Inglitest, kes ei hoidnud kinni oma päritolust

Juuda kirjutas: „Aga ma tahan meenutada teile, kes te seda kõike küll juba teate, et Issand, kui ta kord oli päästnud rahva Egiptusemaalt, teisel korral hukkas uskmatud, ning et ta ingleidki, kes ei hoidnud kinni oma päritolust, vaid hülgasid oma eluaseme, säilitab pilkase pimeduse all jäädavais ahelais suure päeva kohtuni.“ (Jd 5, 6) Vanemas tõlkes öeldak­se „inglid, kes oma seisust ei hoidnud“.

Kes on need inglid, kes ei hoidnud kinni oma päritolust või oma seisusest? Kus ja kuidas hoiab Jumal neid „pilkase pimeduse all jäädavais ahelais (vanemas tõlkes „igaveste ahelatega“) suure päeva kohtuni“?

Esmalt pisut sõna ingel tähendusest. Sõna ingel tähendab 'saadik' ega ole (taevase päritoluga) olevuste liigi nimetus. Nii on Piiblis mõnikord kasutatud seda sõna ka inimeste kohta, kes olid teistele inimestele Jumala saadikud või esindajad. Näiteks kirjutas Malaki: „Vaata, ma läkitan oma ingli ja tema valmistab minu ees teed.“ (Ml 3:1) Jeesus rääkis, et see käis Ristija Johannese kohta: „Tema ongi see, kellest on kirjutatud: Vaata, ma saadan sinu eele oma käskjala (kreeka keeles ja mitmes piiblitõlkes, kaasaarvatud eestikeelses vanemas piiblitõlkes ingli), kes tasandab sinu tee su ees.“ (Mt 11:10) Siiski on sõna ingel kasutamine inimeste kohta pigem erand. Harilikult kasutatakse sõna ingel taevase päritolu­ga olevuste kohta, seda nii Piiblis kui ka ini­mes­te igapäevases kõnepruugis, kuna nad on inimestele Jumala saadikud või esindajad. 

Kes on need inglid, kes ei hoidnud kinni oma päritolust või seisusest? On inimesi, kes usuvad, et need inglid on 1Ms 6:4 nimetatud „Jumala pojad“, kes „heitsid inimeste tü­tarde juurde“, kellele need „lapsi ilmale tõid“, mille järel Jumal saatis maale veeuputuse. Seda vaadet näib toetavat eestikeelne uus piiblitõlge (1997. a tõlge ja Uus Testament Toomas Pauli tõlkes), milles Jd 7 on sõnale need lisatud sõna inglid, mida ma pole näinud mitte üheski teises minule kättesaadavas piiblitõlkes, ka mitte kreekakeelsetes Uutes Testamentides. Kui teised piiblitõlked esitavad mõtte, et Soodoma ja Gomorra ümberkaudsed linnad elasid porduelu nagu needki – Soodom ja Gomorra – siis uude tõlkesse lisatud sõna inglid annab kirjutatule hoopis teise tähenduse, et need „hoorasid nagu need inglid“. Piiblis kasutatakse sõna hoorama tihti mitte selle sõna otseses, vaid ülekantud tähenduses, tähenduses Jumalat eirama, aga Soodoma, Gomorra ja nende ümberkaudsete linnade puhul tuleks seda sõna võtta selle otseses tähenduses. Inglitest, kellest Juudas räägib kui neist, kes ei hoidnud oma seisust, räägib Peetrus kui ingli­test, kes tegid pattu. „Jah, Jumal ei säästnud patustanud ingleidki, vaid tõukas nad põrgupimeduse soppidesse kinnipida­miseks kuni kohtuni.“ (2Pt 2:4). Järgmises salmis (2Pt 2:5) räägib Peetrus veeuputusest, mille järgi samuti näib 2Pt 2:4 osutavat 1Ms 6:4 „Jumala poegadele“. Siiski, Mooses ei räägi sõnakestki inglite karistamisest, vaid veeuputuse põhju­sest, „et inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad“ (1Ms 6:5). Ka Peetrus räägib, et Jumal saatis veeuputuse „jumalakartmatute maa­ilma peale“. Samuti ei maksa otsida Peetruse 2. kirja 2. peatüki 4. ja 5. salmi vahel muud seost, kui on 5. ja 6. salmi vahel, kus Peetrus räägib Soodoma ja Gomorra hävitamisest – see on, et patt ei jää karistamata. Mis puutub Jumala poegadesse ja inimeste tütardesse 1Ms 6:4, siis sageli nimetatakse Piiblis Jumala lasteks või Jumala poegadeks jumalakartlikke inimesi. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse...“ (Jh 1:12) „Nõnda nagu ta ütleb ka Hoosea raamatus: „Ma hüüan oma rahvaks teda, kes ei olnud minu rahvas, ja armsaks teda, kes ei olnud mulle armas. Ja siis sünnib selles paigas, kus neile öeldi: Teie pole minu rahvas!, et seal hüütakse neid elava Jumala poegadeks.““ (Rm 9:25,26) Veeuputuse eelsel ajal heitsid paljud jumalakartlike inimeste pojad silma jumalakartmatute inimeste tütardele ning muutusid ka ise jumalakartmatuteks. Veeuputuses hukkusid jumalakartmatud inimesed.

Piibel räägib endise peaingli, Lutsiferi langemisest, keda nüüd „hüütakse Kuradiks ja Saatanaks“ ning Jumala poolelt tema poolele üle läinud inglitest, lausa ühest kolmandikust Jumala taevases õukonnas (kui nii võib öelda) olnud inglitest, keda tal õnnestus ära eksitada ja Jumala poolelt enda poole üle meelitada. Nad ei hoidnud kinni oma päritolust või seisusest. Jumalale vastu hakates ei olnud nad enam Jumala inglid, Tema saadikud või esindajad, vaid saatana omad. Jumalale vastu haka­tes nad hülgasid oma taevase eluaseme, sest nad „visati“ taevast välja maa peale. „Suur lohe heideti välja, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad – ta heideti maa peale ja tema inglid heideti koos temaga.“ (Ilm 12:9) Siiani peaks asi selge olema, aga kuidas on lugu nende hoidmisega „pilkase pimeduse all jäädavais ahelais suure päeva kohtuni“ või, Peetruse sõnul, kinnipidamisega põrgupimeduse soppides kuni kohtuni? 

Inglid on nõndanimetatud vaim­olevused. Kirjas heebrealastele öeldakse nende kohta: „Eks nad kõik ole vaid teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste?“ (Hb 1:14) Saatana ingleid nimetatakse kurjadeks vaimudeks. Taevase päritoluga olevustena suudavad inglid esineda ka inimestena, ilma et inimesed arugi saaksid, et tegelikult on nad inglid. Kirjas heebrealastele öeldakse: „Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.“ (Hb 13:2) Piiblist võime leida selle kohta mitmeid näiteid. Kirjas heebrealastele eeldatakse, et inglite esinemised inimestena pole ainult kauge mineviku lood, vaid seda esineb tänapäevalgi. Nii mõnigi tänapäeva­inimene on kohtunud ohuolukorras appi tulnud meestega, kes äkki on ära kadunud, „haihtunud“. Loogiline on mõelda, kui Jumala head inglid esinevad soovi korral inimestena, siis seda võivad teha ka kurjad inglid ehk kurjad vaimud. Põhiliselt aga liiguvad inglid inimeste juures nähtamatute vaimolevustena. Seda nii head kui ka kurjad vaimud. Evangeeliumides kohtusid Jeesus ja Ta jüngrid paljude inimestega, kes olid kurjade vaimude otsese mõju all ehk kelles elasid kurjad vaimud. Võib arvata, et Jumala Poja maa peal viibimise ajal kontsentreeris saatan oma tegevuse paikadesse, kus Tema tegutses. Siiski, evangeeliumides kirjutatud juhtumitel oli Jeesuse kohaloleku tõttu vaieldamatult selge, kui tegu oli kurjade vaimudega, aga mujal, näiteks paganlikes maades toimuva kohta ei olnud see nii selgesti ühemõtteliselt välja öeldud. Ometi võime üsna kindlad olla selles, kelle mõju all olid nõiad, ebajumalate preestrid ja muud taolised isikud, samuti kelle mõju all olid oraaklid, ka Iisraeliski tegutsenud valeprohvetid. Nii on ka tänapäeval. Seega ei paista, et inglid, „kes ei hoidnud kinni oma päritolust“ või „oma seisusest“, oleksid praegu kuskil kinni hoitud. Ei ole ka loogiline mõelda, et teatud hulk oleks kuskil kinni hoitud, kui samal ajal näib teine lausa vabalt tegutsevat. Ilmutuse 20. peatükis räägitakse saatana aheldamisest, kuidas see toimub, on omaette küsimus, mille juures me praegu ei peatu, aga nimetatud aheldamine toimub millalgi tulevikus. Loogiline on mõelda, et tema inglid peetakse kinni koos temaga. Kuidas ikka mõista Juuda ja Peetruse öeldut, et neid (juba) hoitakse „pilkase pimeduse all (või tõugatuna põrgupimeduse soppidesse) jäädavais ahelais suure päeva kohtuni“? Mis puutub Piibli prohvetikuulutustesse, siis mõnikord räägivad prohvetid mõnest tulevikusündmusest nagu see oleks juba toimunud. Seda just prohvetlike nägemuste puhul. Ma ei välista, et ka Peetrus ja Juudas heidavad patustanud inglitest rääkides pilgu tulevikku, aga vaadakem, kuidas nende poolt öeldut mõista olevikus toimuvana.

Ilmselt ei saa kõike nende poolt kirjutatut võtta sõna­sõnalt. Mõistetav oleks, kui Peetruse ja Juuda kirjutatut saaks üheselt selgesti mõista, et see toimub nendega millalgi tulevikus, kuna tulevikus see juhtubki, kui nad koos oma isanda, saata­naga tuhandeks aastaks päriselt kinni pannakse. Vastus näib olevat 2Pt 2:9, kus öeldakse: „Nii oskab Issand küll jumalakartlikke kiusatusest välja kiskuda, ülekohtusi aga nuhtlemiseks kinni pidada kohtupäevani.“ (2Pt 2:9) Ülekohtused inimesed ju pole praegu Issanda poolt kinni peetud, vaid on sageli just lausa aktiivses tegevuses, välja arvatud surnud ja suhteliselt väike hulk neist, keda peetakse kinni riiklikes vanglates (aga ega valdav osa neist sealgi jumalakartust harrasta). Eks ole? Seega on Peetruse ja Juuda öeldu selge – Jumala õiglase kohtu eest pole kellegi pääsu, patt ei jää karistamata, ei inimeste ega inglite oma. Saatan oma inglitega on taevast välja visatud siia maa peale (Ilm 12:7-9), kus nad elavad Jumala kohtu suure päevani, ilma et nad saaksid taevas käia. Võrreldes Jumala auhiilgusest valgustatud Jumala taevase elupaigaga, mille lähedusest nad välja tõugati, on meie maa nagu pilkaselt pime põrgupimeduse sopp. Lisaks sellele on nad sügavaimas vaimupimeduses, mida ehk Peetrus ja Juudas just eriti silmas peavadki.