Seekordsed lood on kõik seotud millegi tõmbamisega, kas Jumalaga koos või ilma Temata – olgu siis tegu raudteerööbaste ümbersuunamisel tarvis mineva jõu ja kiirusega või hambatõmbamisega või muruniitja käima tõmbamisega. Kõik need lood jutustavad sellest, et me võime kõike oma elus teha koos meie taevase kaaslasega ning Tema pole meid vaid kirikupingi otsa peal istudes ootamas – kuigi Ta tahab meid ka seal näha. Ta tahab meiega koos tegutseda, sest selle tegutsemise käigus õpime Teda tundma ja armastama. Taavet ütleb, „et oma Jumalaga ma hüppan üle müüri!“ (2Sm 22:30)
Saadan kogemuste kotikese täitmiseks ja tunnistuseks Jumala hoidmisest kaks kogemust oma noorpõlvest. Et minu isa oli elupõline raudteelane, oli ka minul noorena raudtee ja rongidega palju kokkupuuteid. Tol ajal oli üldse raudteeliiklus üsna tihe ning rongidega sõideti palju. Sellepärast on ka minu lood raudteega seotud.
Esimene lugu juhtus 1940. aasta ühel hilissuvisel päeval. Olin tookord 16-aastane Tallinna II ametikooli õpilane ning ka Tallinna I adventkoguduse liige. Isa oli siis tööl Tallinn-Tartu raudteel Lehtses jaamakorraldajana. Seetõttu oli mul võimalus suvevaheajal raha teenida Lehtse jaama raudteeremondi brigaadis. Tol päeval olime just lõpetamas parandustöid Jäneda-poolsel teelõigul. Koristada olid jäänud veel väljavahetatud rasked rauast liiprite alla pandavad nn aluslapid, mis olid kogutud raudtee äärde hunnikutesse. Teades, et niipea ühtegi rongi ei tule, sõitsime hommikul oma neljarattalise käruga raudteed mööda välja. Meid oli kuus meest, kes jalaga kärule hoogu andsid, ning brigadir, kes istus käru peal ja sõitu nautis. Kaugemate lapihunnikuteni oli üle 2 km maad, kuid ilm oli ilus ning töö edenes. Peagi olid pooled lapid peal ning töömehed ütlesid brigadirile, et ega me kõiki korraga ära sõidutada ei jõua, viime need ära. Kuid viimane oli vastu ning nii korjasime ikka kõik lapid käru peale. Koorem sai mehekõrgune ning vaevu jõudsime selle liikuma saada.
Olime käru umbes poole maad tagasi jaama suunas lükanud, kui äkki semafor lahti tehti, st Lehtse poolt oli rong tulemas. (Semafor kujutas endast mastist ja sellele kinnitatud liikuvatest tiibadest, tuledest ning ajamist signalisatsiooniseadeldist. Kui tiivad olid horisontaalselt, ei tohtinud rong sõita, kuid vertikaalse asetuse korral oli tee vaba.) Töömehed soovitasid kohe brigadiril saata kedagi punase lipuga rongile vastu või sikutada ise semafor kinni tagasi. Brigadir aga lootis jõuda koormaga pööranguni, kus oli võimalik rööpaid liigutades rong teisele teele suunata. Pöörangu kohal asus väike putka tööriistade ning pööranguvõtme jaoks; viimasega sai avada rööbaste lukustust. Keegi läks ruttu võtit otsima, kuid seda polnud oma kohal. Siis ütles brigadir mulle, et sa, poiss, jookse jaama võtme järgi. Kuid rong oli jõudnud juba üle Patika mäe ning sõitis suure kiirusega meie poole. Tormasin jaama suunas minema. Õnneks tulid isa ja pöörmeseadja just jaamahoonest välja ning nähes mind jooksmas, taipasid kohe olukorra ohtlikkust. Pöörmeseadja haaras jaamast võtme ja tõttas mulle vastu. Perrooni otsas sain selle kätte, kuid ka rongi vedur oli juba semafori kohale jõudnud. Nähes käru tee peal ees, hakkas rong hirmsasti vilistades pidurdama. Et koosseisus olid tühjad platvormvagunid, mis sageli olid ilma piduriteta, blokeerusid rattad sädemeridu enda järele jättes, kuid rongi kiirus ei vähenenud. Pingutasin nagu jõudsin ning palvetasin mõttes, et ma ei komistaks ega kukuks. Kui vedur oli vaid 30-40 m kaugusel pöörangust, olin ka mina kohal. Käed värisesid pingutusest nii, et ei saanud kohe võtit lukuauku, kuid viimaks õnnestus lukk lahti teha ning raske pöörangukang teisele poole keerata. Seeläbi asetusid rööpad ümber haruteele. Surusin kangile jala peale, sest uuesti pöörangut lukku panna enam ei jõudnud: vedur oli minust vaid 10-15 m kaugusel ning sellest omakorda paarkümmend meetrit eemal meie käru, mida mehed viimasest jõust meeleheitlikult edasi punnisid. Vedurijuhid rippusid juba trepi alumiste astmete peal, et enne kokkupõrget jõuaks maha hüpata. Kõigile oli selge, et nii raskelt koormatud käruga kokku põrgates läheb rong rööbastelt maha ning käru lükkavad inimesed saavad surma. Rong tormaski pöörangusse, ent kiirus oli veel liiga suur ja pöörang järsk ning veduri esinurk tõusis üles. Mõneks hetkeks näis, et nüüd läheb kogu kupatus ümber ja tuleb mulle peale, kuid vedur kukkus õnneks mõne meetri pärast suure mürtsatusega tagasi. Kui rong oli möödunud, keerasin pöörangu tagasi ning viisin võtme ära. Rong jäi seisma alles teisel pool Lehtse jaama, kuid pärast lühikest seletamist keeras pöörmeseadja Tapa poolsed rööpad õigeks ning ta sai uuesti liikuma hakata.
Tänulikuna pääsemise eest läksime oma käru juurde ja hakkasime väikese puhkuse järel lappe maha laadima. Mõned päevad olime kõik hirmul, et äkki on keegi kaevanud ja tuleb õiendamist, kuid õnneks ei juhtunud midagi. Taevaisa oli ära hoidnud suure õnnetuse, mis oleks lisaks materiaalsetele kahjudele võinud lõppeda ka inimeste hukkumisega.
Teine lugu juhtus 1938. aastal, mil õppisin veel Mere puiesteel asuvas Tallinna Adv. Usuteaduse Koolis. Oli oktoober ning nn kliistripühade aeg. Sel puhul lubati õpilased koolidest mõneks päevaks koju, sest üle Eesti hakati koolimajades aknaid kinni kliisterdama ja muid talveettevalmistusi tegema. Nii sõitsin ka mina reedeõhtuse Balti Ekspressiga Tallinnast koju Jõgevale. Tollel ajal oli see tähtis liin, pidades ühendust ka muu Euroopaga, nt oli rongi koosseisus vagun, millega sai Tallinnast otse Pariisi. Pühade tõttu käisid ka lisarongid, sest sõitjaid oli rohkem.
Olin end pressinud esimese vaguni etteotsa, kus oli rongijuhi kupee ning võis kuulda, mida vedurijuhid omavahel räägivad. Kui tavaliselt peatus Ekspress Tapal, Jõgeval, Tartus ja Valgas, siis nüüd teatati, et see seisab erandkorras ka Lehtses, et lasta läbi lisaks pandud reisirongi. Jõudsimegi Lehtsesse, kuid meie rong ei võtnud kiirust maha, vaid sõitis harjumuspäraselt edasi. Nägin ka ise jaamas põlevat edasisõitu keelavat punast tuld ning isa, kes keerutas perroonil seistes punast laternat (keerutamine oli seismajäämise märguanne) ning jooksis sellega kuni perrooni lõpuni rongile järele. Rong sõitis kuni Tapa-poolse semaforini ning jäi siis seisma, sest vedurijuhtide ehmatuseks oli see lahti, st rong oli tulemas. Mehed vahtisid ettepoole, kuid Tapa suunalt oli näha vaid väikest tulukest, mida arvati raudteevahi laterna tuleks. Kahekesi katsuti semafori kinni kiskuda, kuid selleks ei jätkunud jõudu. Siis otsustati edasi sõita nagu tavaliselt. Aga vast kilomeetri pärast jäime uuesti seisma, sest Tapalt paistev tuli oli suurenenud ning nähti ka kahte alumist veduri tuld. Teine rong!
Kahtlased seismajäämised panid reisijad kihama ning paljud hüppasid juba välja, sest oli selge, et rong tuleb vastu. Ettenägelikumad jooksid üle kraavi heki taha, et kokkupõrke korral mitte vagunite rusude alla jääda. Üks vedurijuhtidest rippus ka veduri alumisel trepiastmel ning pidas ilmselt põgenemise plaani; mina kõõlusin aga ülemisel astmel ja tahtsin näha, mis edasi saab. Äkki oli kuulda, et veduri rataste alla lasti liiva ning seejärel hakkas see rongi täie jõuga tagasi lükkama ning aina kiirust lisades „põgenes“ Tapalt tuleva rongi eest Lehtse poole. Ka vastutuleva rongi juhid oli meid märganud ning ilmselt pidurdasid kõigi võimalike vahenditega. Kui rong lõpuks peatus, jäi vedurite vahele siiski vaid mõni meeter. Jällegi olid vaid loetud sekundid kui kõik oleks võinud teisiti lõppeda.
„Ekspress“ jäi samuti seisma ning ootas oma maha hüpanud reisijaid järgi. Tekkis paras segadus: inimesed hõikusid ja otsisid pimedas reisikaaslasi ning vagunisaatjad kontrollisid oma vagunite rahvast üle. Õnneks oli kuiv ja vaikne ilm ning viimaks said kõik inimesed jälle peale. Seejärel sõitsime aeglaselt jaama tagasi, lasime mööda lisarongi ja suure hilinemisega saime sõitu jätkata. Vedurijuht püüdis kaotatud aega pisutki tagasi teha ning tegi edasi head sõitu; „Ekspressi“ kiirus võis võimsa veduriga isegi üle 100 km/h olla. See oli esimese vabariigi ajal üsna harv juhus, et rong ei pidanud graafikust kinni, sest tavaliselt käisid rongid väga täpselt ning nende järgi panid raudtee ääres elavad inimesed oma kellad õigeks.
Lehtse jaamas tunti samal ajal aga suurt hirmu, sest kahe reisirongi kokkupõrge oleks tähendanud katastroofi paljude vigastatute ja surnutega. Kuid teha ei saadud enam midagi ja tol ajal puudusid ka vahendid ühenduse saamiseks rongidega. Jäi üle vaid oodata. Mina poisikesena ei osanud väga kartagi, oli lihtsalt põnev ning pealegi toimus kõik üsna kiiresti. Alles hiljem järele mõeldes ning isa juttu kuulates taipasin, millise suure õnnetuse Jumal oli ära hoidnud.
Eino Nahkur
Meid kõiki on mõnes mõttes suurest katastroofist ära hoitud. Jumala Poeg astus meie kohale ristil, sest patu palk on surm ning nüüd on Tal õigus meie katastroofe – tuleks pigem vist küll öelda, et Saatana põhjustatud katastroofe – ära hoida. Paljud meist on kogenud, kuidas Jumal astub meie ja meid ähvardava õnnetuse vahele.
Jumal on mind ja minu lähedasi väga palju aidanud ja ma soovin oma kogemusi jagada.
Ma olen juba kirjutanud sellest, kuidas meie Taevane Isa tõi mind, minu ema ja vanema poja Reimo välja maailmast. Reimo ristiti 13-aastaselt ja mõned aastad hiljem oli ta kogudusest eemaldunud ja läinud maailma “elu nautima”. Jumal sai meid kõiki kolme korraga kätte alles peaaegu kaks aastat tagasi. Merivälja piibligrupis tegi minu õepoeg Tanel meie pärast eestpalveid ja paljud inimesed on meie pärast palunud ja nüüd palume kogu aeg minu nooremate poiste eest.
Ravila Hooldekodus elasid minu sugulane Ülle Salmi ja tema väga hea sõber Ants Pert. Eelmise aasta suvest hakkasid nad meil piibligrupis käima ja nad said Jumala lasteks 12. aprillil sellel aastal.
Ülle ja Ants käisid meil tihti põllu- ja kodutööl abiks. Kord sel kevadel olime Üllega põllul ja tegime peenraid. Väga palav oli ja me palusime veidikenegi tuult ja meie Isa saatis meile tuule. Samal õhtul hakkasin ma tööriistu ära panema, kummardasin ja sain lauaga tugeva löögi täpselt silmade vahele. Oli väga valus, aga ainult korraks, sest ma palusin ja Jumal võttis minult valu ära, sest juba hommikul olin ma kõik tööd ja tegemised Jumala juhtida andnud. Jumal tuli mulle minu palve peale appi ja valu kadus silmapilkselt. Minu silmadele ei tekkinud isegi verevalumit. Meie Isa aitas jälle.
Ravila Hooldekodu, kus Ülle ja Ants elasid, pandi kinni ja kõik inimesed viidi uutesse kodudesse. Ants on Türi kandist pärit ja ta kirjutas avalduse nii enda kui ka Ülle eest, et nad saaksid koos Türile elama minna. Nii nad sattusidki koos Türile. Äraminek siit oli neile väga raske, aga Jumal aitab neid. Ta on nad sellisesse ilusasse kohta elama pannud ja Türi adventkogudusse on neil otse tee ainult pool kilomeetrit jalgsi minna. Meie Isa aitas jälle. Käisime Eha, Eha abikaasa Hillari ja Janaga neil külas, aga enne kui ma sellest kirjutan, juhtus minuga järgmine lugu.
Olin põllul ja päris külm ja tuuline ilm oli. Järgmisel päeval oli lõualuu kange, aga ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Õhtul tundsin kerget valu ja hommikuks oli põsk natuke paistes. Tagumine hammas valutas. Kirjutasin ka palvelisti palve. Kannatasin paar päeva ja kolmapäeval helistasin arstile. Ta ei saanud mind vastu võtta, sest tal oli palju patsiente. Sain aja alles reedeks. Palusin ikka jälle meie kallist Isa. Õhtul helistati mulle ja neljapäeval 12.30 olin juba arsti juures. Palusin Isa, et ta oleks koos minuga kabinetis ja juhiks seal kõike ning Ta oli tõesti koos minuga. Arst vaatas ja ütles, et see on tarkusehammas ja see tuleb välja tõmmata. Ta tahtis saata mind kirurgile, aga Jumalal olid teised plaanid. Arst saatis mind röntgenisse ja ise läks kirurgiga rääkima. Tulin tagasi ja sain teada, et kirurgil on palju tööd ja ta ei saa mind vastu võtta. Arst tegi mulle süsti ja tema õde küsis, kas ta kavatseb ise hamba välja tõmmata. Sain aru, et meie Isa tuli appi. Ma olin rahulikum kui enne. Arst proovis tõmmata, aga mul oli väga valus ja tegi veel ühe süsti.
Mõne aja möödudes arst proovis uuesti tõmmata, valu ei olnud, aga mis ei liikunud, oli hammas. Kangutas ühte- ja teistpidi, aga hammas ei liikunud. Palusin: „Kallis Isa, palun tule appi!“ Ja kui ma olin öelnud appi, oli hammas käes. Olin väga õnnelik ja tänulik. Pisarad veeresid mööda põski alla. Nutsin suurest tänust. Tänu meie armastavale Isale ja arstile, kes Tema juhtimisel tegutses, on nüüd kõik korras ja ma sain ka laupäeval koos teistega Türile minna. Kuri tahtis küll mul selle mineku ära rikkuda, aga meie Isa ei lubanud seda teha. Olen Türilt läbi sõitnud, aga seal pikemalt viibinud ei ole. Saime hommikul Ülle ja Antsuga kokku ja läksime Türi kogudusse jumalateenistusele. Mulle meeldis seal väga. Meid võeti hästi vastu ja Üllet ja Antsu lubati seal hoida. Ma tean, et kõik on Jumala käes ja Tema juhtimise all. Pärast olime kõik koos piknikul jõe ääres ja uurisime Jumala Sõna.
Tahan tänada meid armastavat Jumalat kõige eest!
Palun tehke ikka eestpalveid. Ka mind on sellest maailmast välja palvetatud. Läks ikka väga palju aastaid, aga nüüd olen Jumala laps.
Õnnistustega õde Riina Aiaotsa
Küllap igaüks meist on kodunt väljaminemisega viivitades pidanud paluma midagi sellist: „Issand, aita, et ma bussi peale jõuaksin!“ või endale ülearu suurt ülesannete hulka plaani võttes: „Aita, et ma jõuaksin selle tööga õigeks ajaks valmis!“ Ja oleme kogenud, et meid aidatakse. Veel parem aga oleks lubada meie Taevane Sõber juba päeva planeerimise etappi ja panna seal kõik päeva plaanid Tema ette, et Tema võiks juba palvehetkedel näiteks ebavajalikele asjadele kriipsu peale tõmmata ja õpetada meid olema õigeks ajaks vajalikuga varustatud. Kord tegime me perega Norrast läbi Soome kodupoole sõites valearvestuse. Eestis oleme harjunud, et bensiinitanklad on üksteisele suhteliselt lähedal ja selle arvestusega sõitsime üle Norra ja Soome vahelise piiri, lootes Soome poole pealt odavat bensiini saada. Sõites selgus, et tee läheb läbi inimtühja ja igasuguse asustuseta tundra ning loomulikult polnud kusagil ka ühtki tanklat. Bensiini näidik aga langes üha allapoole. Istusin autos ja palusin andeks meie hooletust, sest alati on hea tagavara kütust omada, aga nüüd oli reaalne oht kütuseta masinaga teele jääda. Aga just nii nagu järgnevas Margiti loos, imestasime meiegi, kui bensiin sai otsa paar meetrit enne tanklat ja auto veeres inertsi jõul täpselt tankla bensiinipüstoli juurde. Kiidetud olgu Jumal, et Tema oma hooletuid lapsi ei jäta nende hooletuse tagajärgi kandma, vaid tuleb meile appi.
On imeline, et Jumal meid nii väga armastab. Ta on meiega nii kannatlik. Vaatamata kõigele, mis oleme meie. Järgnev juhtus minu töö juures. Töötan leivakombinaadis. Üks minu põhitöövahend on põrandapesumasin. Ilma selleta oleks väga raske, sest meil on palju põrandapinda. Algul oli kogu maja peale üks masin. Siis toodi teine juurde ja vana anti minu kasutada. Alguses sain hakkama. Siis aga hakkasid akud läbi minema ja töö sai vaevu valmis. Enne kui ta päris õhtule läks, kinkis Jumal mulle selle kogemuse. Ühel päeval pesin masinaga põrandaid. Masinal on väike ekraan, millelt on näha, kui täis on akud. Nii ma siis pesin ja vaatasin vilksti ekraani, ise rääkisin Taevaisaga, et ei tea palju ta täna pesta laseb. Esimene plats ei olnud veel valmis, kui esimene pulk kukkus. Kokku on sellel ekraanil viis pulka. Teises ruumis sain pisut teha, kui kukkus järgmine pulk. Teise ruumi lõpus kukkus kolmas pulk. Järel oli kaks posti. Kaks ruumi oli veel pesta ka – kõik ühesugused suured ruumid. Ja mida tühjemad on akud, seda raskem on masin. Lõpuks olin viimases, neljandas ruumis ja järel oli üks pulk. Rääkisin Taevaisaga, et üks pulk on alles. Kui Sina aitad, siis jõuan tööga lõpule. Lõpuks jäi veel üks ruutmeeter. Imestasin ise, kuidas ma ühe postiga nii palju pesta sain. Viimased postid kukuvad tavaliselt üsna kiiresti. Ütlesin Taevaisale, et palun aita, et ma saaksin töö lõpetada. Kuidas sa jätad nii väikese jupi pesemata? Peatusin hetkeks ja ütlesin, et usun, et saan tehtud, sest Sina aitad. Ja teate, niipea kui viimane sentimeeter oli puhas, olid kohe akud tühjad ja süttis punane tuli. See tähendas seda, et masin tuli laadima panna. See oli ime. Nii täpselt said akud tühjaks. Aitäh Taevaisale.
Üks hea kirjakoht ütleb, et ma suudan kõik Temas, kes teeb mind vägevaks. Jumal on mulle mitmel korral kinkinud kogemuse, et kui ma teen kõike koos Temaga ja Tema tahtega kooskõlas, siis mul õnnestub. See lugu juhtus niitmishooaja alguses. Mul on alati olnud raskusi niiduki käimatõmbamisega. Sel päeval tahtsin hakata niitma koguduse õe aias. Tõin niiduki välja, panin bensiini sisse, kontrollisin õli olemasolu. Siis võtsin hoovast kinni ja tõmbasin. Üks kord, teine kord, kolmas kord. Ei midagi. Ei läinud käima. Mulle ei tulnud pähegi, et palun Taevaisa appi. Õde pidi helistama ja tuttava appi kutsuma. Viimane tuli ja tõmbas käima. Nii tegin töö ära.
Järgmisel päeval läksin koju niitma. Seekord teise masinaga. See on välimuselt samasugune, ainult sellel käib kogumiskott taha. Nüüd läksin kodu poole ja ise rääkisin Jumalaga. Ütlesin, et nüüd tahan ma seda tööd teha koos Sinuga. Usun, et koos Sinuga saan masina käima. Ja kohale jõudes kordus kõik see mis eelmise puhul. Kuid seekord ütlesin enne masina käimatõmbamist: „Isa, nüüd ma tõmban koos Sinuga!“ Ja nii kui tõmbasin, masin käivitus. Tänasin ja kiitsin Taevaisa kogu niitmise aja. Kuigi see oli teine masin, usun et kui ma oleks ka teise masina koos Taevaisaga käima tõmmanud, oleks see kindlasti õnnestunud.
Palju õnnistusi soovides, Margit Kuu
Need on lihtsate ja siiraste Jumala laste lihtsad ja siirad lood, kus suur Jumal kummardub alla sirutama oma abikätt nende poole, kes Temale loodavad. Jumal ei tee vahet inimeste vahel – nii on kirjutatud Jumala Sõnas ja sinagi võid panna oma käe vägeva Jumala kätte ja astuda Temaga koos, tõmmata Temaga koos, hüpata üle müüri Temaga koos, joosta mitte väsides Temaga koos, et katastroofi ära hoida ja elusid päästa. Temaga koos me ei jää hiljaks, kui on tarvis abivajajale appi minna, ega ole vait, kui on tarvis mõnda raskustes vaevlevat inimest kinnitada ja julgustada, siis oleme valmis mitte suuga suuri linnu tegema, vaid oma kätega tegema midagi tunduvalt suuremat ja püsivamat kui näiteks kõnekäänust tuntud kärbsepesa. Ja mis kõige tähtsam – Temaga koos elades on meie südames Jumala armastus ja Jumala rahu ning see paistab sealt välja.
In English