Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus

Istudes Tema jalge ees: Päästeoperatsioon

Avaldatud 28.5.2012, autor Aldar Nõmmik, allikas Meie Aeg

Alternatiivteenistuse käigus ühes Eestimaa hooldekodus kohtasin ma ühte vaimse puudega noort meest. Meeltesegaduses oli ta üritanud kööginoaga enda rindkere lahti lõigata, et lõplikult teada saada, kes ta on. Ta kahtlustas, et tulnukad olid tema keha hõivanud ning teinud temast roboti. Tema katse suudeti siiski peatada ning lõppkokkuvõttes viidi ta tugevdatud järelvalvega hooldekodusse, et ta endale ega teistele enam viga ei teeks. Piiblist aga leiame loo mehest, kelle keha tõepoolest olid hõivanud “ebamaised” olendid – kurjad vaimud. Markuse versioon sellest loost on sellekuise rubriigi materjal (Markuse 5:1-20).

Selle loo tegevus toimus Dekapolises. Dekapolis oli Juudast ida pool asuv kümne linna liit, mis kuulus Süüria maavalitseja haldusesse. See oli peamiselt majanduslik liit kaitseks juutide ning araabia hõimude vastu. Enamik selle piirkonna elanikest olid mitte-juudid ning needki vähesed, kes pidasid ennast juudiks, olid peamiselt hellenistlike vaadetega. Juutide jaoks oli tegemist paganliku piirkonnaga, kus kasvatati nende jaoks eriti roojaseid loomi – sigu. Jeesus soovis minna sinna piirkonda selleks, et rahvamasside pidevast tähelepanust veidike puhata (Mk 4:35,38). Reis üle Galilea järve osutus aga Jeesuse jüngritele hirmuäratavaks kogemuseks. Järvel olles sattusid nad tugeva tormi kätte, mis oleks nad uputanud, kui Jeesus poleks sundinud tuult ja merd vaikima (Mk 4:39) ning kaldale jõudes seisid nad silmitsi inimesega, kes oli eluasemeks Saatana inglitele – kurjadele vaimudele.

Selle inimese olukord oli kohutav. Ta elas hauakambrite keskel, röökis päeval ja öösel kontrollimatult ning tagus ennast teravate kividega. Ebamaise jõuga oli ta lahti rebinud ka kõik ketid ning ahelad, millega teda oli püütud ohjeldada, et ta endale ega teistele viga ei teeks. Selle mehe elu liikus pidevas piinas kohutava lõpu poole. Mitte keegi ega mitte miski polnud suutnud teda päästa, kuni ta kohtus maailma Loojaga. Jüngrite ees avanes pilt kosmilisest võitlusest hea ja kurja vahel. Nad olid tunnistajaks Jumala ning Saatana võitlusele inimese pärast.

Kurjad vaimud ei tahtnud loobuda kontrollist selle inimese üle ning isegi manitsesid Jeesust, et Ta neid ei piinaks, enne kui õige aeg on käes (Mt 8:29). Vaatamata nende soovidele vabastas Jeesus aga selle mehe Saatana piinavaist ahelaist ning andis talle võimaluse elada täisväärtuslikku elu. Siiski, seal, kus Jumala vägi ennast ilmutab, teeb Saatan kõik selleks, et vähendada selle mõju inimestele. Lahkudes sellest mehest, hävitasid kurjad vaimud 2000-pealise seakarja, mis oli paljudele kohalikele elanikele elatusallikaks. Selle peale anusid ümberkaudsed inimesed, et Jeesus – maailma Looja ning Päästja – nende hulgast lahkuks.

Saatan on teinud ja teeb kõik selleks, et hävitada inimestes loomisel antud sarnasus Jumalale (1Ms 1:27). Võimalusel aheldab ta meid destruktiivsete harjumuste külge, et hävitada meie keha ning mõistust. Paljud meist liiguvad selliselt piineldes kohutava lõpu poole. Kogudusena soovime küll selliseid inimesi aidata, kuid tihti ei oska me muud teha kui siduda juba aheldatuid inimesi veel ka omapoolsete “köitega”. Saatana ahelad murrab vaid Jumala päästev vägi ning seda vajab inimkond kõige enam, “sest seda, milleks Seadus oli võimetu, kuna see oli jõuetu inimloomuse tõttu, on teinud Jumal” (Rm 8:3). Inimesed, reeglid, ahelad ega meditsiin ei suutnud seda meest päästa – küll aga Jumala Poeg. Jeesus ei kohkunud hävitavate loodusjõudude ees. Ta ei hoolinud sellest, et asus “ebapuhtal” maal, paganate keskel, roojaste loomade läheduses. Ta ei lasknud ennast kõigutada sellest, et Tema ees oli kasimata, haisev, ühiskonna poolt hüljatud inimene. Teda ei peatanud ka see, et selle päästeoperatsiooni käigus sai Ta ühiskonna halvakspanu osaliseks. Ta oli valmis tegema kõik, et päästa üht langenud inimest Saatana kontrolli alt.

Läänelikus kultuuris unustame tihti, et meie pärast ning meie ümber toimub kosmiline võitlus (Ef 6:12). Kuigi ravimid, tehnoloogilised aparaadid ning teaduslikud avastused võivad paljuski inimese heaolu ning tervist parandada, pole need vahendid piisavad selleks, et purustada Saatana köidikuid. Selleks on vaja Jumala imelist päästvat väge, mida ei leia mitte kuskilt kui vaid Jumalalt. Saatan aga teeb kõik, et meid sellest eemale juhtida. Nõnda mõjutas ta Dekapolise elanikke hülgama Jumala kohalolu ning isegi kirjatundjad panid Jumala päästvale väele kohutava diagnoosi. Nad olid veendunud, et Jumala vägi, mis ennast Jeesuses ilmutas, oli tegelikult Peltsebul – deemonite valitseja – ning sellise teadmisega kõndisid nad Jeruusalemmast Kapernauma (üle 100 km), et sellest isiklikult Jeesusele teatada (Mk 3:22). Nõndasamuti püüab Saatan ka praegu meid kõikvõimalike vahenditega eemale suunata Jumala päästvast väest.

Siiski, Jumala vägi, mis ennast Jeesuses ilmutas, on saadaval ka täna meie kõigi jaoks (Mt 17:20, 21:21). Jumal soovib kinkida täisväärtuslikku elu kõigile inimestele, ka neile, kelle oleme ühiskonnast tõrjunud ning oma mõtetes juba maha kandnud. Jumala jaoks pole aga ükski inimene lootusetu ning selleks on Ta andnud imelise väe, et päästa inimesi Saatana piinavaist ahelaist. Tihti jääb see aga kasutamata meie uskmatuse tõttu. Kord vastas Jeesus saduseride argumentidele ülestõusmise võimatuse kohta nii: “Te eksite, kuna ei tunne pühi kirju ega Jumala väge.” (Mt 22:29) Inimlik tarkus suudab ainult pisut, Jumala vägi suudab aga kõik.

Loetud kirjandus:

Ben Witherington III “The Gospel of Mark: A socio-rhetorical Commentary” (2001)

Joel Marcus “Mark 1-8: A new Translation with Introduction and Commentary” (2000)

Francis J. Moloney “The Gospel of Mark: A commentary” (2002)

Richard A. Horsley “Hearing the Whole Story: the politics of Plot in Mark’s Gospel” (2001)

Jaga Facebookis
Loe sarnasel teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat