja kolmanda alati armastusele. Ring loob turvalisust ka mühisevate vetevoogude keskel. Argipäevas kohtame teisigi turvalisust loovaid ringe – abielusõrmus, kellaosuti liikumine ringiratast, Maagi pöörleb ümber oma telje, veri ringleb soontes – ring loob turvalisuse. Suurimategi muutuste keskel, kui kõik muu näib suure kaose või udusena, on alles jäetud meile ööpäev ja aastaring, inimese elukaar ning seegi, et kõik, mida ise teed ning milliseid tegusid ja mõtteid endast sündida lased, jõuab ringina teisteni ja neilt vast kord ka sinu endani tagasi. Kolme ringi käin tänagi, see loob kindlustunde muutuste keskel, aitab mõtteid häälestada olulisimatele komponentidele.
Ringid, kvadraadid, kolmnurgad ja muud kujundid – need kaovad siiski kõik. Kui ajad muutuvad ja meie ise koos nendega, siis millele üldse loota tolles muutuvas ajas ja inimeses? Kellele muule kui Jumalale vaid! Tema ei muutu. Ta on sama. Aina. Seda ongi nõnda kummaline mõista. Kui Jumal lubab muutusel su ellu tulla, siis annab Ta ka jõu ja tarkuse sellega hakkama saamiseks. Vahel annab Ta ka tõuke, et julgeksime esmapilgul negatiivseina näivaid muutusi rõõmsalt ja julgelt tervitada – isegi siis, kui kõik veel ebaselgena näib, sest Jumal ise on kindel igas olukorras. Muutuse varju ma Temas ei näe kõlab tuntud laulusalm. Nii imeline on teada, et ükskõik, milliseks ei muutuks ajad või me ise nende aegade ning muutuste ajel, on Jumal see, kes jääb samaks. Nõnda vähe on püsivat meie ümber ja meis enestes ning seega tõeliselt turvalist siin päikese all. Kui hea on teada, et ka tänane muutus on kellegi suurema käes. Täna on aeg – muutuste aeg – kasuta seda, et eluvooluveel edasi kanduda Jumala armus, Temalt pärineva usu, lootuse ja armastuse väel!
In English