Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus

Olevikuosadus tuleviku paistel

Avaldatud 28.10.2011, autor Ergo Naab, allikas Meie Aeg

Suvine aeg on lühike ja sügis pole enam kaugel. Olen mõelnud, miks tüüpiline eesti inimene (nagu mina) ei oska rahul olla siin ja praegu, vaid ikka ootab midagi, mida veel ei ole. Miks meil on raskusi elu nautimisega olevikus vastupidiselt lõunamaa inimestele. Näiteks üks mõnda aega Portugalis elanud eestlane jutustas, kuidas sealsed inimesed on rahulikumad ja oskavad paremini tunda rõõmu käesolevast hetkest. Ehk on siin oma osa ka meie kliimal, vahelduvatel aastaaegadel, mis temperatuuriltki küllalt laial skaalal esindatud. See klimaatiline mitmekesisus seab ka inimese sundseisu. Ta ootab sooja aega ja suve; kui see kätte jõuab, siis on suhteliselt üürike aeg külmaks valmistuda – vilja külvata ja see aita koguda, puid teha ja riita laduda, moosi keeta ja purki kaanetada. Kõik selleks, et talvel toime tulla. Kui tulevad külmad ilmad, siis pingutabki ta, helge suve ootuses lund tõrjudes, ellujäämise nimel. Ootaja aeg on pikk ning kui kauaoodatud soe lõpuks kätte jõuab, algab jälle tihe töö ning talveks valmistumine. Nii see elu tsükliliselt käib pidevalt suures ootuse rattas. Elatakse tuleviku nimel ja oleviku hetke hindamine kaob mingisse töö ja ootuse tuulde.

Kas vaimuliku inimese elus on teisiti? Adventismis (nagu ka paljudes teistes kristlikes kogudustes) elatakse enamasti ootuses. Oodatakse teist adventi ehk Jeesuse tulemist – igavest suve, mis lahendaks kõik probleemid. Mõnikord võib ka siinjuures täheldada, et rõhuasetus olevikule väheneb. Kindlasti mõjutab selline tuleviku ootuse ehedus ka uskliku oleviku elu-olu ja suhteid. Kuni äärmusteni – esimesed adventistid müüsid ära kogu oma vara, mis suure ootuse valgel ebavajalikuks osutus. Suur ootus aga muutus üsna kiirelt suureks pettumuseks. Teist äärmust iseloomustab inimene, kellelt küsiti, mida ta siis teeks, kui teaks, et Jeesus tuleb täpselt kahe nädala pärast. Too oli vastanud, et võtaks pangast suure laenu.

Jeesuse jüngrite seas olid nimetatud äärmusedki omal moel esindatud, mis üsna tõenäoliselt mõjutas ka omavahelisi suhteid. Vähemalt kaks meest tunduvad asjakohased – Peetrus ja Matteus. Peetrus tüüpilise rahvu-radikaalina kuulub nende hulka, kes Iisraeli tõotust ootasid ja kui vaja selle nimel ka ise olid valmis käe mõõga külge panema. Matteus tölnerina teisalt esindab neid juute skaala teisel serval, kes oleviku heaolu nimel ka oma tuleviku ootused ja rahvusidentiteedi pigem hülgasid. Evangeeliumis ei ole meile esitatud nende kahe mehe vahelist, üsna tõenäolist, reaktsiooni, mis ühes Jeesuse elu käsitlevas filmis on väga ilmekalt esile toodud. Just hetkel, mil Jeesus põlatud maksukoguja jüngrite juurde juhatab, läheb Peetrusel Matteust nähes n-ö kops üle maksa. Sedasi võis olla alguses, hiljem toimus aga juba kasvamine Kristuse ja Tema õpetuse suunas.

Erinevus tasakaalustab

Jeesuse jüngrid olid vist iseloomu ja päritolu poolest küllalt erinevad. Ka hilisemas kirikuloos on esindatud mitmekesisus ehk isegi suuremal määral. Kui erinevus just ei rikasta, siis tasakaalustamiseks on seda päris kindlasti vaja. Isegi päevapoliitikas on oluline, et oleks esindatud mitmesugused maailmavaated. Ajalugu näitab, mis siis juhtub kui poliitskaala muutub ainult ühetooniliseks – näiteks punaseks. Erinevus tasakaalustab. Püsimajäämise võti looduses on ökoloogiline tasakaal, poliitikas ideoloogiline tasakaal ning religioonis teoloogiline tasakaal. Pauluse kuulus näide võrdleb kogukonna jätkusuutlikkust inimorganismi funktsionaalse tasakaaluga: „Sest ihu ei ole üks liige, vaid paljud liikmed.“ (1Kr 12:4) Sellest tulenevalt ei ole kindlasti vajadust hakata tegelema proselütismiga, kuna siis satuks ohtu kogukondlik tasakaal. Juba iga sellesuunaline katse tekitab ebastabiilse õhkkonna, mis pikemas perspektiivis osutub ekslusiivseks: „Kui kogu ihu oleks silm, kuhu jääks siis kuulmine? Kui kogu ihu oleks kuulmine, kuhu jääks siis haistmine?“ (1Kr 12:17) Kristluse universaalsus ei tähenda pluralismi taotlust, vaid osutab selle religiooni ainulaadsusele. Arne Hiob on viidanud religiooniloolisele fenomenile: „Sellal kui idausundid on tugevalt kinnitatud oma kultuuri külge, juutlus on seotud juutidega ja islam araabia maailmaga, on kristlus omandanud üle kogu maailma levides vägagi erinevaid vorme.“1 Ta võrdsustab kristliku vabaduse inimese vabadusega, mis arvatavasti ei tähenda muud kui südametunnistuse vabadust praktiseerida usku sisetunde alusel.

Seitsmenda päeva adventistide koguduses on teatud ajaloolisest hetkest alates toimunud muutus, kus suuresti kadus ühtne ja algne homogeensus.2 Täna eksisteerivad erinevad (küll ühises organisatoorses vormis) „adventismid“: konservatiivsed, liberaalsed, progressiivsed, postmodernistlikud, karismaatilised, evangelikaalsed, jms adventismid. Kahetsusväärselt palju on kulutatud energiat selle peale, et teisi oma adventismi pöörata. Viimasel ajal on jõutud siiski mõistmiseni, et meil on üksteist vaja.

Kristlikus koguduses määratleb heterogeensuse tegelikult juba selle religiooni alusdokumendi olemus. Erinevalt näiteks Koraanist, mida moslemid usuvad olevat taevast saadetud püha raamat ja nii iga sõna selles kui ka terve raamatu olemust tuleb käsitleda verbaalse ilmutusena, on Piibli puhul tegemist kompendiumiga, milles on esindatud erinevate inimeste vaated Jumalast. Piibli ühtsus peitub tegelikult selle mitmekesisuses. Siit tuleneb ka reformatsioonijärgne Piibli kui Jumala Sõna interpreteerimise põhimõte: „Pühakiri seletab ennast ise“. See tähendab, et riskantne on ehitada mingit õpetust ainult ühele salmile. Isegi kui tegemist ei ole raskesti mõistetava tekstiga, lisab kogu Piibli kirjanduse arvestamine selle juurde fooni, mis peaks vältima õpetuslikke äärmusi. Nii ei ole ükski piiblitekst iseenesest midagi sellist, mida saaks nagu Koraanis kasutada kategoorilise imperatiivina igas ettejuhtuvas olukorras. Ühe inimese sisetunde alusel esitatud tekst mingis situatsioonis ei muutu automatistlikult Jumala Sõnaks või juhendiks, mille järgi mõtlemata toimida. See põhimõte kehtis nii Vana kui Uue Testamendi päevil – prohvetid ja nende sõnum tuli kriitiliselt läbi katsuda ja vaimuanded ja vaimud ära tunda. Äratundmine oli sageli pikem protsess kui üleöö selguse saamine.

Sama printsiip on kohane ka mitmekesises kristlikus traditsioonis. Ükski traditsiooni osa või pärimusliin ei saa iseeneslikult osutuda mõõtuandvaks apriori, vaid võib saada selleks alles aposterioorselt – mis ei tähenda, et selle tulemusel diskussioon lakkaks. Tõde pole staatiline ja tõe monopoli omamine on illusoorne. Seni, kuni on võimalus leida uut juhtimist, uut valgust ei lakka ka diskussioon.

Kristotsentrism versus pluralism

Siinkohal on sobilik meenutada inimeste kogemusi, kes on ülemaailmses oikumeenilises dialoogis aktiivselt osalenud. Näiteks anglikaan Tom Wright on öelnud: „Kui me tuleme kokku kristlastena, siis mitte selleks, et pesta välja kõik erinevused, nii et järele jääb ainult see, millega kõik nõustuvad. Meil kõigil tuleb üha rohkem ja rohkem õppida Kristust ja tõde Tema kohta, nii et võiksime kasvada lähemale üksteisele, kuna me oleme lähemal Temale.“ Ta räägib oma praktilisest kogemusest: „Kui ma olin delegaat 1975. aastal Maailma Kirikute Nõukogu assambleel, siis ma leidsin ikka ja jälle, et ainult siis, kui me ütlesime, mida me tõesti mõtlesime, väljendades iseennast ja oma vaatenurki võimalikult selgelt, võis sellest kasvada tõeline vendlus ja usaldus – mitte siis, kui me varjasime tõe valguse tolerantsuse vaka alla.“3 Wright peab seda öeldes silmas protestantide ja katoliiklaste vahel peetud dialoogi, kuid kahtlemata kehtib see kogemus-nõuandena ka üldiselt interkonfessionaalse suhtluse korral. Ei ole põhjust piirduda vaid sellega, mis on oikumeeniliselt aktsepteeritav. Varem või hiljem peavad tulema kõne alla ka erisused ja seda peamiselt võlts-stereotüüpide kõrvaldamise eesmärgil. Vastasel juhul vaatame üksteisest mööda tehes näo nagu vaataksime silma. Oikumeenilist kõõrdsilmsust aga ei saa pidada kristlikuks vendluseks.

Erisuste puudutamine võib muidugi osutuda omajagu valuliseks. Siiski saab ka seda teha kristlikus vaimus, austuses ja oikumeeniliselt. Näiteks adventistide ja reformeeritute ülemaailmses dialoogis osalejad tunnistasid, et vastastikused suhted on olnud eelarvamuslikud ja takistatud mitmete väärarusaamade tõttu. Dialoogis seati eesmärk leida ühine doktrinaalne alus, millelt lähtuvalt saaks kuulutada igavest evangeeliumi tänasele vajadustes olevale maailmale. Kokkuvõttes tunnistavad mõlemad osapooled, et neil õnnestus vältida sektantlikku vaimsust.4

Seda, et meid on pandud vastutama ühtsuse eest, kinnitavad mitmed tekstid Uues Testamendis. Ühtsuse taotlust on omistatud palve vormis juba Jeesusele enesele (Jh 17). Samuti Paulus, kelle autorsust kannab prominentne osa uustestamentlikes kirjutistes, pidas kristlaste omavahelist ühtsuse hoidmist primaarseks: „Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest.“ (Ef 4:4) Siin on peetud silmas nii erineva kultuurilise taustaga usklikke nagu seda olid muud rahvad (paganad) võrreldes juutidega (vt Ef 2:14).

Ülalkirjutatust tulenevalt lõpetuseks ka küsimused: Kuidas saaksid kristlased elada ühtsuses tulevikus, kui nad ei taotle seda olevikus? Kuidas leida eeldatav osadus süvatasandil tulevikutaevas, kui see on pinnapealne olevikumaal?

Kuivõrd ka ei armastataks omaette mängimist meelepäraste religioossete aksessuaaridega, siis suures plaanis seistakse ikkagi fakti ees, kus tuleb mõista, et religioosne arrogantsus ja uskkondlik kapseldumine on patt ja vastuolus kristliku usu alusdokumendis esitatud jumaliku sooviga: „Aga mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.“ (Jh 10:16). Nendele Issanda sõnadele sekundeerib apostellik kommentaar: „Aga Jeesus ei pidanud surema üksnes selle rahva eest, vaid et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku.“ (Jh 11:52). Siit järeldub, et erisuste tunnustamine ei saa lõppeda pluralismis ega ka mitte ainult endile teadaolevas ja ainuõigeks peetud „taras“, vaid Temas, „kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks“. (Ef 2:21) Kristotsentriline mitmekesisuse jaatus tähendab, et kõigi Jeesuse järgijate (kõigi konfessioonide) jaoks on ühine arengu eesmärk: Kristus. Tema on Pea, „kelles kogu ihu kokku liidetakse ja koos hoitakse kõõluste ja sidemete abil, ning kasvab Jumala kasvamist“. (Kl 2:19) Sest „Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid“, kui ootame „õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist“. (Tt 2:11,13) Õnnistatud olevikuosadust tuleviku paistel! 

1 A. Hiob, Religioon minevikus ja tänapäeval: Kristlus ja maailmareligioonid fundamentaalteoloogilises vaates. Johannes Esto Ühing, 2011, 152.

2 Selleks andis tõuke 1957. aastal publitseeritud teos Seventh-day Adventists Answer Questions on Doctrine, mille tulemusena hakati adventiste tunnustama laiemalt kristlastena, kuid mis põhjustas lahkmeelt ja algatas pöördumatu protsessi koguduse-siseselt.

3 N. T. Wright, Small Faith—Great God, Inter-varsity Press, 2010, 80

4 Report of the international theological dialogue between the Seventh-day Adventist Church and the World Alliance of Reformed Churches. Jongny sur Vevey, Switzerland, April 1-7 2001. Vt: http://www.warc.ch/dt/erl1/22.html (28.08.2011).

Jaga Facebookis
Loe sarnasel teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat