Kas kõik päevad on ühesugused?

Apostel Paulus kirjutas Rooma kristlastele ka nõdrausuliste kohtlemisest: „Võtke vastu ka usus nõder ja ärge vaielge arvamuste üle.” (Rm 14:1) Usus nõdrad seadsid endile tarbetuid kohustusi või piiranguid, mida Jumal neilt ei oodanud. Samas olid nad varmad kritiseerima neid, kes ei toiminud nii nagu nemad, pidades neid Jumala tahtest üleastujaiks. Need aga, kes olid veendunud, et on taolistest kohustustest või piirangutest vabad, suhtusid „nõtradesse” halvustavat, võib-olla isegi üleolevalt. Paulus kirjutas, et üks ärgu mõistku teise üle kohut ja teine ärgu halvustagu teist tema eriarvamuste tõttu – „ja ärge vaielge arvamuste üle”. Põhirõhu pani Paulus sellest kirjutades erinevale suhtumisele eri toitudesse, aga sellel ei soovi ma praegu peatuda. Muu hulgas kirjutas ta, et on eri arvamusi ka teatud päevade osas: „Mõni jälle hindab ühte päeva muudest paremaks, ent teine hindab kõiki päevi ühesuguseks. Igaüks olgu oma mõtlemises kindel! Kes arvestab teatavat päeva, arvestab seda Issandale... Keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele, sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt.” (Rm 14:5-8)

Olen kuulnud selle kirjakoha erinevaid seletusi. Üks neist rakendab siin öeldut iganädalaste hingamispäevade – puhke- ja jumalateenistuse päevade kohta, mille osas on kristlaste hulgas eri seisukohti. Ühed, kelle hulka kuulun ka mina, usuvad, et kümme käsku on jätkuvalt kehtivad selle algsel kujul, kuna Jeesus ise ütles: „Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud.” (Mt 5:17,18) Mitte et ükski täpp ja kriips ei kao Seadusest seni, kuni ma ristil suren, vaid kuni taevas ja maa püsivad! On ilmselge, et see käib moraaliseaduse ehk kümne käsu kohta, kuna vanatestamentlik pühamuteenistus, milles kesksel kohal olid ohvrite toomised, osutas Jeesuse ohvrisurmale ja eestkostele ning kaotas oma mõtte Jeesuse surmaga. See aga, mis oli moraalne ja hea enne Jeesuse surma, jäi selleks ka pärast Jeesuse surma ning see, mis oli ebamoraalne ja halb enne Jeesuse surma, jäi selleks ka pärast Jeesuse surma. Teised usuvad, et kümme käsku kehtivad tänapäeval teatud mööndusega, kolmandad, et kümme käsku anti juutidele ja et kristlikul ajastul need enam ei kehti. Sellest ka erinev suhtumine teatud päevade pühadusse või mittepühadusse, kuna teatud päevade pühadusest räägib nii üks käsk kümnest kui ka niinimetatud Moosese Seadus. Neljas käsk ütleb: „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on. Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.” (2Ms 20:8–11) Siin ei öelda, et sa pead töö tegemisest loobuma ühel päeval nädalas (enda valikul), vaid just seitsmendal päeval, päeval, mida Jumal pärast loomistööd õnnistas ja pühitses. See ei ole suvaline nädalapäev. Meie kalendris on selle päeva nimi laupäev. Enamus kristlasi peab aga pühaks pühapäeva, mis meie ilmalikus kalendris on seitsmes, aga Piibli arvestuse kohaselt nädala esimene päev. Seletuses, milles Pauluse kirjutatud mõtet rakendatakse iganädalaste puhke- ja jumalateenistuse päevade kohta, öeldakse, et üks peab laupäeva, teine pühapäeva, kolmas ei omista erilist tähtsust kummalegi neist. Igaüks olgu oma mõtlemises kindel ehk elagu oma veendumuste kohaselt. See ei ole üldse küsimus, mille üle vaielda. Üks ärgu kritiseerigu ega halvustagu teist, kellel on tema omast erinev veendumus. Väga lihtne ja loogiline seletus. Eks ole? Pealegi näib seda mõtet toetavat lõiguke Pauluse Kirjast koloslastele: „Ärgu siis keegi mõistku teie üle kohut sööma või jooma ega mingi püha või noorkuu või hingamispäevade pärast, mis on tulevaste asjade vari, aga Kristuse ihu on tõelisus.” (Kl 2:16,17) Samuti Pauluse etteheide galaatlastele: „Te peate päevi ja kuid ja aegu ja aastaid! Ma kardan teie pärast, et ma olen asjata teie heaks vaeva näinud.” (Gl 4:10,11) Ometi ei saa ma selle seletusega nõustuda. 

Olen täiesti nõus, et me ei peaks neid, kelle veendumused erinevad meie omast, halvustama või hukka mõistma. Paulus juhtis samas Kirjas roomlastele tähelepanu sellele, et meil tuleb Jumalale aru anda enda (mitte teiste) kohta. (Rm 14:12) Samas ei ole ma üldse nõus mõttega, nagu oleks see tähtsusetu küsimus või inimese enda otsustada, mida ta õigeks peab ja kuidas elab, peaasi et ta peab (enda valitud) päeva Issandale. Tähelepanu väärib asjaolu, et Roomlastele 14. peatükis toitudest rääkides ütleb Paulus „kes sööb, sööb Issandale, sest ta tänab Jumalat, ja kes ei söö, jätab söömata Issandale ja tänab Jumalat”, kuid teatavate päevade pidamise kohta ütleb ta: „Kes arvestab teatavat päeva, arvestab seda Issandale” (Rm 14:6), aga ei ütle, et seda arvestamata jättes jätab seda arvestamata Issandale (nagu mingit toitu söömata jättes). 

Paulus puutus tihti kokku juutkristlastega, kes olid Kristuse usus vastu võtnud, aga jätkasid vanatestamentlike usukommete (niinimetatud Moosese Seaduse) pidamist. Taolisi juutkristlasi ja nende mittejuutidest mõttekaaslasi nimetab Paulus nõdrausulisteks, kuna nad pidasid päästeks jätkuvalt oluliseks nõndanimetatud Moosese Seaduse järgimist, ehkki see osutas Kristuse ohvrile ja eestkostele ning oli oma kehtivuse minetanud. Samuti olid nõdrausulised need, kes kartsid süüa teadmata päritolu liha, kartes osutuda enese teadmata ja tahtmatult ebajumala teenijaiks, kuna turul müüdav või mittejuudi laual olev liha võis olla ebajumalale ohverdatud loomast. Seda teemat käsitles Paulus pikemalt oma 1. Kirjas korintlastele, kus ta ütleb, et see on asjatu kartus, sest see ei tee kellestki ebajumalateenijat. Kui keegi, näiteks, jättis söömata liha, mis oli mingile ebajumalale ohverdatud loomast, siis ta jättis selle tõesti „söömata Issandale”, kuna Issandale kuuluvana tahtis ta vältida vähimatki kokkupuudet ebajumalateenimisega (ehkki see poleks olnud osa ebajumalateenistusest). 

Mis puutub päevadesse, millele Paulus osutas, siis need pole kindlasti iganädalased hingamispäevad. Kui kümme käsku, millest üks on käsk pühitseda seitsmendat nädalapäeva, kehtivad oma algsel kujul, siis see ei saa olla vaidlusküsimus. Hoopis ise lugu on vanatestamentlike usupühadega, millest mõningaid nimetati ka hingamispäevadeks ilmselt seetõttu, et neil kehtis argitööde keeld sarnaselt iganädalastele hingamispäevadega. Neist võib lugeda 3. Moosese 23. peatükist. „Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: „Räägi Iisraeli lastega ja ütle: Seitsmendas kuus, esimesel päeval, olgu teil hingamispäev, sarvehäälega meeldetuletatav püha kokkutulek. Ärge tehke siis ühtegi argipäevatööd, vaid ohverdage Issandale tuleohver!”„ (3Ms 23:23-25) „Aga kümnes päev selles seitsmendas kuus on lepituspäev... See olgu teile täielikuks hingamispäevaks ja hingede alandamiseks! Algusega kuu üheksanda päeva õhtul, õhtust õhtuni, pidage seda oma hingamispäeva!” (3Ms 23:27,32) „Need on Issanda seatud pühad... peale Issanda hingamispäevade... Aga seitsmenda kuu viieteistkümnendal päeval, kui te maa saagi olete koristanud, pühitsege Issanda püha seitse päeva; esimene päev olgu hingamispäev, samuti olgu kaheksas päev hingamispäev!” (3Ms 23:37-39) Need hingamispäevad olid kindlatel kuupäevadel sõltumata nädalapäevast „peale Issanda hingamispäevade”. 

Kuigi iganädalane hingamispäev on eelmaitse Jumala riigist, ei ole see siiski „tulevaste asjade vari”, sest, esiteks, „Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda” (1Ms 2:3) enne pattulangemist.  Kristuse ohvriteenistusele ja eestkostele osutavate seaduste järele, mis on „tulevaste asjade vari”, tekkis vajadus alles pärast pattulangemist. Teiseks, hingamispäev jääb ka uuele maale, kus hingamispäeval lähevad Jumala ette Teda kummardama mitte ainult juudid, vaid kogu inimsugu. „Sest otsekui uus taevas ja uus maa, mis ma teen, püsivad minu palge ees, ütleb Issand, nõnda püsib ka teie sugu ja teie nimi. Ja noorkuust noorkuusse ning hingamispäevast hingamispäeva tuleb kogu inimsugu mu ette kummardama, ütleb Issand.” (Js 66:22,23) 

Galaatlastele heitis Paulus ette vanatestamentlike usupühade pidamist kui päästeks vajalikke. Ilmselt oli ta omal ajal galaatlastele evangeeliumi kuulutades rääkinud, et seda pole vaja teha (nagu muudki vanatestamentlikku). Kuuldes, et nad on puhta evangeeliumi minetanud, kirjutas ta: „Ma kardan teie pärast, et ma olen asjata teie heaks vaeva näinud.” (Gl 4:11) Usus tugevatele roomlastele kirjutas ta aga, et nad ei oleks usus nõtrade suhtes üleolevad: „Võtke vastu ka usus nõder ja ärge vaielge arvamuste üle.” (Rm 14:1) See, et „igaüks olgu oma mõtlemises kindel!”, on aga kõigile vajalik. Meie veendumused peavad olema kindlad. Õiged veendumused rajanevad mõistagi Piiblil.