Tehes tulevikust praeguse reaalsuse
Rocky vihkab oma tööd. Ta ei arva eriti hästi oma ülemusest. Ta vihkab oma rutiinset tööd, mida tuleb teha päevast päeva, nädalast nädalasse ja kuust kuusse.
Seetõttu sõidab ta korra nädalas kohalikku toidupoodi ja ostab sealt paar loteriipiletit. Talle meeldib endale ette kujutada, et ühel päeval võidab ta jackpot'i kuue või seitsme nulliga. Siis läheks ta pensionile või vähemalt puhkaks mõnda aega, enne kui endale parema töö otsib. Isegi kui ta sel nädalal võidupiletit ei saa, tuleb alati uus nädal. See tundub olevat ainus lootus.
Kristlase Lootus
Enne kui hakkame Rockyt hukka mõistma, võtame hetke, et mõelda kristlastest, kes on rohkem kui 2000 aastat oma “õnnistatud lootust” oodanud – päeva, mil Jeesus tuleb tagasi ja teeb lõpu kõigele, mis meie elu praegu üliraskeks teeb: vähile, lahutustele, vaesusele, koduvägivallale, põhjendamatule kurjusele, joobes autojuhtidele, enesetaputerroristidele.
Lootus, et homme läheb paremini kui täna, ajab meid hommikul voodist välja ja aitab jälle ühe päev vastu pidada.
Lootus on imeline. See annab vangidele jõudu pikaks vangistuseks, kuna nad usuvad, et ühel päeval juhtub ime ja nad saavad lõpuks kogeda vabadust ja oma perega jälle kokku. Lootus lubab mõnel elu lõppstaadiumis oleval haigel uskuda, et ravi on kindlasti nurga taga ja et kui nad elavad kas või veidi kauem, leiavad arstid talle kindlasti ravimi, mis tagab hea tervise.
Kes teab? Pere ja sõprade palvete vastuseks võib juhtuda haiguse imeline remissioon.
Kes teab, mida homne toob? Just seepärast ongi lootus.
Kui Lootus puruneb
Kuid lootusel on kaks külge (Õp 13:12).
Paljudes olukordades saabub hetk, mil isegi lootus kahaneb. Kallim sureb, abielus tekivad probleemid, äri läheb pankrotti. Ja siiski – elu läheb edasi.
Olgem realistid: mitte kõik, millest unistame ja mida loodame, ei lähe selles elus korda. Mis siis saab? Kas muutume lootusetuteks? Kas anname lihtsalt alla, tõmbame teki üle pea ja hakkame elu raiskama?
Imeline lugu 2. Kuningate raamatu 7. peatükis hõlmab endas kõiki lootuse komponente, lootusetust ja ka seda, kui lootus elustub. Võib-olla mäletad seda lugu.
Samaaria oli sattunud piiramisrõngasse, mis oli märkimisväärselt odav viis vaenlase vallutamiseks. Piisas linna ümberpiiramisest, mitte lubada kedagi sisse-välja, kuni vee- ja toidupuudus populatsiooni mõjutama hakkas. Lõpuks andis rahvas vastupanuta alla.
Juhtus, et neli inimest visati sellest linnast välja. Nende süüdistus? Neil oli pidalitõbi. Iidsete Iisraeli kommete kohaselt eemaldati pidalitõbised tavaühiskonnast, et nad kedagi teist selle hirmsa haigusega ei nakataks.
Need mehed olid mõnes mõttes nagu elavad surnud. Nende toidulaud pidi sõltuma sõprade ja pere heldusest, kuid samas oli neil omavaheline suhtlemine keelatud. Lisaks elasid nad tolle aja populaarse uskumuse kohaselt teadmisega, et nende haigus oli Jumala karistus. Kui olid haige, oli see Jumala meelepaha väljendus Ja kuna piirangud pidalitõbistele olid nii tõsised, pidas enamik inimesi leeprat karistuseks Jumala poolt.
Siin ongi siis need neli meest. Kuna linnas polnud toitu, ei saanud nad neid aidanud inimestele enam loota.
See pani neid üksteisele ütlema: „Miks me siin istume, seni kuni sureme? Kui me mõtleksime linna minna, siis me sureme seal, sest linnas on nälg; aga kui me jääme siia, siis me sureme samuti. Aga lähme nüüd ja tungime süürlaste leeri: kui nad jätavad meid elama, siis jääme elama; aga kui nad meid surmavad, siis sureme!”(s 3, 4)
Nende loogika: seistes silmitsi näljasurmaga, oli nende teadmises ainus lootus, et isegi, kui see on õhuke kui õlekõrs, pidid nad oma vaenlastelt halastust paluma. See võis maksta neile elu, kuid oli nende ainus lootus.
Lootus tärkab taas
Päikseloojangul läks neli meest Aramea laagrisse. Need neli polnud sellest teadlikud, kuid samal päeval olid aramealased kuulnud “kaarikute, hobuste ja sõjaväe häält” (s 6) ja põgenesid kabuhirmus, jättes maha “oma telgid ja hobused ja eeslid” (s 7). Ja telkidest leidsid neli meest süüa ja vett, rääkimata “hõbedast, kullast ja riietest” (s 8).
Kõigest mõni hetk tagasi olid nad nälgimise äärel. Nüüd olid nad korraga enneolematult rikkad! See on loteriivõit!
Pole tähtsust, kus me elame, meie ümber on alati võimalusi, kuidas saame olla lootuse käskjalad.
Kui nad olid piisavalt söönud ja joonud ning hilisemaks veidi hõbedat ja kulda ära peitnud, meenus neile, miks nad esiti sinna sattunud olid: mõnisada meetrit eemal oli linn täis inimesi, kes olid ikka veel näljas.
„Me ei talita õigesti! See päev on hea sõnumi päev. Kui me vaikime ja ootame, kuni hommik koidab, jääme süüdlasteks. Seepärast tulge nüüd, mingem ja kuulutagem seda kuningakojas!”(s 9)
Korraga olid need siiani ravimatu haiguse küüsis olevad neli meest kangelased. Nad ei olnud teinud midagi aramealaste hirmutamiseks, nad ei olnud valmistanud ega võimaldanud toitu, kuid relvastatud sõnumiga lootusest ja päästest, suundusid nad linna ja andsid selle elanikele lootust. Jumal kasutas neid lootuse saadikutena.
Lootusetuse vastumürk
Käes on aeg, mil maailm vajab lootuse esindajaid rohkem kui kunagi varem. Lootusetus ümbritseb meid kõikjal. Seda näitavad juhuslikud tulistamised ostukeskustes, koolides, teatrites ja kirikutes. Sageli on lootusetus peidetud nii religioosse kui poliitilise vägivalla taha, mille ilminguid näeme kõikjal maailmas. Lootusetuse sümptomid peegelduvad arutus janus rikkuse, naudingu ja mõttetühja meelelahutuse järele, mis levib meie ühiskonnas nagu nakkushaigus.
Enamuse ajast kujutleme, et inimesed, kellega suhtleme, otsivad sõnumit – sellist, mis mõjutaks nende seniseid traditsioone ja juhataks neid piiblitõdede juurde.
Tegelikkus on see, et inimesed ei pruugi üldse otsida doktriine, vaid vaimsete teemade käsitlust, mis toetaks neid rasketel aegadel, mida kogeme aeg-ajalt kõik.
Kas Jumal on olemas?
Kas Ta hoolib minust?
Kus Ta on, kui ma Teda vajan?
Meie sõbrad ja naabrid ei pruugi ilmtingimata piiblikursusi otsida (kuigi vahel on ka nii); nad otsivad tõestust, millele oma lootust rajada. Nad vajavad põhjust, mis neid hommikul ärgata aitaks, ja motivatsiooni, et edasi liikuda.
2007. aastast on CNNi eetris olnud saade “Kangelased: tavainimesed, kes muudavad maailma”. New Yorgi linnagaalal esitatakse kümme nominenti ja tänatakse neid püüdluste eest teisi teenida.
2013. aastal kuulus CNN-i kangelaste hulka Richard Nares. 2000. aastal suri Richard Naresi poeg Emilio vähki. Kui kolmeaastasel Emiliol diagnoositi leukeemia, astusid Nares ja tema pere laboritestide, kiiritusravi ja haiglakülastuste maailma. Õnneks oli Naresi perel suur tugigrupp, neil olid paindlikud töökohad ja arusaajad tööandjad.
Kuid tutvudes samas olukorras olevate teiste perekondadega, leidis ta, et mitte kõigil ei ole sellist tuge. Näiteks üksikvanemad, kellel puudus transport, pidid palju töölt eemal olema ja veetma tunde ühistranspordis, et lapsi ravikohtumistele viia.
Peale Emilio surma töötas Nares haiglas, kus ta poeg ravi sai ja oli vabatahtlik transporditeenuse pakkuja. “Ma sõidutan iga päev inimesi üle kogu maakonna,” ütles ta. Kuna varsti kasvas abivajajate arv liiga suureks, asutas Nares 2003. aastal Emilio Naresi Ühenduse (Emilio Nares Foundation). Täna võimaldab see organisatsioon rohkem kui 2500 transporditeenust aastas, läbides kokku üle 140 000 km, et aidata perekondi, kes on oma lõppstaadiumis haigusega lastega praktiliselt lootusetus olukorras. Richard Nares on lootuse esindaja.
Danielle Gletow. Alates 2008. aastast on Danielle Gletow olnud mittetulundusühingu One Simple Wish (Üks Lihtne Soov) vedaja. See organisatsioon aitab ellu viia nende laste soove, kes on asenduskodudes.
Ronald Henningu soov oli osta sugulase matuse tarvis ülikond. Kui ta oma sotsiaaltöötajaga kontakti otsis, sai ta vastuseks, et see kulutus on “ebavajalik”. Siis aga juhtus, et One Simple Wish lehekülje vahendusel annetas tundmatu annetaja piisavalt raha, et Henning saaks ülikonna osta. “Ma sain endale lasta ülikonna õmmelda ja sain minna matusele,” ütles ta. “Sain üles näidata samasugust austust nagu kõik teised.”
Aastast 2006 on ka Gletow' ja tema abikaasa Joe' kodu asenduskodu. Ameerika tervishoiuosakonna andmetel elab üle 400 000 lapse asenduskodudes. “Need on indiviidid, kellel on isiklikud soovid ja erinevad iseloomud ning vajadused, meeldimised ja mittemeeldimised,” ütleb ta.
Teinekord on soovid väga lihtsad. Näiteks soovib mõni noormees, et tal aidataks maksta karate programmi eest, kuhu ta oma sõpradega minna saaks. Mõnel juhul on vaja aidata finantseerida sugulase külaskäigu tarvis transporti. “Laps, kes on kogu oma elu mõelnud, kas keegi temast hoolib, tunneb selliste väikeste asjade kaudu oma elus suurt mõjutust,” räägib Gletow. Danielle Gletow on lootuse esindaja.
Georges Bwelle. WHO (Maailma Tervishoiu Organisatsioon) andmetel on Kameruni rahva seas ainult üks arst 5000 elaniku kohta (võrdluseks: Ameerikas on üks arst iga 400 inimese kohta). 1981. aastal murdis Georges Bwelle'i isa autoõnnetuses käe. Põletik käes avaldas lõpuks mõju tema ajule.
“Me oleks ta Kamerunist välismaale viinud, kui meil oleks selleks raha olnud,” räägib Bwelle. Selle asemel veetis ta aastaid, saates oma isa ülerahvastatud kliinikutes ja haiglates, lootes, et ta saab ravi. “Sa võid lahkuda kodust kell 5 hommikul, joosta haiglasse, et olla esimene, ja ikka ei jõua sa sinna esimesena.”
Oma isa ja paljude teiste kaaskodanike kannatusi ja surma nähes õppis Bwelle arstiks. Temast sai veresoonte kirurg. Ta asutas mittetulundusorganisatsiooni ASCOVIME, mis jagab tasuta meditsiiniabi ja õppetarvikuid Kameruni ning teistele vaestele ja vähemtähtsatele Aafrika vihmametsapiirkonna riikidele. Peaaegu igal reedel seovad Bwelle ja ligi 30 inimest meditsiinitarvikud veokite katustele ja reisivad konarlikul maastikul külastamaks abivajavaid külasid. Alates 2008. aastast on Bwelle ja tema vabatahtlike grupp aidanud tasuta meditsiiniabiga umbkaudu 32 000 inimest. Enamik inimesi tuleb kohale jala ja seda kas või 60 kilomeetri kauguselt.
Üks mees sai ravi, tänu millele ta saab taas töötada. “See muudab minu ja minu pere tulevikku,” ütles ta.
“Ma olen nii õnnelik, kui seda tööd teen,” tunnistab Bwelle. “Näha inimesi naermas, leevendada valu – sellepärast ma seda teengi.” Georges Bwelle on lootuse esindaja
Ütle lihtsalt jah
Oleme kogudusena “õnnistatud lootust” oodanud üle 150 aasta (kristlastena veelgi kauem).
Kahjuks tähendab ootamine lootuses paljude jaoks korrektsust õpetustes ja moraalselt puhta elu elamist vastupidiselt teoloogilisele ja sotsiaalsele kõlvatusele, mis meie ühiskonnas ja üle kogu maailma nii levinud on.
Enamasti saavutame selle turvalise oleku läbi maailma mõjutustest hoidumise, mähkides ennast samal ajal “õpetusliku puhtusega” ja lootusega, et meid arvatakse õigeks, kui Jeesus tagasi tuleb.
Sõrmede ristamisest ja lootmisest, et Jeesus enne meie vananemist, vähki haigestumist või lähedase tragöödia nägemist tagasi tuleb, on suurem lootus, mis käised üles käärib ja aitab leida lootust neile, kel seda pole.
Richard Nares teab, mis tähendab kaotada laps haigusele. Seetõttu ta näebki nii palju vaeva, et tuua lootust vähihaigetele ja nende peredele, kes haaravad meeleheitlikult kinni igast lootusekiirest.
Samal põhjusel on Danielle Gletow ja tema organisatsioon One Simple Wish tõeline õnnistus neile, kes elavad kasuperedes. Ta teab, et need lapsed elavad igasugustes tingimustes – mõned on head, teised mitte nii head. Kuid nende väikeste soovide täitmine võib olla piisav, et lapsed püsiksid positiivsed ja lootusrikkad, kuni nad on piisavalt vanad enda eest ise hoolt kandma.
Georges Bwelle kasvas üles keskkonas, kus antibiootikumid ja antiseptikud olid kättesaadavad vaid vähestele, nii et kerge haigus või vigastus võis viia tõsiste komplikatsioonideni või lõppeda isegi surmaga. Seepärast laeb ta veoki täis tarvikute ja töötajatega, et liikuvates kliinikutes saaksid ravi igas vanuses vaesed.
Selle asemel et olla ainult ise lootusrikkad, tahab Jumal, et me oleksime ka lootuse esindajad. Mis vahe sel on? Vahe on nägemise ja tegutsemise vahel, probleemi märkamise ja lahendamise vahel.
Ilu seisneb selles, et ükskõik kus me elame, kõikjal meie ümber on viisid, mis aitavad meil olla lootuse esindajad. Kas seal, kus oled, on kodutuid? Võime aidata varjupaikades süüa valmistada. Kas on lapsi, kellel pole peale kooli kusagile minna? Võime olla vabatahtlikud raamatukogus ja aidata neid õppimisel. Kas tead vanureid, kes kodust välja ei saa? Saame aidata neil sisseoste teha või neid välja viia.
Suur on tõenäosus, et me ei pea kaugelt otsima organisatsioone, kes juba selliste teenuste pakkumisega tegelevad, ja sellised asutused vajavad hädasti vabatahtlike abi. Me ei pea ise millegagi algust tegema. Kõigest mõnest tunnist nädalas piisab, et saata meid ümbritsevatele inimestele võimas sõnum – adventistid on lootuse esindajad.
Kinkides lootust neile, kes on ahastuse äärel, ütleme: “Jah, Jumal hoolib. Jah, Ta tahab meile parimat – midagi uskumatult imelist. Ja kogu selle maailma südamevalu ja meeleheite keskel oleme meie lootuse esindajad – kui aitame kanda su koormat, peegeldame Jumala armastust ja hoolt sinu suhtes.”
Lootuse agendid, kes Jeesuse tagasitulekut ootavad, on nii ametis lootuse viimisega neile, kel on seda vähe või kellel seda üldse ei ole, et neil pole aega märgatagi, et “mu Isand viibib” (Mt 24:48). Kui Ta saabub, leiab Ta meid tegemas just seda, mida Ta tahab, et me teeksime – lootuse esindajate tööd.
Pole paremat eeskuju
Keegi pole olnud parem lootuse esindaja kui Jeesus. Ta tegeles lootusetute juhtumitega. Need, kes olid haiged, pimedad, halvatud, sügavas leinas või süükoorma all, leidsid Jeesuses kellegi, kes neile lootust andis.
Pane tähele lõiku Matteuse evangeeliumist, mis iseloomustab Jeesust (tsiteerides Jesajat): “Vaata, see on mu sulane, kelle ma olen valinud, mu armastatu, kellest mu hingel on hea meel. Ma panen oma Vaimu tema peale ja ta kuulutab paganaile õigust. Ta ei riidle ega kisenda ega kuule tänavail keegi ta häält, rudjutud roogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, kuni ta on õigusele võidu saatnud, ja paganad loodavad tema nime peale.”
Jeesus oli teadlik Teda ümbritsevast lootusetusest. Ta ei olnud pime kannatajate suhtes, kellega Ta kokku puutus. Tegelikult Ta just neile keskenduski, kes olid kõige lootusetumas olukorras. Jeesus oleks võinud veeta kogu oma aja teoloogia üle arutlemisele ja huvitavate punktide üle vaidlemisele; mida Ta ka tegi – vahel. Kuid enamasti oli Ta tegude mees – lootuse esindaja. Selle tulemusena “panevad rahvad oma lootuse Tema nime peale”.
Jeesuse järgijatena on meil eriline privileeg – lootuse esindajatena saame koos Temaga lootust jagada kõikjal, kuhu läheme.
Stephen Chavez on Adventist Review toimetaja
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Liina Lukk
In English