Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus

Mis on adventistide identiteet täna?

Avaldatud 3.12.2010, autor Lauri Beekmann, allikas Meie Aeg

Dr Daniel Duda Trans-Euroopa Divisjonist ja dr Gunnar Pedersen Newboldi kolledžist pidasid 28. septembril Tallinna adventkirikus Eesti adventkoguduste pastoritele, kogudusevanematele ja liidu töölistele seminari „Adventistlik identiteet“.

„Adventkirik on liikumas identiteedikriisi poole,“ ütles adventkiriku Trans-Euroopa Divisjoni haridusosakonna juht Daniel Duda avameelselt alustuseks. Ta tuletas meelde, millise innukusega esimesed adventistid asusid kuulutama Kristuse tagasituleku sõnumit. Aga kui möödub 150 aastat, hakkavad inimesed mõtlema, miks meie oleme adventistidena siin? Mis teeb meid eriliseks? Mis on meie missioon?

Seminari algusest oli selge, et siin ei püüta olukorda ilustada, vaid ausalt ja avatult seda tutvustada ning püüda leida lahendusi ka tekkivatele küsimustele ja probleemidele.

„Identiteedikriis on levinud ja tänapäevane probleem. Me ei ole ainsad, kes sellega tegelevad. Erinevad rahvad ja maailma regioonid mõtlevad oma identiteedi küsimustele,“ avardas Duda enesemääratluse otsingut. Ta suunas pilgu 18. sajandi valgustusajastu algusele, mil maailmakäsitlus muutus. Religioonikeskse maailma asemele astus teadusmaailm.

William Miller

William Miller, kes sündis baptisti farmeri perekonda, hakkas noore mehena siiski deistiks. Noor Miller osales 1814. aastal Plattsburgi lahingus, mille tagajärjel muutus tema mõtlemine. Ta hakkas uurima Piiblit ning jõudis peagi seisukohale, et Jeesus naaseb siia maailma 1844. aastal. Alates 1831. aastast kuulutas Miller järgnevad 13 aastat, ja nüüd juba koos (osade hinnangute kohaselt) 250 000 järgijaga väga selget sõnumit Kristuse peatsest tagasitulekust. Kuni suure pettumuseni.

„Millerism oli vastus valgustusele ja deismile. Kui pärast suurt pettumust sai alguse adventism, oli see ümbermõtlemise liikumise algus. Igasugune ümbermõtlemine toob kaasa midagi positiivset, kuid sellega kaasneb ka segadus,“ selgitas Duda. Pärast 1844. aasta suurt pettumust otsustasid paljud, et nad ei keskendu enam kunagi prohvetikuulutuste uurimisele. Nad kartsid uuesti pettuda.

Kuid teised otsustasid analüüsida seda, mis oli toimunud, ning sellest ümbermõtlemisest sai alguse adventism. Uurides Piiblit, avastasid nad, et kuigi kristlased on nüüd pikki sajandeid pidanud pühapäeva, on piibellik pühitseda hingamispäeva. „Nad mõtlesid ümber ja hakkasid järgmisest laupäevast hingamispäeva pühitsema,“ selgitas Duda varajaste adventistide mõttelaadi. Sarnane ümbermõtlemine puudutas lisaks teoloogiale ka näiteks tervislikku eluviisi.

„Mis paneb tänapäeval inimesi kaaluma oma identiteeti? Kuidas mõjutab Eesti adventismi fakt, et me oleme 50 aastat elanud ateistlikus Nõukogude Liidus? Kuidas erineb Eesti adventism Venemaa või Brasiilia adventismist? Adventism ühes riigis on selline, nagu ta on arenenud sõltuvalt kohalikest mõjutajatest,“ ütles Duda ja kutsus nende küsimuste üle tõsiselt järele mõtlema.

Jeesus ja doktriinid

Kristlaseks olemise mõte ei ole esmajoones Kristuse õpetuste järgimises. „Kas need on tähtsad?“ küsis Duda. „Jah, muidugi, kuid need on olulised Jeesuse isiku pärast. Jeesuse isik peab eelnema doktriinidele.“

„Kui keegi väidab, et me oleme kaotanud oma identiteedi, kuna adventkoguduse liikmed kannavad näiteks kõrvarõngaid, on millestki valesti aru saadud.“ Doktriinide eesmärk on muuta suhe Jeesusega praktilisemaks. Doktriinide sihiks on muuta meid armastavamateks, armulikumateks ja sallivamateks inimesteks. Valed doktriinid pärsivad inimese suhet Jeesusega. Keskmes peab olema Jeesus mitte doktriinid.

