Vaid kolm aastat enne oma surma, 1824. aastal, kirjutas armastatud helilooja Ludwig van Beethoven oma viimase, üheksanda sümfoonia. Selle viimane osa kannab nime ”Ood rõõmule”, mille kirjutamisel Beethoven ammutas inspiratsiooni Fridrich Schilleri samanimelisest luuletusest. Sümfoonia oli eriline selle poolest, et selles kasutati koori, mida tollal sümfoonilises muusikas nii sageli ei tehtud. ”Ood rõõmule” on kogu sümfoonia ja ilmselt helilooja loomingu tuntumaid muusikapalu, mis on tuntud ja armastatud ka klassikalise muusika jaoks kaugete inimeste jaoks. Mis on minu ja kindlasti paljude teistegi jaoks hämmastav, on tõsiasi, et Beethoven kirjutas terve selle sümfoonia täiesti kurdina! See muusika, see rõõm helises tema sees, tema hinges ja meeltes, ning oma ääretu muusikalise talendi abil suutis ta selle orkestreerida ja noodikirja panna. Oli teada, et heliloojat mõjutas väga tugevasti tema järk-järguline kurdistumine, ta muutus aasta-aastalt üha süngemaks ja tõmbus üha enam inimestest eemale, sest oli väga löödud ja masendatud asjaolust, et ei suutnud enam normaalselt suhelda. Kuid milline värskendav rõõmupuhang, milline rõõmuhõise selles teoses helilooja olukorrast hoolimata väljendub!
Täna tahaksin ma mõtiskleda rõõmu teemal. Mis see rõõm on; mida Jumal meilt ootab, soovitades meil ikka olla rõõmsad Issandas (Fl 4:4), ning kas on võimalik rõõmus(tamises) ka kasvada. Psühholoogias defineeritakse rõõmu ühena seitsmest alustrajavast põhiemotsioonist, mida suudavad võrdväärselt hästi piltkatsetes tuvastada nii eskimod kui vihmametsades elavad pärismaalased. Galaatia 5:22 määratleb rõõmu Vaimu viljana koos armastuse, rahu, pika meele, lahkuse, headuse, ustavuse, tasaduse ja enesevalitsusega. Minu jaoks on põnev, et eriti palju leidub Piiblis Uues Testamendis rõõmuga seotud kirjakohti Apostlite tegude raamatus (võimalik, et rohkem kui üheski teises Uue Testamendi raamatus). Apostlite tegude raamat võiks oma meeleolu ja olustikukirjelduste poolest sobida minu lapsepõlves armastatud raamatuseeriasse ”Seiklusjutte maalt ja merelt”, nii palju on selles põnevat, seikluslikku ja võitluslikku.
Ap 5:41 kirjeldatakse olukorda, kus apostleid oli just Suurkohtu poolt peksta lastud ning Jeesuse nimel rääkida keelatud, apostlid aga rõõmustasid, ”et neid on väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast”. Tekib mõte – väga vastuoluline ja julmanagi näiv mõte –, kas läbielatud kannatused on miski, mis hiljem kogetud rõõmu võib veelgi tugevdada? Tekib mõte, et kas Beethoveni surematu ”Ood rõõmule” olekski ilmavalgust näinud, kui Beethoven ei oleks kogenud kohutavat kurdistumist? Ka Paulusel seostub elu suurima rõõmu leidmine – Jeesusega kohtumine – tema lühiajalise pimedaksjäämise kogemusega. Kas on meie elus olnud katsumusi, läbielusid, võib-olla isegi traumasid ja kriise, mis on pannud meid oma väärtusi ümber hindama ning mis on pannud meid nägema elus rõõmu- ja tänuallikaid, mis ilma nende katsumusteta oleksid meie jaoks märkamatuks jäänud? Ehk peaksime paluma oma ellu rohkem katsumusi, et näha enda ümber rohkem põhjusi tänuks ja rõõmuks…
Eriliselt on Apostlite tegude raamatus rõhutatud oma usu tunnistamisest ja teiste tunnistuste kuulmisest saadavat rõõmu. Ap 15:3 räägitakse sellest, kuidas Paulus ja Barnabas reisisid Jeruusalemma ja jagasid seal oma usukaaslastega kogemusi paganate pöördumisest, ”tehes selle sõnumiga suurt rõõmu kõigile vendadele”. Antiookias elanud esimese kristliku koguduse liikmed, n-ö pagankristlased, said apostlite käest kirja nende julgustamiseks ja nende üleliigsetest koormatest, usulistest eelarvamustest vabastamiseks. Apostlite 15:31 öeldakse, et ”kui nood olid selle läbi lugenud, rõõmustasid nad saadud julgustuse pärast”. Kujutlen neid siiraid algkristlasi rõõmu pärast käsi plaksutamas, võib-olla isegi rõõmu pärast hüppamas – oleme vabad, me ei peagi endid ümber lõigata laskma ega täitma lugematuid nõudmiste nimekirju, selleks et päästetud saada! Meilgi on hea öelda aeg-ajalt üksteisele: kallis sõber, ära muretse, Jeesus armastab ja soovib, et sa saaksid päästetud! Jumal ei ole spioon, kes valvab iga meie sammu, tabamaks meid igalt meie vääralt sõnalt, teolt või mõttelt, selleks et meid hukka mõista, selleks et meid hukatusse saata… Ei, Jumal igatseb, et kõik Tema lapsed, kõik inimesed, võiksid veeta kord igavikku koos Temaga.
Apostlite tegude raamatus räägitakse mitmeski kohas sellest, kuidas apostlite poolt Jeesuse nimel korda saadetud haiguste parandamised tegid kohalikke inimesi rõõmsaks. Jällegi – mitte ainult ilusad sõnad, vaid sagedamini just teod on need, mis toovad rõõmu. Inimeste kannatuste leevendamine, nende abistamine – need on tänapäeval üha sagedamini evangeeliumi kuulutamisel kõige viljakandvamateks meetoditeks, millest räägivad kristliku töö kogemused terves maailmas, paljudes eri konfessioonides. Ap 8:8 on kirjas lühike, kuid väga selge ja kaunis kirjeldus: ”Ja suur rõõm oli selles linnas.” Kas ongi võimalik anda selgemat ja paremat pilti paigast, kus oli töötanud ja inimesi abistanud tarmukaid kristlasi?
Lõpetuseks tahan tuua mõtte Apostlite tegude raamatust, mis võiks kõlada meie mõtteis ja inspireerida meid kasvama rõõmus, inspireerida meid nägema enda ümber põhjusi rõõmustamiseks palju rohkem, kui me seni oleme näinud: ”Ja jüngrid said täis rõõmu ja Püha Vaimu” (Ap 13:52). Otsides ja paludes omale Püha Vaimu, võime leida tõelise, sügava ja südamesoppideni ulatuva rõõmu, ilma milleta meie kristlik elu võib tunduda tuima ja üksluise ”ajateenimisena”. Usun, et Jumal ei oota meilt jätkuvat keep smilingut, vaid Tema sooviks on, et Püha Vaim võiks tuua meieni rõõmu, mida meil poleks ilma Püha Vaimuta kuidagi võimalik kogeda. Siis väljendub see sügav tunne ka meie näoilmes ning suhtumistes kaasinimestesse. Jätkuvat Vaimu saatmist ja Vaimust võitud silmi ning kõrvu uute rõõmuallikate märkamiseks!
In English