Istusin täna oma laua taga ja jõllitasin arvutiekraani – ja leidsin end soovimas, et saaksin guugeldada Jumalat. On nii palju vastuseta küsimusi. Kas ma teen seda, mis on mu eesmärk? Mis minust homme saab? Kuidas ma suudan saavutada kõik selle, mida pean tegema, rääkimata sellest, mida ma soovin teha?
Täna ei ole mitte esimene kord, kui ma soovin, et Jumal oleks vaid nupulevajutuse kaugusel. Ma soovin enam kui vaid telefonikõne; ma tahan kõiki fakte, põhjendusi, miks asjad on just nii. Ma tahan klikkida lingile ja laadida alla lehe, nii et Jumal oleks minu igavas igapäevas ja täidaks minu elu, mis näib olevat täidetud lõputu saginaga.
Ma tean, et ma ei ole ainuke, kel on küsimusi, ainuke, kes otsib vastuseid. Taavetit on nimetatud meheks Jumala südame järgi (1Sm 13:14) ja tema küsib oma kirjades küsimusi, mis läbistavad hinge ning häirivad meelt. Ma lausa kuulen teda hüüdmas: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” (Ps 22:1) „Issand, miks sa seisad kaugel, miks sa peidad ennast hädaajal?” (Ps 10:1) Aga Jumal oli Taavetiga. Täidetud Jumala Vaimuga, oli Taavet valitud, määratud.
Mis siis juhtus, kui Jumala valitu esitas küsimusi? Kas taevast langes tuli, või tekkis seinale kiri? Kas Jumal saatis prohveti, kes vastanuks iga kord Taaveti küsimustele või kõhklustele? Nii väga kui ma ka soovin sellele vastata jaatavalt, et tõestada, et kui ma vaid saan Jumalaga piisavalt lähedaseks, annab Ta mulle elusuunised, mis ületavad Google Mapsi võimalused – ent ma olen õppinud, et vastus on sageli ei.
Julgus ja usk
Mul on kiusatus küsida: „Ja siis? Mis on vastus elu võimatutele küsimustele? Kuidas Taavet hakkama sai?” Taavet ei olnud suur tänu oma tugevusele või kindlusele, kuna ta oli andekas. Taaveti usk oli suur (vt 1Sm 18:14). Tal oli julgust võtta Jumalat sõnast ja usku sõltuda sellest sõnast – teha seda, mida öeldi. Taavet tegi meeleheitehetkedel midagi enamat kui laulude kirjutamine. Ta ülistas nende lauludega Jumalat, ta hüüdis rõõmust iga kord, kui Jumal end tema elus ilmutas.
Taavetit innustas kirjutama tema tänulik suhtumine: „Ma jooksin elu eest otse Jumala käte vahele … Ent Jumal ei ole läinud mägedesse; tema püha elupaik ei ole muutunud. Tema valitseb nagu alati, Tema näeb kõike, Tema silmalaud ei pilgu … Jumal seab asjad korda; ta armastab õiglust, need, kes jäävad püsima, saavad näha tema palet.” (otsetõlge The Message piiblitõlkest, Ps 11)
Mõni võib mõelda: tore, et see Taaveti puhul toimis, aga mis saab minust? Mis saab minu probleemidest? Et sellele kõrvetavale küsimusele vastata, toon esile paar näidet enda kogemustest. Ka mul on olnud päevi, mil ma olen olnud vähem kui rahulolev ja ma olen avastanud, et kui ma valin sellegipoolest Jumalat kiita, siis Ta liigutab. Ta ei muuda minu olukorda, aga kui ma veedan aega Tema ligiolus ja Teda ülistades, siis näen ise enda olukorda teisiti.
Ikke vahetamine
Ühel sellisel päeval alles hiljuti vaevlesin iseendaga – püüdes siiski parimal viisil Jumalat kiita. Hommik oli pingeline ja õhtugi ei olnud päeva paremaks muutnud. Logisin end Facebooki kontole sisse, et kirju lugeda, ja Jumal juhatas mind ühe mu sõbra lehele. Tema lehele oli postitatud tekst, mis tuletas meelde, kui hea on Jumal minu vastu olnud. Ta oli kirjutanud: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 11:28–30)
Selle ühe lõiguga tuletati mulle meelde, et selle päeva pärast muretsemine ei olnud Jumala plaan minu aja jaoks. Ma mõistsin, et ma olin lubanud päevasündmustel viia fookuse enda eesmärkidele, selmet jääda kindlaks Jumala eesmärkidele minu päeva suhtes. Võttes Jumala ikke, lubasin Tal olla oma päeva juhtija. Kui ma oma päevale tagasi vaatasin, nägin, et ma sain olla õnnistuseks ja sain ise osa õnnistustest – missugune suurepärane päev!
Ma soovin ikkagi, et ma saaksin Jumalat guugeldada, aga ma tean, et kuhu iganes Ta mind juhib, sinna tuleb Ta kaasa. Kui valin iga päev Tema ikke ja ülistan Teda – ükskõik mis ees ootab – leian elu, mis on täidetud Jumalaga. Ei ole ühtki teist paika, kus ma meelsamini oleksin.
Danita Rasmussen kirjutab Californiast
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
In English