Kuhu lähed, Eesti?

Märtsi alguses tõstatati Tallinna noorte listis küsimus: kuhu lähed, Eesti. Vastuseid tuli palju ja vestluse arenedes tekkis uusi mõtteid. Toome teieni lühikese kokkuvõtte sellest arutelust. Miks mitte võtta see teema enda palvegrupis või noorterühmas samuti arutluse alla?

Tiina:

Olen juba mõnda aega mõelnud asjadele, mida tahaksin teiega jagada. Kas teil on ka tunne, et Eesti riigist on saanud mässajate ja röövlite pesa nagu "Viimse reliikvia" filmis, kus selga pussitajaks osutus "vana sõber". Kui Jeesusel oleks konkreetne sõnum Eesti rahvale, siis mida see sisaldaks?

Kõrvaltvaatajana näeb asju, mida asjade sees olija ehk ei märkagi. Ja mina olen sattunud Eestit nägema kõrvalt. Kui jätame kõrvale Soome need juhud, mis kahetsus- ja häbiväärsed, siis peab tunnistama, et siin on lood veidi teised. Suur protsent noortest käib läbi leeri, kus saadakse elementaarsed usualged luteri kiriku usutunnistuse järgi. Kristlikke koole on mitmeid ja ka kristlikke lasteaedu leidub.Moraaliküsimused huvitavad inimesi väga. Isegi, kui ristimisi toimub vähe, on inimestele antud võimalus Piibliga tutvuda.

Kirke:

Ma arvan, et kogu maailm on allakäigutrepist kõvasti alla läinud ja seega suureks röövlipesaks muutunud. Mis aga puutub Eestisse, siis selle paganlikkus paneb mindki imestama. Mäletan Eestis oma töökollektiivis, kuidas kõik imestasid, kui kuulsid, et ma kristlane olen. Siin Inglismaal on see väga tavaline ja enamus mu töökaaslased on kristlased. Victoria koolis, mis ei ole kristlik, on igal hommikul kogu kooli "ülesrivistus" (ei oska seda paremini nimetada) ja seal räägitakse kristlikest väärtustest.

Allan:

Ma usun, et väga paljud Eesti adventkoguduse liikmed jagavad sinu muret eestlaste vaimuliku olukorra kohta. Jah, alati saab paremini ja rohkem, aga ma ei näe otsest seost Eesti inimeste vaimuliku taseme ja alla kahe tuhande liikmelise adventkoguduse tegevuse vahel. Mis Soomet puudutab, siis ma küsin vastu, kas soomlastel on "kõrge" vaimulik tase tänu adventkoguduse tegevusele või vaatamata sellele? Piiblis on ju öeldud, et kurjus võtab järjest võimust, see ei tähenda, et head ei tule teha, järjest rohkem tuleb teha, aga üldises plaanis (eriti kaugelt vaadates) domineerib siiski kurjus ja seda paraku järjest rohkem.

Tiina:

Mis puudutab kõrget vaimulikku taset ja adventistide osa selles, siis oleks ju suurepärane, kui võiks öelda, et tänu Soome adventistide "ennastsalgavale tööle" on soomlaste moraalne ja vaimulik arusaamine briljantsed – igati ette valmistatud Kristuse teiseks tulekuks.
Mina ei usu ja ei hakka kunagi uskuma, et alla 2000 adventisti ei suuda Eestit ära evangeliseerida! Kui 12 suutsid kogu maailma mõjutada, siis... Kristlased on nagu majakad. Kui majakas pole valgust? Mis laevadest saab?

Marge:

Järgmine kord, kui mure Eesti olukorra pärast tahab pea peal kokku lüüa, saab mõelda õdedele-vendadele, kellel süda sama kandi pealt hell. Seoses Alfa kursuse alustamisega Kloogal oleme kohtunud vägagi kinniste suhtumistega just volikogu ja koolimaja ja kultuuri-noortemaja juhtkondade poolt. Kristlust ja selle levitamist peetakse millekski, mis justkui rikub inimeste tulevikku ja mõtlemisvõimet. Kuna kõik avalikud hooned on meie kursuse jaoks ametlikult suletud, suutsime suure hädaga välja võidelda kohaliku baari. Ka seda vaid esimeseks korraks, mis saab edasi, on Jumala juhatada. Palun palvetage, et sünniks ka kursuse toimumiskoha osas Jumala tahe.

Andres:

Me ei peaks inimesi ette valmistama mitte lõpuks, vaid uueks alguseks. Maailma lõpust on juba nii palju räägitud, et see on inimesed ära väsitanud ja alla surunud. See on väga negatiivne pilt. Jah... lõpp on olemas. Igal asjal on kord lõpp... vähemalt siin maailmas. Ja kui inimestele rääkida lihtsalt kurjuse süvenemisest, asjade allakäigust, vältimatust lõpust jne, siis tänapäevane inimene lööb selle peale käega, ja seda heal põhjusel, sest tal on ükskõik... sest ta teab, et peab nagunii surema. Mis vahet sel on, millal see lõpp tuleb? Tuleb ta igal juhul.

Aga uus algus! Lootus paremale tulevikule. Lootus, et see ühiskond pole siiski lootusetu, et kõik ei käi ainult alla ning on ka asju, mis on positiivsed, et meie lootus ei peaks seisnema ainult sellest maailmast ärasaamisele, vaid ka selle maailma päikeselisemaks muutmisele, see on see, mida ühiskond vajab ja ootab. Lootust ja julgustust ning kinnitust. Vast üks olulisemaid õppetunde just adventistidele peaks olema see, et me usuksime ka sellesse maailma, kus me elame, et midagi on võimalik ka siin parandada. Või kui mitte parandada, siis leevendada. Miks on see nii oluline: sest ainult nii me näitame, et me hoolime igast inimesest, mitte ainult enda ilusast tulevikust.

Tiina:

Teoloogiliselt pole väär kasutada väljendit "inimesi maailma lõpuks ette valmistama", sest Piibel räägib meile maailma lõpust ja Jeesuse tulekuks peab ju kuidagi ette valmistuma. Muidugi räägib Piibel ka kõige uueks loomisest.

Andres:

Jah... kui lõpust rääkida õiges kontekstis, ja see on vaid üks osa meie sõnumist, mitte eesmärk, siis on see loomulikult kasulik. Lõpu ja lõpuaja ületähtsustamine on see, mis kipub tooma kaasa negatiivse tulemuse. Tänapäeva inimesed küsivad pigem selliseid küsimusi:

1. Mida see mulle annab, kui ma Jumalat usun?

2. Mida see muudab minu elus, kui ma olen kristlane?

Miks sellised küsimused? Sest tänapäeva inimene on väsinud lubadustest. Ta ei tea, keda uskuda. sellepärast on ta muutunud apaatseks kõikide tulevikku puudutavate lubaduste suhtes. Kas taevas või põrgu või lihtsalt surm... Võti tänapäeva postmodernse ühiskonda kuuluvate inimeste südamesse peitub kogemuses, tõelises kristlikus kogemuses, mis saab aluseks nende edaspidisele kasvamisele. Sellepärast ma räägin, et pole mõtet inimestele rääkida maailma lõpust või ülevoolavast kurjusest, sest nad kõik teavad seda juba isegi, mida nad aga otsivad, on kogemust, mis annaks nende elule mõtte... lihtsalt minu arvamus :)

Tiina:

Vestlusest on välja koorunud praeguseks hetkeks erinevaid suhtumisi – küll lootust, küll masendumist, teatavat usupuudustki, sest "Koljat" on suur ja "Taavet" väike.

Isiklik evangelisatsioon – ilmselt parim ja samas vahel mugavaim viis. Selle taha on näiteks minul hea peituda. Olen vaikselt ja küll teised märkavad, et olen eriline (juba see, et ma ei söö teatud asju, ei tee tööd teatud päeval, naeratangi vahel laia naeratust ja ei vannu. Aga kui palju ma tegelikult läbi elan seda, mida usun? Vahel mulle tundub, et elan nii, nagu see maailm ei lõpekski – kaunistan kodu pisiasjadega, mis on mõttetud, hangin muul moel maist vara, parema väljanägemisega auto, kaugema reisi, brändiriide. Raha
kulub ootamatult palju muudele asjadele,kui koguduse toetamisele – evangelisatsioonile. Kui võib valida elada õiget elu ilma suurema kärata või viia Alfa-kursuse kutseid inimestele, mida on kergem valida?

Janne:

Tiina mõtted ja pisike "paanika" lõpuajaga seoses ning sellega seoses, et tuleks aktiivsemalt tööd teha – hea küsimus tegelikult.

Evangeeliumi kuulutamine on suur kunst. Suurim siin ilmas. Mina ise kogen just seda, et oleks vaja rohkem teadmisi ja oskusi. Ümberringi on nii palju inimesi, kellele oleks vaja "läheneda". Julgust on vaja ja tarkust. Jumal seda kindlasti annabki. Kasvõi see, et kui pea kuu aega olen töötanud uues osakonnas ja viimased paar nädalat olnud ümbritsetud uutest kolleegidest, siis vähemalt kaks neist on jutu käigus saanud teada, et töötan Pereraadios ning lubanud ka mõnd saadet kuulata ja ise tõstatanud jutu, et nemad usuasjadest eriti ei teagi, kuid näidanud üles ilmselget huvi omal initsiatiivil! See on missioon. Olla just seal ja just praegu just nende inimeste pärast. Kui mina ei ole seal, ja sina seal, kus sina parasjagu oled, ega levita seda healõhnalist usku ja usaldust Jumala vastu, siis ei tee seda ehk ka keegi teine ning need inimesed ei saagi ehk teada, kes on Jumal. Kõigepealt tuleb aga endal usaldada ja uskuda nii, et see on elu osa ja mitte sõnad. Siinkohal mõtlen taas kellegi ütlusele, mis ikka kõrvus kumab "evangeliseerides" – rahutoojais endais peab rahu olema!!!

Kuidas aga õigesti läheneda? Lihtsalt raamatu andmine tundub kuidagi liiga lihtsana – vōta see raamat ja mine, loe! Aga siis... edasi. Aldar kirjutas oma kirjelduses USA ōpingutest, et tajus, kui oluline on eeltöö ja järeltöö. Justnimelt. Et inimesed, kellega juba kontakt tekkinud, ei jääks üksi! Minu meelest oleks tore, kui nt AKEL paneks kokku mōne kursuse ka siinsetele misjonitööhuvilistele, et ei peaks alati sōitma ära kaugele selleks, et ōppida, vaid saaks siinsamas, töö, kodu, pere kõrvalt omandada teadmisi! :) Huvilisi oleks kindlasti!

Eha:

Teate, miks kristlasi hakati omal ajal kristlasteks nimetama – sest nad vahetpidamata rääkisid Temast – ja pöörasid maailma pahupidi. Ja miks nad rääkisid Temast – sest nad olid Temasse armunud ja tundsid Tema lähedust Püha Vaimu läbi. Enne nelipühi istusid nad kinniste uste taga, peale nelipühi olid nad tööriistad Jumala käes. Ja keegi ei saa öelda, et nad ainult rääkisid. Kogu nende elu oli kuulutus, sest Issand elas neis. Ma ei kirjuta seda mitte selleks, et kellelegi oma arvamust avaldanutest oponeerida – meil on ju ühine hingede koorem. Leiame aega istuda Tema jalge ees ja meil on aega ja jõudu ja tahtmist minna tegema Tema tahtmist. Ja kui Tema saab meid juhatada, siis on sellest kasu – ehk mitte kõigile eestlastele korraga, aga südametöö käibki isiklike suhete kaudu.

Tiina:

Meil on kogudustes olnud üheks suureks probleemiks see, et kuhu neid inimesi kutsuda. Vaevleme oma probleemide käes nii, et teistele ei jää aega (ja kes teab, kui palju me tegelikult usume, et Jumal meid neis probleemides aitab?). Kes julgeks oma sõpru kutsuda praegu kirikusse? Üks ustav liige oli mitukümmend aastat käinud kirikus nii, et ühtegi lähedast suhet teiste liikmetega ei tekkinud (see ei juhtunud "õnneks" meie koguduses). Oleme endassetõmbunud, kempleme oma vigadega.

Eha:

Usume seda, mida Jumal oma Sõnas on meile teada andnud? Näiteks: kui Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad! või: kui oks ei jää viinapuusse, ei või ta vilja kanda. Viinapuu on muidugi Jeesus. Tema on meie hädade lahendus, inimesed ei pruugi koguduses paraneda, kui nad ei saa Jeesusega üheks. Kogudus on koht, kus üksteist kinnitada ja julgustada ja teenida ning õppida – aga ikka ühel eesmärgil: saada Jeesusega üha lähedasemalt tuttavaks ja lubada Tal meid kasutada maailma hädade leevendamisel ja evangeeliumi kuulutamisel.

Margus:

Kui Jumala vaenulikkusest rääkida, siis ei ole kindel, et Eestis oleks asjad hullemad kui Soomes või Rootsis või Inglismaal. Vahe on vaid suhtumises. Eestlased on, ütleme ausalt, taktitundetult(?) otsekohesed. Öeldakse otse, et ei taha, ei huvita, mõnitatakse ja
näägutatakse veel takkaotsa. Kogemus Soomes ja Rootsis elamisest on selline, et inimesed võtavad religioossust kui kultuuripärandi olulist osa. Tunnistatakse, et sealt pärinevad paljud head väärtused ning kirikutel on ühiskonnas oluline roll. Eestis seminarikutseid jagades on võibolla hirm, et sinu peale karjutakse ja lüüakse uks nina ees kinni, aga Skandinaavias tunneksin ebamugavust hoopis sellepärast, et rikun inimeste privaatsust, üritan nende ellu sekkuda ja tülitan neid millegagi, mis on huvi korral kõigile
niigi kätte saadav, kuid mis üldiselt on rohkem nendele, kes kellel on tõeline huvi. Niisamuti on Inglismaal inimesed liiga viisakad, et sind oma vaadetega otse vapustada. Oma eluviisidelt (kaasaarvatud vaated tervislikule toitumisele, taimetoidu eelistamisele ja alkoholi mitte tarbimisele jne) ja teiste inimeste vastu armastuse üles näitamise osas  on paljud minu kolleegid musteradventistid, jäädes samas sekulaarseiks humanistideks. Jumalat kas pole, või kui on, siis las ta olla.

Kirke:

Öelge mulle nüüd ausalt – kui palju te teate inimesi, kes on täielikult muudetud? Kui mina vaatan kogudust, siis näen seal ikka kärsituid, vihaseid, kadedaid, abielurikkujaid, silmakirjalikke jne. Jah, paljud meist suudavad seda varjata, aga kui lained löövad üle pea, siis tuleb see koik jalle välja. Piiblis on kirjas, et inimene ei saa ennast muuta – nii nagu oma nahavärvi voi leopard oma täppe. Miks meie siis kogu aeg väidame, et saame ennast muuta? Jah, me saame ennast mingi aeg kontrollida ja Jumal aitab, aga meie olemus jaab ikka samaks. Inimesed, kes lahkuvad Jumala juurest (ma ei pea silmas kogudust, sest inimesed otsivad erinevalt), on ennast petnud, et neil on Temaga mingi suhe. Tegelikult tehakse seda kas teiste inimeste või vanemate või kes teab veel mille pärast. Ei ole isiklikku suhet.

Mina arvan, et inimestele, kes on maailmas, on väga ohtlik jagada mingeid lubadusi. Ainus asi, mida me peaks tegema, on näidata, kui eriline on Kristus. Meie saame ainult külvata, aga Jumal on see, kes paneb seemne idanema.