Adventism on ümbermõtlemise liikumine

Esimeste aastakümnete adventistid uskusid, et nende missioon ja olemise mõte on kuulutada erilist sõnumit ja tõde, mida mitte keegi teine ei kuuluta. See asetas nad omamoodi vastakuti teiste kirikutega, kes neid sõnumeid olid eiranud.

1888. aastal Minneapolises toimunud peakoosolekul kuulutasid palvusel kaks noort haritud kuulutajat sõnumit õigusest usu läbi. Neile vastati, et see on küll hea, kuid see ei ole meie kuulutus. Noormeestega liitus Ellen White, kes ütles, et õigeksmõistmine usust ongi kolme ingli kuulutuste keskmeks. „Ja taas osutus adventism ümbermõtlemise liikumiseks. Adventism oli väga erinev pärast Minneapolist,“ rõhutas Duda. „Probleem on aga selles, et mõnesse adventkogudusse ei ole Minneapolise sõnum veel jõudnud.“

Järgneval ajastul keskendus adventkogudus Jeesuse päästvale tööle. Kui Viktor Nõmmik ütles seepeale kõva häälega „aamen“, vastas Duda: „Just seda ma tahtsingi kuulda.“

1950ndate aastate lõpus toimusid adventkiriku juhtidel mitmed kokkupuuted teiste kirikutega. Nende kohtumiste tagajärjel avaldati Ameerikas raamat „Vastused küsimustele seoses doktriinidega“. Kristlik kirjastus Zondervan avaldas W. Martini teose, mis tutvustas adventiste kui kristlasi. Tunnustatud presbüüterlasest vaimulik D. Barnhouse kirjutas oma ajakirjas Igavik artikli, kus ta selgitas, et adventistid ei ole sektandid, vaid protestantidest kristlased.

Adventismi mitu suunda

Kõik adventistid ei olnud nende arengutega aga nõus. Nii mõnedki mõistsid need kontaktid evangelikaalidega hukka. Tasapisi adventkirik fragmenteerus. „Ajaloolised adventistid“ ütlevad, et meil tuleb pöörduda tagasi – parematesse aegadesse. „Kultuuri adventistid“ tunnevad ennast kirikus mugavalt ja naudivad adventkoguduse liikmeks olemist, kuna see on neile harjumuspärane ja meeldiv. „Peasuuna adventistid“ lähtuvad kiriku juhtkonna juhtnööridest, püüdes hoida rahu ja ühtsust. „Progressiivsed adventistid“ usuvad, et iga asjastu adventism peab natuke muutuma, olemaks arusaadav tolle aja inimestele. „Evangelikaalsed adventistid“ ütlevad, et me peaksime loobuma erinevuste rõhutamisest ja kuulutama seda, mis meid teiste kristlastega ühendab.

„Suur osa ajast, energiast ja rahast läheb adventkoguduses sellele, et pöörata teisi adventiste mõtlema nii, nagu mina mõtlen,“ ütles Duda. „Teile võib see mitte meeldida, kuid see on siin ja see paistab siia jäävat. Küsimus on selles, kuidas me suudame elada üheskoos. Kui adventism on ümbermõtlemise liikumine, siis kas me suudame ennast ümber mõelda Piibli õpetuse valguses?“

Mis see ümbermõtlemine on?

Seminari sõnum oli värske ja aus. Me ei ole täiuslikud. Meie kogudus ei ole täiuslik. Kuid see on Jumala algatatud liikumine ning selle oluliseks tunnuseks on õppimis- ja kasvamisvõime. Nii Daniel Duda kui Gunnar Pederseni rõhutatud ümbermõtlemine viitab millelegi, mis kinnitab, et Jumal võib seda kogudust juhtida ja muuta.

Newboldi kolledži süstemaatilise teoloogia õppejõud dr Gunnar Pedersen rõhutaski, et me ei mõtle ümber suvalises suunas. „Me oleme pühendunud piibliloole. Kui me ütleme, et me oleme ümbermõtlev liikumine, siis ütleme, et me peame läbi kaaluma kõik oma uskumised, et pöörduda alati tagasi Piibli juurde. Me peame õppima lugema Piiblit, rakendades Piibli enda põhimõtteid.“

Jaga Facebookis
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat