Õigeksmõistmine teadagi ei ole ainuke mõiste, mida Piiblis evangeeliumi kuulutades ja päästmisest rääkides kasutatakse. Jeesus ei kasuta seda nii sageli kui Paulus, kuid see ei tähenda, et Jeesus ei oleks õpetanud päästmise teed. Jeesus rääkis keeles, mida tavalised inimesed mõistsid.
Evangeeliumide ja Pauluse kirjade võrdlemine on kasulik, sest see aitab meil mõista, mida Pauluse teoloogia oma õigeksmõistmise õpetusega tavalise inimese keeles tähendab. See võrdlemine õpetab meid ka tajuma, et evangeeliumi võidakse kuulutada evangeeliumi kohaselt, kuigi ei räägitakski õigeksmõistmisest.
Jeesus esitas jutustuse halastavast samaarlasest vastusena ühe kirjatundja küsimusele: „Kes siis on minu ligimene?“ Kuid see ei olnud kirjatundja peamine küsimus. Keegi käsutundja astus esile, soovides Jeesust proovile panna. Ta küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?“ See oli see tegelik küsimus, mis Jeesusele esitati.
Selle küsimuse oleks võinud ka teisiti sõnastada: „Mida ma peaksin tegema, et saaksin õigeks ja pääseksin?“ Kuidas Jeesus vastas? Kas oleksime oodanud Temalt sedalaadi vastust: „Sul tuleb tajuda enda kõlvatust ja loota Jumala armule. Sa ei saa mingite oma tegudega teenida igavest elu, vaid saad selle üksnes armust usu läbi.“?
Mis käsuõpetuses on kirjutatud?
Kuid Jeesus ei rääkinud midagi armust ega isegi õigeksmõistmisest, Ta vastas mehele: „Mida käsuõpetuses öeldakse? Kuidas sa loed?“ Mees vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ja kogu oma arusaamisega; ja oma ligimest nagu iseennast.“
Käsutundja tundis käsku! Jeesus ütles: „Sa oled õigesti vastanud; tee seda ja sa pead elama!“ Jeesus kiitis käsutundja vastuse õigeks. Kuid sellega ei olnud asi veel selge. Käsutundja oli otsustanud algusest peale Jeesuse proovile panna. Seepärast ei lasknud ta Jeesusel nii vähesega lõpetada. Ta soovis samas näidata, et tema täitis käsku. Vast oli lähedal teisigi, kes, kõrvad kikkis, kuulasid, mis kombel käsutundja ja Jeesuse teoloogiline kahekõne lõppeb.
Kindlasti tahtis käsuõpetaja näidata mitte ainult Jeesusele, vaid teistelegi juuresolijaile, et ta oli lisaks ka käsuõpetuse suhtes sügavalt kompetente mees. Tema ei esitanud algusest peale Jeesusele küsimusi mitte sellepärast, nagu poleks ta ise neile vastust teadnud. Tema ju soovis vaid Jeesust proovile panna, kontrollida, kui sügavuti see rändõpetaja käsuõpetuse teoreetilist poolt valdas. Ta tahtis näidata, et käsuõpetuse rakendamine ei olnudki nii lihtne, kui tavaline harimatu rahvas arvas. Nii ta siis esitas oma viimase küsimuse, millele vastamisega Jeesus pidi osutama, millisesse koolkonda Ta õigusteaduslikult kuulus. Kas Ta oli konservatiiv, radikaal või koguni liberaal?
„Kes on minu ligimene?“
Siis vastas Jeesus jutustusega preestrist, leviidist ja samaarlasest. Lõpuks laskis Jeesus käsutundjal endal vastata: „Kes neist kolmest oli sinu meelest röövilite kätte sattunu ligimene?“
Käsuõpetaja vastas: „See, kes tema peale halastas.“ Niiviisi vastates oli käsutundja vast juba unustanud, milline oli tema esialgne küsimus. Kuid see tuli kindlasti kiiresti meelde, kui Jeesus oma viimased sõnad ütles: „Mine ja tee sina nõndasamuti.“
Jeesuse õpetus õigeksmõistmisest ei tähendanud käsuõpetuse tühistamist, vaid selle ülendamist. Mäejutluses õpetas Jeesus: „Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust või prohveteid; mina ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. /---/ Sest ma ütlen teile: Kui teie ei täida Jumala tahet palju paremini kui kirjatundjad ja variserid, ei saa te taevariiki.“ (Mt 5:15, 20)
Terve Mäejutlus on Jeesuse õpetus õigusest, sellest, kuidas õige inimene elab. Kuidas aga saadakse Jeesuse õpetuse kohaselt õigemaks kui eneseõiguse teel võistlevad kirjatundjad ja variserid? Jeesus andis sellelegi vastuse: „Mõningaile, kes olid kindlad enese õiguses ja põlgasid muid, esitas Jeesus selle tähendamissõna:
Variser ja tölner
Kaks inimest läks üles pühakotta palvetama. Üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas ja annan kümnist kõigest, mis ma saan.“ Aga tölner seisis eemal ega söandanud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rinda ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle, patusele, armuline!“ Ma ütlen teile: tema läks alla oma kotta paremini õigeksmõistetult kui teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse; kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.“ (Lk 18:9–14)
Uurides evangeeliumeid ja Jeesuse kõnesid, jõuame samale seisukohale, mida juba Vanast Testamendist õpime: olemaks õige, tuleb inimesel järgida Jumala tahet, olla kuulekas Jumala käskudele. Kui inimene ei täida Jumala käsu õigeid nõudmisi, on tal õigeks saamiseks ainult üks võimalus. See on: järgida tölneri eeskuju ja öelda: „Jumal, ole mulle, patusele, armuline!“
Tölner oli nii iseenese kui variseri arvates patusem. Kuid tema läks oma koju õigeksmõistetult, variser aga mitte.
Ainult üks tee
Praktikas on õigeks samiseks vaid üks tee ja see on tölneri tee. Keegi võib küsida: „Miks siis Jeesus vastas käsutundjale, nii nagu Ta vastas? Miks osutas Ta käsu ja mitte armu teele?“ Arvan põhjuse olevat selles, et tee pääsemisele kulgeb alati käsu kaudu. Käsust tuleb patutundmine ja ilma selleta ei igatse inimene armu ega võta seda vastu.
Kahjuks ei saa käsk alati inimeses patutundmist äratada. On inimesi – nagu too jutustuse variser –, kes arvavad end olevat käsku küllaldaselt täitnud. Käsuõpetuse kuulutamine võib viia inimese eneseõigusesse, enesega rahulollu, variserlusesse sõna halvimas tähenduses – või see saab viia inimese ka lootusetusesse. Kuid just lootusetule inimesele kuulub evangeeliumi lootusesõnum: vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!
Olavi Rouhe raamatust „Armoa ja totuutta“ tõlkinud Aino Ormus
In English