Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus

Sul on võimalus omada võimast uskumust

Avaldatud 5.4.2009, autor Viktor Nõmmik, allikas Meie Aeg

Meie meeleolu või emotsioone kontrollivad meie mõtted – see, kuidas me tõlgendame sündmusi, mis maailmas meie ümber toimuvad. Eluterved uskumused ja mõtted tagavad eluterveid emotsioone ja tundeid. Kui sa vaevled praegu mingi isikliku kriisi käes, võib see olla sinu elu pöördepunktiks – võib juhtuda midagi head!

Ühel hommikul sõitsin autoga ja ootamatult avanes minu silme ees hirmutav pilt. Järsu teeperve all põllul seisis külili BMW, ülemised rattad veel ringi pöörlemas. Avariijälgedest oli näha, et auto oli libedale sattudes juhitavuse kaotanud, põrganud vastu tee ääres kasvavat puud, niitnud maha ühe põõsa ja järsust teepervest alla rulludes ning mulda üles kündes paar korda üle katuse käinud. Autos, külili vastu maad, istus noor naine, kõrvalistme turvavööl rippus teine noor naine, kes oli ilmselgelt viimaseid kuid rase, ja tagaistmel turvatoolis asus mõnekuine lapsuke. Kostus hüsteerilist nuttu ja karjumist. Nähtu kohutas mind mõneks hetkeks tummalt seisma, et olukorda ja abistamisvõimalusi hinnata. Kui olin kiirabi välja kutsunud, peatus õnneks veel teinegi auto, kust jooksis välja meesterahvas. Autot tagasi ratastele saada oli meie kahe jaoks võimatu ja nii otsustasime kõik kolm hädasolijat pagasiluugi kaudu välja aidata. See oli raske tegevus, kuid kiirabi ja politsei kohalejõudmise ajaks oli meil õnnestunud kannatanud välja saada ja meedikud võtsid nad oma hoole alla. Jalutasin mööda põldu ringi, korjates üles autost väljakukkunud asju ja dokumente, neid porist ja mustusest puhastades. Märkasin, et minu käsi on verine – olin ennast abistamise käigus vigastanud. Sain ootamatult kaasatud kriisiolukorda, kuid vaatamata valule tundsin rõõmu, et olin suutnud hättasattunuid aidata.

Kokkuvarisemine, mida kuulis kogu universum

Võib öelda, et see lokaalne õnnetus oli väikeseks lüliks õnnetustejadas, mis sai alguse umbes kuus tuhat aastat tagasi toimunud universumi katastroofist. Ühel päeval toimus palju suurem kriis kui kirjeldatud avarii. See langemine tekitas heli, mis kaikus üle kogu universumi. Sedasi algas ahelreaktsioon, mis pani miljardid olendid väärpõhimõtete järgi tegutsema ja viis langusse isegi kolmandiku inglitest. Alates sellest ajast on kurjus pingutanud oma jõudusid, et keerata üle katuse kõik, mis on ilus ja turvaline, et katta pori ja mustusega Jumala täiuslikud annid ja tõed. Taanieli raamatu 12. ptk räägib, et viimasel ajal tuleb väga raske aeg ja paljud hakkavad seda tundma: “Siis on kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud.” Võib-olla ei puuduta see kitsas aeg niivõrd meie füüsilist kui just vaimulikku olemust. Sest Saatan teab, et inimese kõige õrnem koht on tema hing. Sellepärast toimub viimane võitlus meie sees, meie tundliku loomuse vaimulikes läbieludes.

Neli vaimulikku kriisi

Iga kristlane tunneb oma elus kriise. Me kõik kohtame torme. See, kas need löövad meid pikali ja sandistavad või võimaldavad meil tõusta elus kõrgemale, sõltub suurel määral meie suhtumisest. Meid võib väga kiiresti tabada julgusetuse kriis, kui me ei suuda elada ristimisel lubatud kõrgete standardite järgi. Või suhtlemiskriis, kui me ei ole suutnud kogudusest leida piisavalt palju uusi sõpru. Kui kristlik elustiil on kompromissidega nõrgestatud, tabab meid väärtuste kriis. Alles jääb neljas kriis – purunenud illusioonid. Mis kriisid need on?

Esimene kriis on hinge häälestatuse kriis – julguse kaotus, kui tunnetame oma võimetust elada kooskõlas kristluse kõrgete standarditega. Ühel hetkel me mõistame, et me ei ole suutelised täitma Jumala tahet. Ja Saatan ongi kohal, et sosistada: „Sa ei suudagi! Mitte kunagi! Need standardid on sinu jaoks liiga kõrged!“ ja nii tapab ta meie vaimuliku häälestatuse. Kõige suurem kaotus sõjas on see, kui sõdur on juba enne lahingut endast väljas ja organiseerimatu. Siis pole isegi mõtet lahingusse minna, sest seal ootab ees kindel kaotus.

Kas mäletate, mitme sõjamehega läks lahingusse Giideon? Tal läks vaja kõigest kolmesadat julget, õiges meelsuses meest. Niisiis, esimene kriis on hinge häälestatuse kriis – julguse kaotus. Pole ühtegi kristlast, kes poleks seda kogenud.

Teine on suhtlemiskriis. See on võimetus või oskamatus kogudusest sõpru leida. Sellest algab vaimulik üksindus. Kes teist tunneb seda? Mina tunnen vahel. Ma tunnen nii esimest kui ka teist kriisi. Ärge häbenege oma tundeid! Juhtub, et tunned üksindust, kurbust, pole toetust, tunned et oled isolatsioonis, tunned enda suhtes vaenulikku suhtumist. Suhtlemiskriis tähendab ühelt poolt võimetust, teiselt poolt oskamatust sõpru leida. Teame, et osa vastpöördunutest läheb tagasi maailma just sellel põhjusel, et nad ei leia kogudusest sõpru, nad ei leia sealt tuge. Milles on siis probleem?

Luuka evangeeliumi 18. peatükis arendas Jeesus väga huvitavat teemat. Rääkides tähendamissõna variserist ja tölnerist, alustab Ta seda ühest ühiskonnas tekkinud probleemist.

Selle loo rääkimise põhjus oli selles, et Jeesus märkas koguduses kriisi. Mõned usklikud, kes lootsid iseenese peale, olid uhked ja enesekindlad, et nad on õiged, ja alandasid teisi. See on nii kerge – tunda ennast paremana, tunda üleolekutunnet. „Ma olen ristitud, aga sina?“ „Olen koguduses juba 15 aastat, aga sina?“ „Tead, mina liha ei söö, aga sina?“ Seda nimekirja võib pikalt jätkata. Nad püüdsid oma õigust teistele peale suruda ja alandasid teisi. Jeesus ütleb tähendamissõna lõpus väga huvitavad sõnad, et õigeksmõistetuna lahkus tölner. Ta teeb kokkuvõtte: “Sest igaüks, kes ennast ülendab, saab alandatud.” Kui tunned, et teine sind alandab, siis eemaldud temast. Sellepärast juhtub, et koguduses on nii vähe sõpru. Miks tekib üleolekutunne? See on keeruline küsimus. Vahel saame nii hästi aru meid ümbritsevast maailmast – mis on hea, mis halb, kuid saada aru omaenese sisemaailmast – see on nii raske. Tihti me ei mõista, mis on lahti meie füsioloogias, me ei saa aru, mis meil valutab, miks valutab, miks me käitume nii või teisiti – seda enam on meil raske aru saada oma sisemaailmast, kus toimub peamine võitlus meie peamise vaenlase – enese minaga. Ja Saatan saavutab edu.

Kolmas kriis on väärtuste kriis, kui isiklikud palved ja pühendumine on kõrvale jäetud, vaimulik elu on nõrgenenud, kui oleme pidevas kompromissis maailmaga ja kaotanud arusaamise sellest, mis on õige, mis vale. Juhtub, et püüad teha kõik selleks, et olla taevariigis, et olla hea kristlane, aga sinu lähedased ütlevad, et oled halb ja väärtusetu. Siis kaotad viimasegi, mis sul oli – usu Jumalase. Kerge on kukkuda ja kerge on inimest jalaga lüüa. Kas Jumal kutsub meid üles eksijat jalaga lööma, eksimusi meelde tuletama ja ette heitma? Kas Jumal palub meil seda teha? Jeesus isegi ei meenutatud Peetrusele tema salgamiseksimust, Ta ei esitanud ristil rippuvale röövlile nimekirja tema pattudest. Pattude nimekirja esitaja on Saatan. Sellepärast saabub väärtuste kriis – sa ei tea enam, mis on hea, mis halb, ja sa ei tea, kuidas sellest olukorrast välja saada. Keegi ei anna sulle retsepti. Sulle lihtsalt konstateeritakse fakti, et sa oled halb ja halvaks sa ka jääd. Üheks põhjuseks, miks inimesed tänapäeval oma suhetes nii tänamatud ja õnnetud on, on see, et nende ootused teise poole suhtes on nii kõrged, et tekitavad suhte jaoks suuri stressitsoone. Kombinatsioon madalatest eesmärkidest, sellest, mida me oleme nõus investeerima suhtesse, ja kõrgetest ootustest, sellest, mida me loodame sellest suhtest saada, on distressi tekitamise seisukohast kohutav. Kõrgete eesmärkide ja madalate ootuste seadmisega on võimalik muuta stressitaset ja suhte kvaliteeti.

