Tänahommikune jumalateenistus oli läbinisti fantastiline. Läbinisti. Hommik oli iseenesest muidugi paanikahõnguline, ma ei ole viimati eriti hästi magada saanud ja see hakkab tõsiselt tunda andma, lisaks hakkas mul eile õhtul kurk valutama, nii et ma pidin suuremas koguses ingveriteed lürpima. Sellele lisaks muidugi veel jutlustamise pinged. Aga kui ma siis nägin kella kümne paiku oma aknast, kuidas kiriku suur parkla kümnete ja kümnete autode poolt umbe aeti ja kuidas rahvas muudkui kirikusse voolas, hakkas rahu vaikselt saabuma. Ma teadsin, et midagi ilusat hakkab kohe-kohe juhtuma. Ja hakkaski. Kui ma veidi enne ühtteist kirikusse läksin, oli suures saalis kaks inimest. Kui ma oma jutluse...
[...]
Loe edasi blogist
In English