Marge:

Kirke kirjast jäi silma see mõte olemuse mitte muutumisest. Muidugi võib diskuteerida, mida olemuseks pidada. Mina näiteks ei pea olemuseks harjumusi ka mitte käitumist. Kõnealuse konteksti raames on olemus see, et me oleme sündinud patuste kalduvustega, st me eelistame pattu ja patuelu elule Kristusega. See on midagi sügavamat meie olemust ümbritsevast kestast. Kuid see ei tähenda, nagu seda eelistust poleks võimalik Jumalal muuta. Petekas tuleb ka kristlaste eludes sisse sellest, et hakatakse justkui kuidagi ise seda eelistust muutma ja alustatakse käitumise muutmisest. See on sama mõttetu tegevus nagu pantri täppide muutmine. Mida Kristus aga tõotab on just see olemuse muutus – et ma mitte ainult ei pane patule vastu vereni, vaid et ma ka seda tahan teha. Esimesel juhul on õnnestumise puhul vaimulik uhkus kiire tulema(stress ja depressioon ka), teisel juhul täitub süda mingi kirjeldamatu mõistmisega sellest, mida Jumal sinu heaks on teinud ja
teeb iga hetk.

Tiina:

Kohtusime abikaasaga hiljuti ühte kristlikku nelipühilaste peret, kes rääkisid meile oma elust. Nad olid läbi teinud raske abielukriisi, kus mees oli elanud kaksikelu (kristlasena). Tagantjärele mees tunnistas, et tema süda oli täiesti paadunud - elada kristlikku elu paadunud südamega, täiesti võimalik! Siiski oli Jumal ta kätte saanud – vähehaaval mehe erinevate olukordade läbi alandlikuks teinud (autoavarii oli üks neist) ja täielikult murdnud.

Selle pere elulugu kuuldes, toimunud muutust nähes ja tajudes (nende juures külas olles võis selgelt tajuda erilist rahu ja head tunnet ja isegi meie laps käitus külas nagu ingel) jäin mõttesse: kui lakkame olemast endile ausad, hakkame elama valedes ja varjumissioonis. Jeesus on paljastav tõde ja tõde teeb meid vabaks - enam ei pea varjama mitte midagi, võin kõik Talle üles tunnistada - milline vabaduse tunne! Kui hing on ribadeks ja alasti kistud, mis jääb inimesel muud üle, kui hüüda "Jeesus päästa mind minu enese käest!" ja siis kramplikult Tast igal päeval kinni hoida, teades, et iga Tema käest lahtilastud hetk toob tagasi endise patuse inimese. Kes muu võib läbi ja läbi rikutud ja mädanenud inimest aidata, kui Jeesuse puhas ja püha olemus. Tema puhtust vaadeldes patune inimene puhastub iga päev. See on see imeline saladus – vaadeldes me muutume.

Teate mis sõbrad, ega surnu võigi enam ennast aidata! Kui ollakse kaua aega endid vaimulikult näljutanud, pole jõudu ise enam olukorrast välja tulla. Piibli lugemist sellisel juhul võiks võrrelda sooviga hakata kaalust maha võtma kõvasti trenni tehes, kuid juba esimese korra juures langetakse jõuetult maha ja sinna need trennid jäävad – pole enam tahtejõudu.

Eha:

Vaadates meid muudetakse (Piibli sõnad muuseas) ja kui me vaid korraks kuhugi vaatame, siis ei jää meile isegi meelde, mida me nägime. Püsivalt vaadates Teda, kes on meid niiviisi armastanud, et Jumal läks surma, toimub midagi meiega – aga ainult nii kauaks, kui vaatama jääme. Kirke tõi siin välja meie patuse olemuse ja tal on 100% õigus. Paulus ütleb, et temas ei ela head ja räägib seda oleviku vormis. (Loe Rm 7.pt) Aga küll on tore, et Piibel ei lõpe selle peatüki koha pealt. Paulus tutvustab teed sellest kõigest välja,teed, mida ta ise on kogenud ja mis toimib. Piibel ütleb, et Tal on surmast väljapääsu tee – juba täna ja ka ja eelkõige vaimulikust surmast. Kogu selle pika jutu mõte kokkuvõetuna oleks ikkagi see, et muutus on Temas võimalik ja kuna Ta meid armastab, igatseb Ta seda muutust igas üksikus ellu viia - kõik see aga saab toimida vaid Temas ja Sul on iga hetk võimalik ise jätkata – st patus jätkata.