LEEDU – soovides midagi muuta!

Avaldatud 11.4.2003

Viimased paar aastat oleme toetanud suuremates linnades olevaid lastekodusid. Sel aastal võtsime eesmärgiks tutvuda väiksemates linnades (Leedus) olevate lastekodude olukorraga. Tegime küsitluse ning küsisime: Näete te lastekodu juhatajana lastel vajadusi, milles saaksime kaasa aidata? Ning kas saaksite nendest listi koostada ning selle uurimiseks meile saata?

Meie küsimus erinevate lastekodude juhatajatele oli konkreetne ning lihtne, kuid vastuseid tuli väga mitmesuguseid:

1. Meil on 10 arvutit, aga kas ostaksite meile 10 uuemat?
2. Meil pole mingisuguseid vajadusi, aitäh!
3. Ei juhtu just iga päev, et kaks tundmatut noormeest astuvad tänavalt sisse ning pakuvad oma abi. Kas selle taga on ehk mõni usaldatav organisatsioon, kes annaks teile kaasa mingisuguse kirja või soovituse, et võiksime teada, kas olete ikka usaldusäärsed?
4. Meie lastel on üks poni. Kas muretseksite meile veel ühe poni, kaaslase, et meie poni ei tunneks ennast üksildasena?
5. Meie vajadused on kõige lihtsamad normaalseks eluks. Näiteks täna hommikul kasutasime ära viimase tüki seepi ning mõtlesin, et millal ning milliste vahenditega me seda juurde muretseme. Ei… meil pole faksi ega e-maili, aga küll me leiame mooduse selle listi saatmiseks teile… meil on hädasti abi vaja!

Joshua Miller (Leedu ADRA osakonna juht) ja mina (Jon Peoples) külastasime Leedut ning käisime läbi erinevaid lastekodusid ning püüdsime leida neid, kellel tõeline vajadus abi järele. Vahel polnud meil vaja isegi juhatajaga rääkida, piisas sellest, kui sõitsime majast mööda või peatusime trepikojas. See ütles kõik!

See polnud aga alati nii. Teinekord direktoriga rääkides kurdeti meile suurest vaesusest, kuid tutvudes lastekoduga sai selgeks, et juhataja oli meile valetanud! Omast kogemusest võin öelda, et mitmetes lastekodudes elavad lapsed tunduvalt paremini, kui mina olin kunagi elanud oma perega, kuid ikkagi kurdavad nad vaesust ning küsivad rohkem raha ning abi. Need direktorid ei osanud aimata, et teadsime päris hästi, milline näeb välja vaesus ja milline on rikkus. Pärast pooleteist nädalast lastekodudega tutvumist jõudsime järeldusele, et 21-st külastatud lastekodust vajasid tõeliselt abi ainult 5.

Meie reisi viimase nädala planeerisime riiete ja teiste tarvete kokkuostmiseks, mis mõeldud lastekodu lastele. Jeff Reich (misjoniosakonna juht) saatis Glenn Woileri, kui kaameramehe, Leetu, et võtta videosse toimuvad sündmused, mida kasutatakse sellekohase videomaterjali tootmiseks. Kõik tundus Glennile sujuvat rahulikult, kuni läksime turule riideid ostma. Meid peatati juba turu väravate juures turvamehe poolt, kes küsis: “Mida te siin teete? Turu territooriumil on filmimine keelatud.” Pärast selgitusi, et ostame suures koguses riideid, jalanõusid ning teisi tarbeid, ütles turvamees, et peame sellest administratsioonile rääkima.

Alles hiljem selgus, et meid peeti maksumeti töötajateks, kes olevat tulnud turu illegaalsele tegevusele tõendeid otsima. Pärast jutuajamist administratsiooniga ei antud meile mitte ainult filmimiseks ja edasi minemiseks luba, vaid meile anti kaasa ka turvamees (heaks juhuks). Hiljem selgus, et Jumal oli seda olukorda ette näinud ning meil läks seda “heaks juhuks” mõeldud turvameest mitmeid kordi vaja. Tuli välja, et müüjatele meie filmimine sugugi ei meeldinud ning ilma kaasas oleva turvameheta oleks üles tõusnud tõeline mäss. Hiljem taas selgus, et enamus nendest pahandajatest olid suurema tõenäosusega need müüjad, kes tegelesid illegaalse müügitegevusega ning loomulikult olid nad hirmul, et kasutame videomaterjali nende kohtu alla andmiseks. Niisiis nad kas käitusid suhteliselt vägivaldselt või jooksid minema. Olen kindel, et nii mõnigi oleks võibolla proovinud ära varastada meie kaamerat ning ka suuremat summat raha, mida kaasas kandsime, kuid turvamehe olemasolu aitas selliseid situatsioone vältida.

Me ostsime sadade viisi talvejalanõusid, kingi, toatuhvleid, sokke ja aluspesu. Rääkimata särkidest, kampsunitest, palitutest, linadest ja teistest riide-esemetest. Muretsesime veel hambapastat, hambaharju, seepi, ðampooni, riide- ja nõudepesuvahendit, paberit, koolivihikuid, kirjutusvahendeid, koolikotte, medikamente jne. Kokku kulutasime nelja päevaga 6300 dollarit (umbes 95 000 EEK). Ma ei mäleta, et oleks kunagi nii lühikese ajaga nii suurt summat kulutanud. Kuid võin öelda veendumusega, et see raha läks asja ette ehk seda ei kasutatud tarbetute asjade muretsemiseks. Püüdsime osta kõige paremat ning loomulikult, kuna ostsime kaupa nii suurtes kogustes, saime ka tublisti allahindlust.

Igat lastekodu külastades, kus me jagasime neid muretsetud kaupu, märkasime ühte sarnasust. Vaadates nende laste silmadesse võis nendes näha hüljatust, et nad on haiget saanud, kibedust, viha ning kättemaksuhimu: mõnedel rohkem, teistel vähem. Kuid veel selgemalt võis näha kõigi nägudelt peegelduvat küsimust: “Kas sa armastad ja võtad mind vastu isegi sellisena, nagu ma olen? Või hülgad ja teed sa mulle haiget, nagu on teinud seda teised?” Ma igatsesin neile rääkida armastavast Loojast, keda olen õppinud armastama ning usaldama ning kui palju Ta neidki armastab ning soovib, et ka nemad Teda armastaks.

Me ei soovinud, et meie kingitused oleksid ainult ajutised ning füüsilised. Seega valisime hoolega lätikeelseid vaimulikke raamatuid, mis vastaksid nende vanusele ning oleksid samas meeliülendavad, räägiksid armastavast Jumalast ning Isast, kes ei keera neile kunagi selga ega hülga neid. Ma palvetan selle pärast, et neid raamatuid lugedes Jumal avaks nende meeled ning valgustaks nende südametunnistust, et nad annaksid oma elud Jumalale. Jah… me soovime neid füüsiliselt aidata, sest nad vajavad abi selles valdkonnas, kuid kõige rohkem vajavad nad Jeesust oma südamesse, et Tema juhiks nende elu, töödeldes ning muutes nende iseloomu Tema tahte sarnaseks.

John Peoples

Baltic Union Conference News
Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat