Kuressaare kogudus käis sõpruskogudusel külas

SPA Kuressaare Kogudusel on juba 10 aastat olnud ametlikud sõprussuhted Soomes asuva Lohja kogudusega. Igal aastal on üksteisel külas käidud. Seekordne külaskäik mai algul oli ühtlasi ka sõpruse kümnenda aastapäeva tähistamine.

Neljapäeval umbes kell kuus õhtul jõuame Helsingisse. Kolm Lohja adventkoguduse liiget tulevad meile sadamasse vastu ja sõidutavad meid Nummelasse Tuula ja Kari Heikkise juurde õhtusöögile. Aimame juba, mis meid seal ees ootab – võrratud vormiroad, rohkelt toorsalatit ja maitsvad küpsetised, mida kõike võib süüa ka õues aialaua taga istudes või kiigel kiikudes. Täpselt nii lähebki. Tuula Heikkinen ongi põhiliselt see, kes meie toitlustamise eest hoolitseb ja järgmistel päevadel kiriku köögis meile süüa valmistab.
“Tuula on hyvä kokki,” ütlen Karile ning Kari on minuga täiesti nõus. Järgmisel suvel tahab Tuula tulla Saaremaale tervisliku toidu valmistamise kursust läbi viima.
Peale esimest õhtusööki jagatakse meid kolme peresse laiali. Küllap aetakse nüüd igal pool soome-eesti segakeeles juttu, kuni silmad enam lahti ei seisa. Jutukatel inimestel jutud rääkimata ei jää, isegi kui keeleoskus napp on.

Reedel kingitakse igaühele 20 eurot (umbes 311 EEKi) ning sõidutatakse meid suurde ostukeskusesse, et saaksime endile midagi osta. Kuna aega selleks jääb ainult pool tundi (meie endi soovil), siis ei jõua me poolt keskustki läbi vaadata ja parem ongi, sest keegi ei taha tegelikult oma eurosid ära kulutada.
Peale ostukeskusest tulekut läheme kirputorille (nö. kaltsupoodi), mis on sisuliselt vist komisjonipood. Asju ja riideid on palju ning nad on üsna läbisegi, raske on midagi konkreetset leida. Kvaliteedilt ja väljanägemiselt on kaup samasugune kui meie kaltsupoodides, aga kallim – keskmine hind tundub olevat 5 eurot. Inimesi on poes lisaks meile küllaltki palju. Sellises poes ringi vaadates näeme pisut lähemalt soome elu ja mõistame, et kõik ei olegi rikkad ja edukad. Näiteks on keegi toonud poodi müügile enda valmistatud kuldnokapesakaste, mis on üsna robustselt kokku klopsitud.

Peale lõunat viiakse meid Lohja veekeskusse, mis olevat nagu Serena veepark, aga väiksem. Pooled meist lähevad sinna jalgsi, et rikkalikust lõunasöögist paremini toibuda ning pisut linna tundma õppida. Paistab, et Lohja on umbes Pärnu-suurune linn.
Veekeskuses võtab rahulikum rahvas nõuks mulli- ja massaaþivannis mõnulemise, rahutumad isendid tahavad igal juhul kõik atraktsioonid ära proovida. See on ka võimalik, sest aega on kaks tundi. Kõige põnevamad kohad on hüppelauaga bassein ning kõrge ja kurviline liumägi, mille pealt saab suure hooga madalasse vette söösta. Hiljem duði all pestes saame kasutada Kari Viherlahti poolt antud turbaðampooni, mis on valmistatud tema firma (Polarhealth OY) toodetud raviturbast. Ðampoon on kõõmavastane ja ka muus mõttes kasulik. Müügihind olevat sellel 200 ml pudelil 8 eurot. Pärast ðampooni kasutamist tuleb selle kohta muidugi arvamust avaldada. Märt leiab, et tema juuksed hoiavad nüüd hoopis teisti kui enne ja et tal on nüüd eurotukka.

Hingamispäeval kõneleb kirikus noor külalispastor Helsingist, kellele Lohja kogudus on kodukogudus. Ta kutsub meid kaasa mõtlema, mida võis Siimon Küreenest, kes kandis Jeesuse risti, hiljem koju naastes jutustada oma kahele pojale. Jutlustaja kõnnib poodiumil vabalt ringi, vahel seisab, vahel istub, talle on riiete külge kinnitatud väike mikrofon, et tema jutt saalis kuulda oleks. Meie jaoks tõlgib tema jutluse eesti keelde Tarja, kes oskavat vist koguni 4-5 keelt, kaasa arvatud eesti ja vene keel. Sellel koosolekul esitavad meie omad kaks laulu. Peale lõnasööki algab koosolek, mis on pühendatud Lohja koguduse ja Kuressaare koguduse sõpruse kümnendale aastapäevale. Kari Viherlahti ja Kari Heikkinen meenutavad, kuidas kõik kunagi alguse sai ja teatavad, et väike delegatsioon lohjalasi sõidab augustis Kuressaare koguduse 90. aastapäevale. Märt peab jutluse ning meie lauljad esitavad taas kaks laulu.
Teenistustele kirikus järgneb väike jalutuskäik looduses. Meid sõidutatakse Lohja järve äärde. Mööda silda saame minna saarele, kus on väga ilus loodus ning mitmed matkarajad. Saarlased kasutavad juhust, et endist ja oma lastest kaljude taustal pilti teha.

Pühapäeva hommikul tuleb varakult teele asuda. Kõigile pannakse peredes lõunaks toitu kaasa ning vajadusel antakse ka üks kandekott veel lisaks. Sadamasse sõidutavad meid Kari Viherlahti ja Jorma Salmela. Kui kõik on kõigiga hüvasti jätnud ning me ükshaaval passikontrolli läbime, saavad teisele poole jõudnud iga kord lehvitada, kui uks taas avaneb. Lõpuks lehvitame kõik korraga ja siis oleme sõpradest mõneks ajaks lahutatud. Nii kauaks, kuni koju jõuame, kust saab telefoni või elektronposti teel teada anda, et oleme õnnelikult ja tänulikult kohale jõudnud.

Mõnede külaskäinute muljeid:

Markus: Mulle meeldivad Soomes mäed ja kaljud. Inimesed on hästi sõbralikud. Käisime Hopeaniemis rajaleidjate tunnis. Seal ei olnud sellist asja, et keegi oleks korda nõudnud. Tund oli vaba ja mänguline, mingit päheõppimist ega kirjutamist ei olnud, esmaabi õpiti seekord.

Märt: Sõbralik vastuvõtt, väga head ööbimistingimused, väga head toidud. Panin tähele, et hingamispäeval oli kirikus umbes 50 inimest, kuigi Lohja kogudus on 130-liikmeline. See ei ole ainult meil nii, et inimesi käib kirikus vähe. Ja see oli mul juba enne teada, et kirikus on neil jutlus enne ja piiblitund pärast. Umbes kaks aastat tagasi nad seadsid selle nii, sest paljud inimesed tulid kohale alles jutlusetunniks, aga piiblitund on vaimuliku kasvu mõttes tegelikult olulisem.

Ruth: Mul on hea meel, et meie pere sattus Jorma ja Päivi juurde elama. Nad elavad järve ääres ning ma sain hommikuti ja õhtuti ujumas käia. Jorma ja Päivi hoolitsevad vaimse puudega inimeste eest ja saavad selle eest riigilt raha. Soomes on sotsiaalhoolekanne selliselt paika pandud. Hoolealused elavad nende maja teises osas. Vaimse puudega inimeste eest hoolitsesid juba Päivi vanemad. Jormal ja Päivil on 4 last, kes on juba suured. Üks poeg töötab nende endi majapidamises kokana. Terve nende pere on väga musikaalne, majas on palju muusikariistu. Jorma kinkis meile kõigile CD-plaadid, millele on salvestatud nende tütre Sini ning Päivi õetütre Lily esitatud laulud.

Marika: Paistab, et soomlased on energilisemad kui meie ja jõuavad rohkem. Ma imetlen Tuulat, kuidas ta muudkui tegutseb siin ja seal. Aga eks neil ole ka kõik lihtsam – rohkem kodumasinaid on olemas, üldse kõik vajalik on alati kodus olemas. Kui laps ennast toiduga ära määrib, siis sellest ei tehta probleemi. Meie oleme rohkem mures oma riiete ja asjade, iseenda ja oma kodu väljanägemise pärast.
Meelde jäi ning hämmastas rida ohvreid ja jätkuvaid armastustegusid, mis tehti selleks, et meile rõõmu valmistada, et meid aidata, et me end seal hästi tunneksime. Sellist armastust näha ja tunda on võrratu kogemus! Seda tahaks osata rakendada ka oma igapäevaelus. Meelde jäid veel see kaunis paik seal väikesel saarel, kus me kõik koos linnulaulu, päikesepaistet ning Jumala imepärast loomingut nautida võisime ja muidugi ujumishall, kus sain oma haigeid liikmeid, ihu ja tõenäoliselt ka vaimu ravitseda.
Mõtlen veel sellele, et kui armastusega täidetud suhted kõrvale jätta, siis tegelikult meie siin Saaremaal ei saa soomlastele võimaldada midagi sellist, mida nad endile ise lubada ei saaks. Meile aga, vastupidi, võimaldatakse Soomes kõike seda, mis meil endil võimalik pole – ei Soomes olles ega võibolla Eestiski mitte – alates rikkalikust ja heast toiduvalikust kuni ujumishalli kasutamiseni. Need mõtted panevad juurdlema selle üle, kas meie oskame – nendes tingimustes, mis meil on – oma külalisi (ükskõik milliseid) vastu võtta nõnda, et nad end võimalikult hästi tunneksid, neid rõõmustada ning võibolla ka meeldivalt üllatada, ja mida saavad soomlased meilt selles jätkuvas vastastikuses sõprussuhtes peale andmisrõõmu.