Ellen G. White (1827–1915) oli märkimisväärsete vaimuannetega naine, kes elas enamuse oma elust 19. sajandil, ent tema kirjutistel on revolutsiooniline mõju miljonitele inimestele üle maailma. Ta kirjutas oma eluajal üle 5000 artikli ja 40 raamatu. Koos kompilatsioonidega on tänaseks 50 000 lehekülge inglisekeelseid käsikirju ja üle 100 pealkirja. Ta on kirjandusajaloo kõige tõlgitum naisautor ja kõige tõlgitum Ameerika autor nii meeste kui naiste seas. Tema tekstide teemaampluaa on väga lai, kaasates religiooni, hariduse, ühiskondlike suhete, evangelismi, prohvetluse, kirjastamise, toitumise ja juhtimise küsimusi. Tema elumuutev meistriteos kristliku elu kohta kannab pealkirja „Tee Kristuse juurde“, see on avaldatud 140 keeles. Seitsmenda päeva adventistid usuvad, et Ellen White oli rohkem kui andekas kirjutaja, nad peavad teda Jumala määratud eriliseks sõnumitoojaks, kes juhib maailma tähelepanu Pühakirjale ja aitab inimestel valmistuda Kristuse teiseks advendiks.
Alates ajast, kui Ellen oli 17aastane, kuni tema surmani 70 aastat hiljem andis Jumal talle umbes 2000 nägemust ja unenägu. Nägemuste pikkus oli erinev, alates paarist minutist kuni pea nelja tunnini. Ilmutustes saadud teadmised ja nõuanded pani ta kirja, et neid teistega jagada. Seega on tema erilised kirjutised tunnistatud seitsmenda päeva adventistide poolt Jumalast inspireerituiks ja nende erakordne kvaliteet on leidnud tunnustust ka teiste lugejate seas.
Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse uskumustes on kirjas: „Ellen White’i kirjutised ei asenda Pühakirja. Neid ei saa panna samale tasandile. Pühakiri seisab üksi kui ainulaadne mõõdupuu, millega peab hindama kõiki White’i kirjutisi, ja Pühakiri on nende kirjutiste aines.“ (Seventh-day Adventists Believe . . . , Ministerial Association, General Conference of Seventh-day Adventists, Washington D.C., 1988, lk 227).
Ellen White on ise märkinud: „Tõsiasi, et Jumal on ilmutanud oma tahte inimestele Sõna kaudu, ei muuda tarbetuks Püha Vaimu kestva juuresoleku ja juhtimise vajadust. Vastupidi, meie Päästja tõotas, et Püha Vaim avab Jumala Sõna Tema sulastele ning selgitab ja rakendab ellu selle õpetused.“ („Suur võitlus“, lk vii)
Algusest Battle Creeki (1827–1862)
Esimesed aastad
Ellen sündis koos oma kaksikõe Elizabethiga 26. novembril 1827. aastal Robert ja Eunice Harmoni peres. Kaheksalapselise pere kodu oli huvitav ja vilgas paik. Pere elas väikeses talus Gorhami küla lähedal Maine’i osariigis, mis on Ameerika Ühendriikide kirdeosas. Paar aastat pärast kaksikute sündi loobus Robert Harmon talupidamisest ja pere kolis Portlandi linna, mis asus endisest kodust umbes 20 kilomeetrit idas.
Lapsepõlves abistas Ellen kodumajapidamises ja aitas isa peakatete valmistamisel. Ühel pärastlõunal, kui üheksa-aastane Ellen koolist koju tuli, sai ta tõsiselt viga, kui üks poiss viskas talle näkku kivi. Ellen koli kolm nädalat teadvuseta ja järgmistel aastatel kannatas ta palju tõsise ninavigastuse tõttu. Tema haridustee katkes ja näis, et andekas väike tüdruk ei ela enam kaua.
1840. aastal osales Ellen oma vanematega metodistide laagrikoosolekul Buxtonis ja seal, olles 12aastane, andis ta oma südame Jumalale. 26. juunil 1842. aastal ristiti ta Casco lahes Portlandis. Selsamal päeval võeti ta metodistikoguduse liikmeks.
Adventistlik sõnum
1840. ja 1842. aastal käis Ellen koos teiste pereliikmetega adventistide koosolekutel Portlandis, ta võttis vastu vaated, mida esitasid William Miller ja tema kaaslased, ja ootas kindlustundega Kristuse peatset saabumist. Ellen oli innukas misjonitööline, ta otsis võimalusi, kuidas jõuda oma noorte sõpradeni, ja kuulutas adventsõnumit.
Pärast suurt pettumust, et Jeesus ei tulnudki 22. oktoobril 1844. aastal tagasi, ei vähenenud Elleni innukus ja ta uuris koos teistega Piiblit edasi ning palvetas südamest valguse ja juhtimise pärast tulevastel kimbatusepäevadel. Paljud kõikusid usus ja paljud hülgasid oma adventistliku kogemuse, kuid Ellen Harmon liitus ühel detsembrihommikul nelja naisega pereteenistuses ühe kaasuskliku kodus. Taevas näis sellele palvegrupile olevat väga lähedal ja kui Jumala vägi laskus Elleni peale, nägi ta nägemuses, kuidas ootav rahvas rändab Jumala linna („Varajased kirjutised”, lk 13–20). Kui 17aastane tüdruk tõrksalt ja värisedes oma esimesest nägemusest sellele grupile rääkis, võtsid nad selle vastu kui valguse Jumalalt. Pärast järgmisi nägemusi rändas Ellen paigast teise, et rääkida Kristuse ootajatele, mida talle oli esimeses ja selle järgnenud nägemustes näidatud.
Need ei olnud pettunud adventistide jaoks kerged ajad. Neile sai osaks maailma mõnitamine ja naeruvääristamine, kuid nad ei olnud ka isekeskis ühtsed ja nende ridades tuli esile mitmesugust äärmuslikkust. Kuid Jumal avas nägemuste kaudu Ellen Harmonile nende fanaatiliste liikumiste tulemuse ja talle anti vastutus juhtida tähelepanu valele ja eksitustele. See töö oli Elleni meelest väga keeruline.
James White’i ja Ellen Harmoni abielu
Reisil Orringtoni kohtus Ellen noore adventpastori James White’iga, kes oli siis 23aastane. Nende töö viis neid aeg-ajalt kokku ja noorte vahel tärkas kiindumus, mis juhtis neid abiellu 1846. aasta augusti lõpus.
Esimeste abielunädalate jooksul uurisid James ja Ellen innukalt 46leheküljelist traktaati, mille oli kirjutanud Joseph Bates New Bedfordist. Traktaadi pealkiri oli „Seitsmenda päeva hingamispäev“ ja selles oli piibellik tõendusmaterjal seitsmenda päeva pühaduse kohta. Veendunud, et need vaated põhinevad Piiblil, hakkasid nad pidama hingamispäeva pühapäeva asemel. Kuus kuud hiljem, 3. aprillil 1847 näidati Ellen White’ile nägemuses Jumala taevase pühamu käsulaudu, neljanda käsu ümber oli helendav halo. Nägemus andis selgema arusaamise hingamispäeva doktriinist ja kinnitas adventiste selles. („Varajased kirjutised” lk 32–35) Jamesi ja Elleni abielu algus oli vaene ja majanduslikult ahas. Adventliikumise töölistel ei olnud muud finantsilist tuge peale iseenda, seega jagas James end jutlustamise ja metsatöö vahel, ta töötas ka raudteel või heinamaal. Poeg Henry sündis 26. augustil 1847. Tema sünd tõi perre rõõmu ja heameelt noorele emale, aga Ellen White sai varsti teada, et peab jätma lapse usaldusväärsete sõprade juurde ning jätkama Jumalalt talle usaldatud sõnumite edasiviimist. Paar järgmist aastat töötas ta intensiivselt, reisis palju, et külastada „laialipillutatud karja“, ja osales koosolekutel.
Kirjastamise algus
1849. aasta juunis alustas James White kaks korda kuus ilmuva 8leheküljelise ajalehe The Present Truth kirjastamist. Hilisemates numbrites avaldati Ellen White’i prohvetlikke nägemusi koguduse tuleviku kohta, hoiatusi ja nõuandeid ning märkmeid.
1851. aastal ilmus Ellen White’i esimene raamat, selles oli 64 lehekülge ja see oli pehmekaaneline, kandis pealkirja „A Sketch of the Christian Experience and Views of Ellen G. White“. Nüüd saab seda varajast kirjutist ja selle täiendust (1854) lugeda „Varajaste kirjutiste“ lehekülgedel 11–127.
Review and Heraldi ajakirja algus aastal 1850, Youth’s Instructor’i ilmumine 1852, käsipressi muretsemine, seejärel ajalehtede kirjastamine Rochesteris New Yorgis 1852–1855 – need ajad olid tarmukad ja kurnavad. Raha oli vähe. Haigused ja kaotusvalu mängis oma osa, et muuta julgusetuks ja väsitada. Aga ees olid helgemad päevad: 1855. aastal kutsusid Michigani adventusklikud White’id Battle Creeki ja lubasid ehitada väikese kirjastustöökoja – näis, et asjad hakkavad kulgema paremuse poole.
Kolimine Battle Creeki
1855. aasta novembris koliti Herald Publishing Association koos käsipressi ja muu trükivarustusega Rochesterist New Yorgist vastvalminud majja Battle Creekis Michiganis.
Paar päeva pärast seda, kui White’id ja kirjastustööga seotud teised inimesed olid Battle Creeki saabunud, peeti koosolek, et pidada plaani, kuidas adventsõnumit laiemalt levitada. Selle koosoleku eel avaldati Ellen White’ile küsimusi, mis olid seotud kogudusega üldisemalt. Ta kirjutas need üles ja luges ette Battle Creeki kirikus. Koguduseliikmed said aru, et sellest sõnumist saavad kasu kõik usklikud, seega hääletasid nad, et selle peab avaldama. Mõne aja pärast tuligi trükist 16leheküljeline traktaat pealkirjaga „Tunnistus kogudusele“ („Tunnistused”, vol. 1, lk 113–126) – esimene kirjutiste seeriast, kuhu 55 aasta kestel kogunes pea 5000 lehekülge; see on avaldatud üheksaköitelises seerias „Tunnistused kogudusele“.
Paari järgmise aasta jooksul rajasid White’id kirjastustöö ja koguduse organisatsiooni, nad reisisid palju rongi ja hobustega. Tollest ajast on palju teateid külmetuste kohta, kui reisiti harva asustusega maadel, aga ka Jumala erilise kaitse kohta paljudes ohtudes. On kirjas julgusetuks tegevaid asjaolusid, kui rünnati nende tööd, ja julgustavaid tõiku, kui Jumala vägi tõi hingamispäevapidajate ellu võite ja edu nende töösse, kes juhtisid adventliikumise arengut.
„Suure võitluse“ nägemus
1858. aasta märtsis peetud matuseteenistusel Ohios Lovett Grove'i koolis anti Ellen White'ile nägemus ajastuste konfliktist Kristuse ja Tema inglite ning Saatana ja tema inglite vahel. Kaks päeva pärast seda püüdis Saatan temalt elu võtta, nii et ta ei saaks esitleda teistele seda, mida talle oli näidatud. Jumal hoidis tema elu alal, et ta saaks teha talle usaldatud tööd ning Ellen kirjutas üles stseenid, mida talle oli näidatud. Sellest sündis 219leheküljeline raamat „Spiritual Gifts”, mis on 1. köide raamatust „Suur võitlus Kristuse ja Tema inglite ning Saatana ja tema inglite vahel”, see ilmus 1858. aasta suvel. Raamat võeti hästi vastu ning seda hinnati kõrgelt, kuna selles oli selgelt esitatud jõude, kes suures võitluses on ning puudutatud selle võitluse kõrghetki, samuti kirjeldas see maailma ajaloo lõpuhetki (vt „Varajased kirjutised”, lk 133–295).
Kodu Battle Creekis
Ellen White'i päevikutes 1850ndate lõpu kohta on kirjas, et kogu tema aeg oli pühendatud kirjutamisele ja avalikule tööle. Majapidamiskohustused, sõbralikud suhted naabritega, eriti nendega, kes olid hädas, pälvisid tema tähelepanu ja ajuti, kui Review' toimetuses olid kiired ajad, aitas ta kaasa.
1860. aasta sügiseks oli White'i pereliikmete arv kasvanud kuueni, majas oli neli poissi vanuses paar nädalat kuni 13 aastat. Noorim, Herbert elas vaid paar kuud, tema surm tõi pereringi esimese kaotuse. 1860ndate alguses olid White'id hõivatud koguduse rajamise ja koguduste liidu organisatsiooni loomisega, samuti kirjutamise, reisimise ja isikliku tööga. Koguduse organisatsiooni kõrghetk saabus 1863. aasta mais, kui rajati Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse peakonverents.
Tervisreformist James White'i surmani (1863–1881)
Tervisereformi nägemus
Kaks nädalat pärast seda külastasid Ellen ja James White Otsegot Michiganis ning veetsid seal nädalavahetuse, et julgustada sealseid evangeeliumitöölisi. Kui nad koos teistega hingamispäeva alguse palveks alandusid, anti Ellen White'ile nägemus, mis puudutas füüsilise tervise seotust vaimulikkusega, õigete põhimõtete järgimise olulisust toiduvalikul ja oma ihu eest hoolekandmisel, aga ka looduse hüvedest: puhas õhk, päikesepaiste, füüsiline harjutamine ja puhas vesi.
Enne seda nägemust oli terviseteemadele pühendatud vähe tähelepanu ja aega ning paljud pastorid pidid haiguse tõttu tagasi tõmbuma. 1863. aasta 6. juuni ilmutus avaldas vastloodud organisatsioonile mõju tervisereformi osas. Järgnevatel kuudel tajuti, et tervisesõnum on osa seitsmenda päeva adventistide sõnumist ning sisse seati tervisehariduse programm. Alustuseks avaldati kuus brošüüri, millest igaühe maht oli 64 lehekülge, selle pealkiri oli „Tervis ehk Kuidas elada”, koostajad olid James ja Ellen White. Igas brošüüris oli Ellen White'i artikkel.
Tervisereformi olulisus oli varajase koguduse juhtide jaoks tähtis, seda rõhutasid Henry White'i enneaegne surm 16aastasena, James White'i haigus, mille tõttu ta pidi kolm aastat töölt eemal olema, ja teiste pastorite tõsised haigused. 1866. aasta alguses tehti Ellen White'i 1865. aasta jõululäkituse põhjal („Tunnistused kogudusele” vol 1, lk 489: seitsmenda päeva adventistid peaksid rajama terviseinstituudi, et kanda hoolt haigete eest ja anda tervisenõuandeid) plaane Western Health Reform Institute tervisekeskuse rajamiseks – see avati 1866. aasta septembris.
White'id liikusid aastatel 1865–1868 palju ringi ega olnud kogu aeg Battle Creekis; James White'i tervisliku seisundi pärast kolisid nad väiksesse külla Greeville'i lähistel. Eemal koguduse peakorterist ja kirjastustöökojast, oli Ellen White'il võimalus kirjutada ning ta võttis käsile ajastuste konflikti kajastamise, mille kohta ta sa ka edaspidi nägemusi. 1870. aasta avaldati raamatu „The Spirit of Prophecy” I osa, see kirjeldas aega Lutsiferi langemisest kuni Saalomoni ajani. Töö selle seeriaga jäi aastateks pooleli.
Töö laieneb
1860. aastate lõpupoole Wisconsinis ja Michiganis peetud laagrikoosolekute edu viis edasiste plaanide ja ettevõtmisteni tulevastel aastatel. James White võttis koosolekutest aktiivselt osa, nii kuidas kirjastamise kohustused ja tervis lubasid. Ületöötamine koguduses, ajakirjade toimetamine, peakonverentsi presidendi ja paljude nõukogude liikmestaatus avaldasid tema tervisele oma mõju. Ellen White saatis oma abikaasat reisidel, jutlustades ja kõneledes inimestega isiklikult ja nii, kuidas aeg lubas, tegi ka kirjatööd.
1872. aasta talvel vastu 73. aastat olid nad Californias, et aidata kaasa koguduse algatustele Vaikse ookeani piirkonnas. See oli esimene mitmest lääneranniku reisist järgmise seitsme aasta jooksul. 1. aprillil 1874 anti Ellen White'ile oluline nägemus, milles näidati, kuidas koguduse töö peaks edasi minema ja arenema mitte ainult lääneosariikidesse, vaid üle ookeani. Paar nädalat hiljem avati Oaklandis Californias laagrikoosolek ja ühenduses sellega alustas James White tööd ajakirjaga Signs of the Times.
Battle Creeki kolledž
1874. aasta sügisel olid White'id Michiganis tagasi ning aitas Piibliinstituudi juutres, juhtides hingamispäeva teenistusi ning võtsid osa Battle Creeki kolledži pühitsemisel 4. jaanuaril 1875. Ellen White seisis ühe grupi juures, kes oli koguduse esimese haridusasutuse pühitsemiseks kokku sõitnud ühendriikide erinevatest osariikidest, rääkis ta neile, mida talle eelmisel päeval nägemuses oli näidatud. Pilt, mille ta rahvusvahelise töö kohta edasiandis, avaldas koguduse töötajatele ja usklikele muljet. Muu seas ütles ta, et talle on näidatud, et trükikojad peaksid töötama ka teistes riikides ja hästi korraldatud töö peab arenema suuremas osas maailmast, kuhu minemisest seitsmenda päeva adventistid ei olnud seni mõelnudki.
Kirjutamine ja reisimine
Paari järgmise aasta jooksul oli enamus Ellen White'i aega pühendatud kirjutamisele, see osa ajastute konfliktist tegeles Kristuse elu ja apostlite tööga. Raamatu „The Spirit of Prophecy” II ja III osa ilmusid vastavalt 1877. ja 1878. aastal. James White oli hõivatud Pacific Pressi rajamisega Californias ja raha kogumisega Battle Creeki sanatooriumi tarvis.
Kui White'id käisid 1878. aasta alguses tervisekeskuses St Helenas Californias, kinnitas Ellen White, et ta oli neid hooneid ja ümbruskonda näinud nägemuses, mis rääkis töö laienemisest läänerannikule. See oli kolmas lääneranniku ettevõtmine, mida ta 1874. aasta nägemuses oli näinud, teiste seas oli ajakiri Signs of the Times ja kirjastus Pacific Press. 1870. aastate laagrikoosolekute ajal rääkis Ellen White suurele kuulajaskonnale, suurim neist oli ühel 1877. aasta augustikuisel pühapäeval Grovelandi kogunenud 20 000 inimesest koosnev kuulajaskond. Inimesed kuulsid teda rääkimas kristlikust kasinusest. Selle perioodi reisid ja töö viisid teda lääne- ja idaranikule, aga ka loodesse. Ta kirjutas pidevalt, osales peakonverentsi töökoosolekutel, kõneles laagrikoosolekutel ja kirikutes, esines karskusliitudes ja isegi linnaväljakutel ja vanglates. James White'i kehv tervis viis nad 1878–88. aasta talvel Texasesse. Seal liitusid kogudusega tulevane peakonverentsi president Arthur Daniells ja tema abikaasa Mary. Noor Arthur oli James White'i kaaslane ja põetaja ning Mary tegi süüa ja oli majapidaja.
James White'i surm
Paari järgmise aasta sees oli perioode, mile James White'i tervis oli üsna hea ja ta sai töötada. Aga pikad aastad vaimset ja füüsilist ületöötamist olid vähendanud tema elujõudu ning ta suri Battle Creekis 1881. aasta 6. augustil. Matuseteenistuse ajal oma abikaasa kirstu kõrval seistes tõotas Ellen White endale, et viib edasi tööd, mis talle oli usaldatud.
Varsti oli Ellen White taas läänerannikul, tunnetades teravalt oma kaaslase kaotust, aga ta jätkas innukalt kirjutamist, et anda välja neljas ja viimane osa raamatust „Spirit of Prophecy”. Selles kauaoodatud osas oli kirjeldatud lugu Jeruusalemma hävitamisest kuni ajastute lõpuni. Kui see 1884. aastal trükist tuli, võeti raamat hästi vastu. Illustreeritud raamatut müüdi majast majja, see kandis pealkirja „Suur võitlus Kristuse ja Tema inglite ning Saatana ja tema inglite vahel”. Kolme aastaga müüdi 50 000 eksemplari.
Euroopast Austraaliasse (1881–1900)
Ellen White'i külaskäik Euroopasse
Peakonverents oli juba mõnda aega palunud Ellen White'il ja tema pojal W. C. White'il külastada Euroopat. Kui ta tegi reisiks ettevalmistusi, näis paljudele lähedastele, et tema füüsiline seisukord ei luba seda reisi ette võtta. Kuid olles kuulekas ja kohusetundlik, läks ta siiski reisile, talle anti vajaminevat tervist ja ta viibis Euroopa riikides 1885. aasta sügisest kuni 1887. aasta suveni.
Euroopa töö peakorter asus toona Šveitsis Baselis, sealt reisis Ellen White Inglismaale, Saksamaale, Prantsusmaale, Itaaliasse, Taani, Norrasse ja Rootsi. Kaks erilise huvi resi olid valdeslaste orgu Itaalias, kus ta külastas paiku, mida oli näinud nägemustes seoses pimeda aja ning reformatsiooniga. Nii Baselis kui Cristianias (nüüd Oslo) Norras nägi Ellen White trükipresse, mida ta oli näinud 1875. aasta 3. jaanuari nägemuses, kus talle näidati trükipresse, mis töötavad väljaspool Põhja-Ameerikat. Ellen White'i nõuanded koguduse töötajatele olid paljus seotud õigete töökorralduste ja plaanide paikapanemisega.
„Suur võitlus” ja „Patriarhid ja prohvetid”
Kuna „The Spirit of Prophecy” IV osa sooviti ka Euroopa keeltes, tundis Ellen White, et ta peab kirjutama põhjalikumalt lahti pildid, mis on seotud Euroopaga. Selle tulemusena sündis raamat, mida tunneme täna „Suure võitluse” nime all, see ilmus 1888. aastal.
Tagasi Ameerika Ühendriikides, lõi Ellen White endale kodu Healdburgis Californias, ent ta osales peakonverentsi töökoosolekul 1888. aastal Minneapolises Minnesotas. Sellele järgnenud kuudel reisis ta ja jutlustas, otsides koguduses ühtsust doktriini suhtes, mis räägib õigusest usu läbi. Selsamal perioodil töötas ta „Patriarhide ja prohvetite” kallal, mis ilmus 1890. aastal.
Kutse Austraaliasse
1891. aasta peakonverentsi töökoosolekul esitati Ellen White'ile kiire kutse külastada Austraaliat, et anda seal nõu koguduse töö suhtes. Vastates kutsele jõudis ta Austraaliasse 1891. aasta detsembris, kaaslaseks poeg W. C. White ja veel mõned abilised. Uued usklikud hindasid tema sealviibimist kõrgelt ja tema õuanded töö edasiviimise suhtes aitasid edendada koguduse huve sel lõunapoolsel kontinendil. Ja taas, külaskäik koguduse trükikotta kinnitas Ellen White'i nägemuses nähtut.
Üsna pea pärast Austraaliasse saabumist nägi Ellen White selgelt vajadust õppeastutuse järele seal, nii et seitsmenda päeva adventistidest noored saaksid õppida kristlikus keskkonnas ja töölised oleksid õpetatud tööks kodus ja kodulähedastel saartel. Vastusena mitmetele jõulistele sõnumitele avati Melbournis piiblikool 1892. aastal. Kool tegutses kaks aastat üüripinnal, ent Ellen White kirjutas ja kõneles, et Jumala plaan on, et kool asuks maapiirkonnas.
Avondale'i kool
Kui Jumal Jumal oli ilmutanud oma heakskiitu Avondale'i maatüki suhtes, osteti see ära. Et julgustada seda algatust, ostis Ellen White sinna kõrvale endale maatüki ja rajas uue kooli lähedale endale kodu. See Jumalast näidatud kool pidi olema adventistliku hariduse etalon.
Et töö Austraalias oleks korralikult teostatud, korraldati 1894. aastal selle territooriumi peale unioon, mis on esimene unioon Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse ajaloos. Vastloodud uniooni administratiivses töös oli suur osa A. G. Daniellsil, kes oli koos abikaasaga 1886. aastal saadetud misjonäriks Uus-Meremaale. Tema ja Ellen White'i koostöö aitas lahendada administratiivseid probleeme, aitas valmistada teda suuremaks tööks, mis usaldati talle siis, kui ta valiti 1901. aastal peakonverentsi presidendiks.
Meditsiinitöö algus
Niipea kui haridustöö oli Aviondale'is kenasti hoo sisse saanud, tehti algust meditsiinimisjoni programmi rajamisega. Selle suhtes ei andnud Ellen White mitte üksnes moraalset tuge, vaid panustas oma piiratud vahenditest, et sanatoorium saaks teoks. Tegelikult sai iga ehitatud kirikumaja ning kogudusehoone, mis selle üheksa aasta jooksul, mil Ellen White Austraalias elas, toetust tema finantsilisest julgustusest.
Lisaks tema paljudele huvidele kohalikus töös leidis Ellen White aega, et kirjutada tuhandeid lehekülgi ajakohaseid nõuandeid kogudusejuhtidele ka teisel pool ookeani. Tema artiklid olid igal nädalal ka ajakirjades Review, Signs ja Instructor. See raske töö võttis hoogu maha raamatukirjutamiselt ja „Ajastute igatsus” ilmus alles 1989. aastal. „Mõtteid Õndsakskiitmise mäelt” ilmus kaks aastat enne seda ja „Kristuse tähendamissõnad” ning „Tunnistused kogudusele” VI osa ilmusid 1900. aastal.
Misjonitöö afroameeriklaste seas
1891. aastal kirjutas Ellen White kogudusejuhtidele, et on vaja alustada haridus- ja misjonitööd Ameerika lõunaosa mustade seas. Kolm aastat hiljem ehitas üks tema poegadest, James Edson White aurulaeva ja kasutas seda pea kümme aastat Mississippis ja Tennessees misjonitööl. 1895. ja 1896. aastal kirjutas ta Review and Heraldi artiklites soovitusega, et tuleb teha misjonitööd lõunaosariikide mustade seas ja aeg-ajalt saatis ta nõuandeid ja julgustussõnu selle piirkonna töötajatele. Ta toetas tugevalt Oakwoodi kolledži rajamist Alabamas, mis rajati eesmärgiga harida noori afroameeriklasi. 1904. aastal pidas ta kõne selle kooli tudengitele ja õpetajatele, öeldes: „See, et see kool on just siin, oli Jumala eesmärk.” Oma elu ülejäänud aastatel oli tal suur huvi ja mure töö pärast, mida kogudus teeb lõunaosariikide mustade heaks.
Viimased aastad (1900–1915)
Naasmine Ühendriikidesse
Ühel päeval 1900. aastal üllatas Ellen White oma perekonda ja abitöötajaid, et jumalik juhis on andnud talle korralduse minna tagasi Ameerikasse. Austraalia töö seisukohast oli see lahkumiseks ebasobiv aeg, aga see, kes vaatab oma koguduse ettevõtmiste suuremat pildi ja näeb tulevikku, teadis väga hästi Ühendriikide vajadusi, mis tekivad uue sajandi alguse kriisis.
Ellen White rajas oma kodu Elmshavenisse, mis on Põhja-Californias; ta veetis oma elu viimased 15 aastat raamatuid kirjutades, isiklikku tööd tehes ja reisides. Ta oli end Elmshavenis just sisse seadnud, kui sai kutse osaleda peakonverentsi töökoosolekul Battle Creekis Michiganis.
Sel olulisel koosolekul kutsus ta julgelt Seitsmenda Päeva Adventistide peakonverentsi töö teadvustamisele, et koguduse laienevate huvide eest oleks hoolt kantud. Delegaadid vastasid tema kutsele, arendades välja ning rakendades reorganiseerimise plaani, luues viise, et kasvavat vastutuskoormat kannaksid rohkemad, siiani oli seda kandnud vaid paar meest. Nad kohandasid unioonide plaani, nii et unioonid oleksid peakonverentsi ja kohalike liitude vahelüli, ning panid paika peakonverentsi osakonnad. Need sammud avasid tee koguduse laienemisele ja töö arenemisele.
Kaks aastat hiljem kolis peakonverentsi peakorter ja Review and Heraldi kirjastus peakonverentsi juurest Battle Creekist – kooskõlas Ellen White'i nõuandega, et nad peaksid olema idarannikul – Takoma Parki Marylandis, mis on Washington D.C eeslinn. Sellega seoses jättis Ellen White oma kodu Californias ja kolis Takoma Parki. Ta töötas seal umbes viis kuud. Ellen White'i kohalolu koguduse peakorteri juures aitas ehitada usaldust otsuse suhtes kolida itta.
Hõivatud viimased aastad
1905. aasta lõpus ilmus raamat „Tervise teenistuses”, raamat, mille sisu on keha, vaimu ja hinge tervenemine. „Kasvatus” ilmus 1903. aastal ja kaks köidet „Tunnistused kogudusele” - 7. ja 8. köide – tuli trükist 1902. ja 1903. aastal.
Washingtonis viimise ajal julgustas Ellen White koguduse töölisi Lõuna-Californias muretsema maatüki sanatooriumi jaoks Loma Lindas ja ta kutsus üles avama meditsiinimisjoni töö Vaikse ookeani rannikul. Paari järgmise aasal jooksul katkestas ta sageli uue raamatu kirjutamist, et reisida Loma Lindasse julgustama sealseid töötajaid, ja Paradise Valley sanatooriumisse San Diego lähedal, millele ta aitas 1903. aastal aluse panna.
81. aasta vanuselt reisis Ellen White tagasi Washingtoni ja osales seal 1909. aastal peakonverentsi töökoosolekul. Ta rääkis mitu korda selge kindla häälega. Pärast seda koosolekut külastas ta tugeva igatsuse ajel oma kodulinna Portlandi Maine'i osariigis. Seal käis ta ajaloolises paigas, kus tema töö oli 65 aasta eest alguse saanud. See oli tema viimane reis idapoolsetes osariikides ja see avaldas suurt ja elavat muljet paljudele seitsmenda päeva adventistidele, kes olid teda kuulnud kõnelemas või kes olid teda näinud peakonverentsi töökoosolekul.
Teades, et talle on jäänud vähe aega, läks Ellen White tagasi Elmshavenisse, kus ta töötas intensivselt, et anda välja veel mõni raamat, kus on juhiseid kogudusele. „Tunnistused kogudusele” 9. köide ilmus 1909. aastal. 1911. aastal „Apostlite teod”, 1913. aastal „Nõuanded vanematele ja õpetajatele” ja 1914. aastal lõpetas ta „Evangeeliumitööliste” käsikirja ning saatis trükki. Ellen White'i elu viimased aktiivsed elukuud olid pühendatud „Prohvetite ja kuningate” kirjutamisele.
1915. aasta 13. veebruari hommikul, kui Ellen White sisenes oma hubasesse kabinetti, ta komistas ja kukkus ega suutnud tõusta. Kutsuti abi ning peagi sai selgeks, et tema vigastus on tõsine. Röntgenipilt näitas murdu vasakus puusas ja viimased viis kuud veetis Ellen White oma voodis või ratastoolis.
Tema sõnad sõpradele ja sugulastele elu viimastel nädalatel näitasid, et ta on rõõmsameelne, et oli suutnud ustavalt teha tööd, mille Jumal oli talle usaldanud. Ta oli kindel, et tõde võidab lõpuks.
Ellen White'i elu lõppes 1915. aasta 16. juulil, ta oli 87aastane. Ta maeti puhkama abikaasa kõrvale Oak Hilli kalmistule Battle Creekis Michiganis.
Ellen White elas, et näha adventliikumise kasvu käputäiest usklikest ülemaailmse liikmeskonnani 136 879 inimest. Nüüdseks on see kasvanud juba üle 18 miljoni inimese.
Tekst lehelt library.ellenwhite.org.
In English