Uusaastatervitus 2016: Miks mitte keerata vasakule?

Avaldatud 1.1.2016, autor Ivo Käsk

Reedel, 28. märtsil 1947. aastal kell 6.55 istus New Yorgi Bronxi linnaosa bussijuht William Cimillo bussi, et alustada oma igapäevast reisijate ringi. Kuid siis juhtus midagi. Oli ilus hommik. Päike paistis. Tühi tee kutsus. Või nagu ta hiljem selgitas, „see igivana kevadine tung“ sai temast võitu. Ta vajutas pedaali põrandani ning läks. Cimillo peatas bussi seal, kus lõpeb tee – Hollywoodis, Floridas, üle 2000 km lõunas.

New Yorgi linna transpordiettevõttes töötav William Cimillo oli Bronxis reisijaid vedanud 17 aastat. Ta oli tubli töömees kiiduväärt tööeetikaga. Ta ei virisenud. Kuid lõppeks sai Cimillol sellest igapäevasest nühkimisest villand. „Edasi ja tagasi, iga päev,“ seletas ta ükskord hiljem telereporterile, „samad inimesed, samad peatused, viiesendised, kümnesendised, ümberistumised ja – no sel hommikul mõtlesin, et proovin midagi muud. Sõidan siis oma garaa˛ist välja. Selle asemel, et pöörata paremale oma ringile, mõtlesin, et pööran vasakule.“ Veel üks teinekord, kui talt küsiti, miks ta seda tegi, vastas ta: „See New Yorgi liiklus võtab sind. See on nagu oravarattas.“ Nõnda siis jättis ta tol 1947. aasta reede hommikul oma bussiringi ja põrutas lõunasse. „Ma ei teadnud, kuhu ma lähen – Floridasse, Mehhikosse, Californiasse – ma oleksin võinud lõpetada ükskõik kus,“ rääkis Cimillo. „Lihtsalt juhtus, et ma sattusin 1. maanteele ja lõpetasin Floridas.“

Intervjuus uudistele Floridas ütles Cimillo, et ta „lihtsalt hakkas sõitma ja muudkui läks“. Ta lisas: „Ma olen kindel, et seltsimehed bussifirmas mõistavad.“ Et hajutada igasuguseid väärtõlgendusi, kinnitas Cimillo: „Ma tahan, et üks asi oleks teile selge: mul ei ole olnud kodus mingisuguseid probleeme. Mul on suurepärane naine ja kolm suurepärast last.“

Sõites üha kaugemale New Yorgist, oma tööst – ja üleüldse oma elust – vahetas ta sihtkohasildi „Metroo“ sildi „Erireis“ vastu. Ta peatus New Jerseys, et süüa hommikusööki ning jätkas sõitu. Enne kui ta arugi sai, oli ta Washingtonis otse Valge Maja ees. Ta parkis bussi Valge Maja ette ning vaatas pisut ringi.

Cimillo ütles, et ta sõitis esimesel päeval 15 tundi ning magas öö matkamajas kusagil Virginias. Laupäeva ööks peatus ta turismilaagris Georgias. Kolmandal päeval jõudsid Cimillo ja tema buss Hollywoodi Floridas. Aeg oli hiline. Cimillo ütles, et läks ujuma. Esmaspäeva hommikul külastas ta kohalikku hipodroomi, kus mängis kihla vedades maha allesjäänud raha. Samal päeval läks Cimillo lähimasse Western Unioni kontorisse ja saatis telegrammi oma ülemusele, küsides 50 dollarit. Tema tööandja otsustas raha asemel saata politsei.

Cimillo sõnul ei küsinud kogu reisi vältel ükski politseinik temalt, miks ta sõitis ringi 18 000 (tänases vääringus ca 300 000 dollarit) maksva New Yorgi bussiga. Restoranides küsiti korduvalt, kuhu ta sõidab, mille peale ta vastas: „Lõunasse.“

Cimillo arreteeriti ning ta veetis öö kohalikus arestimajas. New Yorgist saadeti ärajooksnud bussijuhile ja tema punasele bussile järele kaks salapolitseinikku ja bussifirma mehaanik. Cimillo sõnul ei saanud mehaanik bussi juhtimisega eriti hästi hakkama. Kartuses, et nad lõpetavad kraavis, otsustasid inspektorid, et Cimillo peaks ise nad tagasi New Yorki sõidutama. Vahetult enne New Yorgi linna pandi Cimillol käed jälle raudu ja mehaanik rooli taha.

Mis sai edasi? Kui buss Manhattanil Beach Street'i politseimaja treppi sõitis, olid sinna kogunenud sajad juubeldavad inimesed. Sel ajal, kui buss Floridast New Yorki sõitis, olid uudised levinud ja William Cimillost saanud rahvakangelane.

Bussifirma esitas Cimillo vastu hagi, süüdistusega suurvarguses, kuid avalikkus tõusis teda toetama. Oli ju Cimillo andnud järele sellele „igatsusele põgeneda“, mida igaüks aeg-ajalt tunneb. Inimesed üle maa saatsid talle fännikirju, ajalehed kirjutasid temast kui töölisklassi kangelasest ning tema bussijuhtidest kamraadid kogusid raha, katmaks kohtukulusid. Bussifirma andis avalikkuse survele järele, võttis süüdistuse tagasi ning pani Cimillo tagasi bussirooli. Üheaastase katseajaga.

„Avalikkus oli väga tema poolt,“ rääkis Richard Cimillo, Williami poeg aastaid hiljem. „Temast sai kuulsus. Ta kõndis ringi nagu filminäitleja.“ Telejaamad lennutasid ta Californiasse, kus ta esines mitmetes telesõudes.

Sadie Cimillo, bussijuhi naine, andis talle andeks. „Halvast asjast sai palju head,“ rääkis poeg. „Ta sai reisi Californiasse, mida poleks muidu eales olnud.“

Kui Cimillo tagasi tööle tuli, tahtis igaüks Bronxis tema bussis sõita. Koolipäeva lõppedes üritas üle 300 koolitüdruku tema 40kohalisse bussi trügida, nõudes Cimillo autogrammi. Kogu oma ülejäänud elu ei visanud Cimillo enam ühtki hullu tempu. Ta sõitis veel 16 aastat sedasama bussiringi ja suri 1975. aastal. Ühel neist reisidest läbi Bronxi küsis reporter, kas Cimillol on olnud korduvat tungi midagi sellist ette võtta. Cimillo vastas, et ikka on käinud mõtet teha seda veel, kuid selline lugu „ei ole eales nii naljakas teist korda räägituna“.

Kas tahta olla vanem või noorem vend?

Kas meel muutub seda lugu kuuldes kergemaks ja rõõmsamaks? Paljude igapäevast rada nühkivate inimeste süda hüppas rinnus ning nad läksid neil päevil tööle hoopis kergema sammuga. Nende, kes päev päeva ja aasta aasta järel litsuvad oravarattas. Ja lõppu ei tule. Neile tuli uut jõudu rada edasi tallata. Sest William Cimillo oli teinud midagi nende eest, mida nad kõik igatsesid teha. Aga katsuge te Cimillot järgi teha! Üks nali ei ole kaks korda naljakas. Ka Cimillo teadis seda. Oli neid, kes hiljem sama järgi proovisid, ja neil nii kenasti ei läinud.

Või saab meel hoopis pahaseks?

Jeesuse kadunud poja tähendamissõna noorem poeg ei ole ju mingi kangelane? Ei ole. Vanem poeg ju ka ei ole? Ei. Kuidagi isegi hullem. Kes siis on kangelane? Isa? Jah, isa on. Aga mis meist saab? Kas meil on ainult kaks valikut: olla nagu noorem või nagu vanem poeg? Kas on olemas veel mingi võimalus?

Igaüks ilmselt näebki Cimillo lugu erinevalt. William Cimillo vanem poeg Richard ei suutnud sestpeale isast enam lugu pidada. Noorema poja Dennise silmis oli aga isa elu aeg kangelane! See ei olene ilmselt vaid sellest, et Richard oli 1947. aastal 12 ja nägi ema ja vanaema kolm päeva nutmas ning Dennis seevastu liialt väike, et mõista ja mäletada. Dennis kujutab ette isa vajutamas gaasipedaali põrandani ja lihtsalt sõitmas. Ilma ühegi mureta, ilma ühegi agendata, lihtsalt. See vist oleneb sellest, kas kelleski on peidus „vanem“ või „noorem poeg“?

Kas oleks mõistlik samastuda Richardiga? Richard õppis oma isa loost seda, et tuleb olla vastutustundlik ning mõelda oma tegude tagajärgedele. Richard töötas kogu elu tuletõrjujana, mida ta veidral moel nimetas turvaliseks töökohaks.

Vastusena reporteri küsimusele, kas ta ise oleks tahtnud eales teha midagi sellist, mida isa, vastas Richard Cimillo: „Ei, ei, ei. Ei. Ei. Ma teadsin, et ma ei saa teha midagi nii drastilist. See on suurim erinevus minu ja isa vahel. Mu isa ei muretsenud kunagi. „Ära muretse, üür saab makstud. Ära muretse, meil on toit laual. Ära muretse selle pärast.“ Ma muretsen iga asja pärast. Ma muretsen oma laste pärast. Nad pidid koolis käima. Nad pidid ülikooli minema. Ma muretsen lume pärast. Mu isa ei muretsenud millegi pärast. Ta muretses… tead, ma muretsen. Ma ei maga öösiti. Ma vähkren ja pöörlen, ma ikka muretsen. /../ Ma tahan, et mina oleksin võinud nii elada… jah. Ma tahan, et ma võiks mitte muretseda.“ Ai!

Aga mis siis saab? Kas jääda elu lõpuni maja ja põllu vahet pendeldama? Kas ei saa elu lõpuni rõõmus olla? Kas peab sellest väljumiseks põgenema ja oma vara hooradega nahka panema? Et siis mõista, et kodus on ikka hea?

Keera vasakule!

Uus aasta on alanud ja me käivitame end sellele vastu. Meestena, naistena, poistena, tüdrukutena, emade, isade, juhtide, meistrimeeste, igasugu tegelastena. Aga miks mitte keerata vasakule? Kõigepealt nii natuke. Või siis juba korralikult.

On nii paljut, mis takistab meid. „Selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus ja mitmesugused muud himud“ haaravad meid ja lämmatavad sõna ära ning see jääb viljatuks (Mk 4:19). Ja tihti on nii raske isegi vahet teha muretsemisel ja ahvatlustel.

„Saada siis tusk ära oma südamest ja hoia paha eemal oma ihust, sest lapsepõlv ja noorus on kaduvad!“ (Kg 11:10) Elu on üldse kaduv. Peatu ja vaata päikest. Või pilvi. Kallista naist, meest, lapsi, esivanemaid. Naudi perega ühiseid söömaaegu. Osale koguduse osadusgrupis või algata üks. Rõõmusta inimesi enda ümber. Sind häirib segadus su lapse toas? Istuge maha ja mängige üks Ligretto või Reis ümber maailma. Suur agarus väsitab ihu (Kg 12:12). Riputa naabri uksele miskit nämmut. Viska oma leib vee peale, sest pikapeale sa leiad selle jälle (Kg 11:1). Naudi andeid, mis Jumal sulle on andnud. Kasuta neid. Pea hingamispäeva! Anna andeks oma võlglastele. Nii nagu Isa taevas on sulle andeks andnud (6:12). Tunne rõõmu sõbra magususest (Õp 27:9) ja paku seda ise. Pane tähele „lesknaist“, „vaeslast“ ja „võõrast“. Ära vaata kurja pilguga oma kogudusekaaslasi. Ära otsi jesuiite. Kuuluta häid sõnumeid Jeesusest Kristusest. Kui sinu töö või karjäär võtab sinult parima, siis jäta see maha nagu Matteus tolliputka. Järgi Jeesust. Otsi esmalt Jumala riiki ja Tema õigust, siis kõike vajalikku antakse sulle pealegi (Mt 6:33)! Olgu su riided alati valged ja ärgu puudugu õli su pea peal (Kg 9:8)! „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri” (Kg 12:13.14). „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Mt 22:37-39).

Jeesus kutsub: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 11:28-30)

Ellen White on kirja pannud üleskutse: „Pöörakem ära elu tolmustelt peateedelt puhkama Kristuse armastuse varju. Siin saame jõudu vastuoludeks. Siin õpime, kuidas vähendada rügamist ja vaeva ning kuidas kõnelda ja laulda Jumala kiituseks. Õppigu vaevatud ja koormatud Kristuselt vaikse usalduse õppetundi. Kui nad tahavad omada Tema rahu ja puhkust, peavad nad istuma Tema varjus.“ (Counsels on Health, 1923; lk 251)

Õnnistatud uut aastat! Jumala armu ja rahu sulle.

 

Kasutatud allikad:

www.thisamericanlife.org/radio-archives/episode/539/transcript; 28.12.2015

www.nytimes.com/2010/08/11/nyregion/11about.html?_r=1; 28.12.2015

www.weirduniverse.net/blog/comments/new_york_bus_drivers_spring_fling; 28.12.2015

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat