Hiljuti käis mu noorim tütar Venemaal, esimest korda elus. Mitte küll kaugel piirist – Pihkvas. Tagasi jõudnult jagas ta oma reisimuljeid ning näitas pilte. Rakverest piiripunktini sõitsid nad mikrobussiga, Venemaa poolel oli vastas kohalik buss. Ta näitas mulle ka fotot sellest sõidukist. Minu silmadele tundus masin inetu olevat – kuidagi liiga kandiline oli ning aknad näisid ebaproportsionaalsetena. Mõtlesin, miks meie naabrid ilusama disainiga busse ei tooda. Ometi polnud see välja mõeldud kuskil garaažis, vaid kujundajad olid eeldatavasti oma ala asjatundjad.
See foto ajendas mind mõtisklema ilusa ja inetu mõiste ning täiuslikkuse teema üle. Võib-olla nende endi meelest on buss ilus. Öeldakse, et ilu on vaataja silmades. Vaadates fotosid nõuka-aegsetest masinatest, tunduvad nad praegu samuti inetud. Aga omal ajal olid nad igati pilkupüüdvad. Tegelikult puudutab see teema kõiki eluvaldkondi, mida me tajume oma erinevate meeltega. Püüan jagada mõningaid mõtteid sellest laiast ja sügavast teemast.
Tõeliselt ilus on see, kus valitseb sisemine ja väline tasakaal. Piibli 1. Moosese 1. peatükk kirjeldab, kuidas Jumal teostas meie maailma loomise ning millise hinnangu Ta sellele andis. Oma päevatööle tagasi vaadates nentis Looja, et see on hästi õnnestunud. Pärast inimpaari loomist kuuendal päeval hindas Jumal oma teostust eriti hästi õnnestunuks. Looja Jumal meenutab mulle pisut kunstnikku, kes realiseerib oma projekti ning pärast valmimist annab sellele hinnangu. Tal on selleks aega, sest tegevus pole massitöö, kus tähtaeg hingab kuklasse.
Kuid Lutsiferi meelest polnud Jumala teostus täiuslik. Ta tahtis seda veel täiuslikumaks muuta ja tulemuseks oli meie ebatäiuslikkus koos kõige kaasnevaga. Täiuslikkus on tipp, millest edasi tuleb taas ebatäiuslikkus.
Kui ma tislerina töötasin, tuli korduvalt ette olukordi, mil tahtsin tööpingis mõõtu täpsemaks häälestada ja tulemuseks oli, et mõõt läks hoopis teistpidi käest ära. Minu arvates on kahte sorti täiuslikkust: absoluutne täiuslikkus, mille kehastajaks on Jumal, ja suhteline täiuslikkus, mille kehastuseks on inimene oma püüdlustega.
Kui mõtleme esimese klassi õpilase ja gümnaasiumilõpetaja peale, siis me ei eelda, et kooliteed alustaja teab ja oskab sama palju kui lõpetaja. Me rõõmustame, kui väike inimene omandab edukalt etteantud teadmised ning kasvab pikkuses ja tarkuses. Kui aga koolilõpetaja tase on sama mis alustajal, siis oleme veendunud, et see inimene vajab diagnoosi eriarstilt.
Ühinedes kogudusega, astusime me Kristuse kooli esimesse klassi. See kool kestab elu lõpuni või kuni sellest kõrvale astume. Tavakoolil ja Kristuse koolil on huvitaval kombel ühisosa – inimese harmooniline arendamine võimetekohasel viisil.
Kristlase elu võib võrrelda ka kõrgushüppevõistlusega. Algul on latt madalamal. Kui see ületatakse, siis tõstetakse latt kõrgemale, kuni seegi kõrgus saab vallutatud. Kui kohe algul panna latt liiga kõrgele, siis me lihtsalt jookseme selle alt läbi.
Sportlase ülim eesmärk on saada olümpiamängude võitjaks. Selle nimel nähakse kõvasti vaeva, valatakse higi ja vahel pisaraidki. Ta läheneb oma eesmärgile samm-sammult, sentimeeter- sentimeetri haaval.
Lõpetuseks tahan tsiteerida Pauluse sõnu filiplastele: „Ei mitte, et ma selle juba oleksin kätte saanud või oleksin juba täiuslik, vaid ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus mind on kätte saanud.“ (Fl 3: 12) Me igatseme tagasi saada seda täiuslikkust, mille kord meie esivanemad Eedenis kaotasid.
In English