Neljas kriis on purunenud illusioonid. Oleme oma elus harjunud idealiseerima ja see on meie probleem. Kõige kohutavam, mis kristlast tabada võib, on purunenud illusioonid. Illusioonid armastuse, tõe, ideaalide, päästmise suhtes. Sõbrad, just selle kallal töötab Saatan! Tema teab, kuidas neid illusioone luua ja tema teab, kui pettunud ja rõhutud me oleme, kui need purunevad. See on kõige madalam nivoo, milleni võime jõuda. Seal lõpeb meie lootus Jumalale.

Seisukohavõtt kriisisituatsioonis

Hiina hieroglüüf sõna “kriis” jaoks on liitsõna kahest teisest hieroglüüfist. Esimene tähendab “ohtu” ja teine sümboliseerib “võimalust”. Igas kriisisituatsioonis on olemas oht, distressi potentsiaal, kuid tõde on ka see, et igas kriisiolukorras peitub võimalus, potentsiaal eustressi jaoks. See, kas kriisi tulemusena tekib distress või eustress, sõltub tihtipeale sellest, millise seisukoha me kriisi suhtes võtame. Abraham Lincolni tõdemus: “Inimesed on nii õnnelikud, kui nad on otsustanud olla” omab tänapäeval ka kliinilist tõestust. On parem olla tänulik selle üle, mis sul on, kui kurvastada selle üle, mida sul ei ole.

Kas sa tead, et kristlus toodab pigem optimismi kui pessimismi? Pessimistid on sageli pimestatud oma negatiivsest suhtumisest ning nad ei näe lahendusi. Õnnetud inimesed võivadki õnnetuks jääda, kui nad jätkavad asjade nägemist stressitekitavate uskumuste värvides. Optimist on rõõmsam, tervem ja parem probleemide lahendaja. Õnnelikud inimesed on õnnelikud, sest vaatamata asjaoludele, teevad nad valiku õnnelikud olla. Mitte kedagi meist ei säästeta elukatsumustest. Kuid mõned meist vaatavad neile teisiti, neil on teistsugune vaatenurk ja uskumused nende katsumuste suhtes, mis lubavad tõusta katsumustest kõrgemale ja ikkagi oma õnn säilitada.

Kui vastupidavad inimesed satuvad kriisiolukorda, mõtlevad nad võimalustele. Nad teavad, et muutused on normaalsed, ja vaatavad neile pigem kui kasvule tõukavatele, mitte kui millelegi, mis nende kindlustunnet ohustab. Selle asemel, et end stressirohkest olukorrast heidutada lasta, võtavad nad seda kui väljakutset. Nad teevad kõik, mida saavad, et pöörata iga kogemus mingiks saavutuseks. Nad ütlevad: “Kuigi viigipuu ei õitse ja viinapuudel pole vilja, õlipuu saak äpardub ja põllud ei anna toidust, pudulojused kaovad tarast ja veiseid pole karjaaedades, ometi rõõmutsen mina Jehoovas, hõiskan oma pääste Jumalas!” (Habakuki 3:17, 18) Kas pole võimas stressineelav suhtumine, mida oma uskumuste süsteemi paigutada, et valmistada teed igasuguste raskuste jaoks, mis sind elus tabada võivad! See on hea ilm, mida võid endaga kaasas kanda, kuhu sa ka ei läheks!

Kallis ususõber! Oled sa kuulnud lugu loomaarstist, kes oli vasika ilmaleaitamisega nii ametis, et ei märganudki, millal tema tööülikonna taskust rahakott sõnnikusele laudapõrandale kukkus, pillates laiali nii magnetkaardid kui sularaha? Sa võid endale ette kujutada higist ja väsinud meest, kes oma vara üles korjas ning seda puhastama pidi. Kuid tema reaktsiooniks olid naeratusega öeldud sõnad, et sellised asjad käivadki koos!

Tõekspidamistel on suurim võim mõistuse ja südame üle, mõjutades tähelepanuväärselt meie seisukohti ja tegevust. Sinu usk kujundab sinu tegevuse. Ilu ja õuduse segu, mida maailm pakub, on nagu meie ümber keerlev värviline tornaado. Ka tõekillud on meie maailmas justkui Jumala vaenlase poolt pori sisse kukutatud pärlid, mida Taevane Ettenägevus meil kokku koguda palub. Mõni inimene on valmis vaeva nägema ja nii õnnestub tal neid kildusid rohkem leida ja talletada kui teistel. Võta isiklik vastutus oma elu, emotsioonide, käitumise, õnne ja edu eest. See, et sa oled vastutav oma elus õnne ja edu eest, on võimas uskumus. Kui sa sellega arvestad ja sellele pühendud, võid luua endale ise sisemise hea ilma, mis suudab muuta elu kõige tormisema perioodi päikesepaiste ja kasvu perioodiks. See ei tähenda, et sa ei satuks raskustesse. Elus on alati palju stressoreid. Küsimus seisneb valikus, kas tekitada hea ilm ka kõige tormisemal päeval! Sest varsti me jõuame koju!

Jaga Facebookis
Loe sarnasel teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat