Kogemuste kotike: Tõeliselt tänulik

Avaldatud 30.4.2017, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Küllap mõnedki lugejad ootavad põnevusega järge kahest eelmisest ajakirja­numbrist loetud Erkki Tuisu imelistele ohtudest pääsemise kogemustele, mida ta on kirja pannud oma 11 eluna. Kui mina neid lugusid loen, siis tuleb esimesena mõte, et küll ühe inimesega ikka juhtub igasugu asju. Hiljuti lugesin ühest raamatust mõtte, et selliste inimeste kaitseinglid on pidevas tegutsemises, neil pole mahti hingegi tõmmata. Ja kui me Piibli põhjal ei teaks, et üks ingel võib meie ümber olla nagu leer (vt Ps 34:8), siis võiksime mõelda, et Erkki päästmisega ohuolukordadest pidid ühtelugu olema seotud terved inglite kohordid.

Üheksas elu

Oli 2006. aasta kevad. Minu sõber oli oma tädilt sünnipäevakingituseks saanud vana auto, sest tädi oli ostnud uue auto. Kuna vana auto vajas putitamist ja mul oli vanade autode putitamisega juba palju kogemusi, siis aitasin tal sellele hääled sisse puhuda. Saime selle autoga sõita vaevalt kuu, kui see tuli lammutusse viia, sest pärast ühte kummalist intsidenti polnud seda võimalik enam sõidukõlblikuks taastada.

Ühel hilisõhtul alustasime Tartust sõitu Tallinna suunas. Ilmastikutingimused ja teeolud olid soodsad ja nähtavus hea. Isegi libe polnud, sest tee oli puhas. Sõber oli roolis ja mina lösutasin kõrvalistmel pooleldi selili asendis ning suhteliselt unises olekus. Sõber oli puhanud ja igati selge ning kaine. Liiklus oli üsna hõre, sest kell oli ühe paiku öösel. Umbes 35 km enne Tallinna, Kose ja Kolu vahelisel pikal ja sirgel maanteelõigul aga tuli vastu auto. Meie kiirus oli 90 km/h ja hinnanguliselt võis ka vastutulev auto sõita sama kiiresti. Mõni sekund enne autode kohakuti jõudmist hakkas teine auto järsku kalduma vastassuunavööndisse. Peale endapoolse teeserva polnud meil sellise kiirusega eriti kuhugi kõrvale põigata ja oligi kokkupõrge käes. Vastutulev auto põrutas meie autole vasakust esinurgast sisse, kuid kuna olime jõudnud nii palju kui võimalik paremale tee äärde tõmmata, siis ei visanud see kokkupõrge autot risti ega teelt välja, vaid lohistas mööda vasakut külge nii tugevasti, et rebis külje maha. Juhiukse klaas purunes pauguga kildudeks, mis lendasid üle terve auto salongi, küljepeegel lendas järsult üle sõbra põse tagaaknalauale, uks lendas laia kaarega üldse eest ning kukkus koos kõikide iluliistude ja muude õrnemate detailidega maanteele. Turvavööd olid meil mõlemal kinni, aga põrutada saime küll veidi. Kuna sõber kaotas hetkeks nägemise ja autol oli inertsist veel suur hoog sees, siis ei saanud ta ise enam autot juhtida, vaid ainult pidurdada. Mina haarasin kohe rooli ja püüdsin autot teel hoida. Auto pidamasaamiseks kulus meil umbes 100 meetrit. Sõbra nägu oli verine ja klaasikilde täis. Õnneks tema nägemine taastus minutiga, aga me olime mõlemad juhtunust šokis ega osanud kuidagi reageerida.

Kui suutsime end paari minuti pärast liigutada, lonkisime autost välja, et uurida, mis sai meiega kokkupõrganud autost. Olime valmis ennastunustavalt appi minema, kuid autot polnud. Mõtlesime, et äkki on kusagile põõsasse sõitnud ja hädas. Kammisime taskulambiga kõik teeääred poole kilomeetri ulatuses läbi ja autost polnud ühtegi jälge. Ka ei sõitnud poole tunni jooksul meist mööda ainsatki autot. Mõistsime, et teine juht oli otsustanud pärast kokkupõrget sündmuskohalt lahkuda ja läinud ta oligi. Siniste jälgede põhjal meie valgel autol võis arvata, et tegu oli kõrgema sõidukiga – kas maasturi või pisibussiga. Nähtavasti oli tegu kas purjus või juhiloata juhiga, varastatud autoga vms. Mingil põhjusel ei tulnud me selle peale, et politseisse või kiirabisse helistada, mõistus töötas vaid selles suunas, et Tallinnasse jõuda ja end hommikuseks koolituseks välja puhata. Korjasime kokkupõrkest maha pudenenud detailid kokku ja viskasime pagasiruumi. Tõstsime juhiukse maast ja lõime jalaga oma kohale tagasi kinni. Mul oli väike tööriistakohver kaasas, sealt sain fikseerimiseks mõned nipukad, et uks kere küljes püsiks.

Ühe laternaga ja vänderdavate ratastega 40-kilomeetrise tunnikiirusega sõites jõudsime me siiski kuidagi Tallinnasse ning lükkasime selle romu hoovinurka. Käisime veel ühe tuttava abiga Ida-Tallinna Keskhaiglas klaasikilde näost välja nokkimas. Seejärel ütles sõber, et Jumalal oli vist meie jaoks mingi parem plaan. Järgmisel päeval helistati meile politsei liiklusjärelvalveteenistusest ja paluti jaoskonda tulla, et kirjutada juhtunu kohta seletuskiri, mida ka tegime. Paraku on juhtum tänaseni lahendamata, sest puudus meiega kokku põrganud auto mark ja registreerimisnumber. Kõige tähtsam on see, et pääsesime peaaegu tervelt ning olime elus!

Kümnes elu

Ühel 2010. aasta sügisesel õhtupoolikul sõitsime kolmekesi sõpradega matkasüstadel Tamula järvelt mööda Koreli kanalit Vagula järvele, et nautida ilusat päikeseloojangut. Kogenud aerutajana võtsin endale kõige kitsama paadi, mis oli ühtlasi ka kõige kiirem paat. Andsin teised kaks laiemat paati oma sõpradele sõita, sest need olid stabiilsemad, aga sealjuures ka aeglasemad paadid. Kui päike oli loojunud, hakkasime tagasi sõitma, kuid sügisele omaselt läks juba poole tunniga üsna pimedaks. Olime juba poolel teel tagasi ja nägin enda ees kaugemal Roosisaare silla tulesid. Üks sõber oli minust umbes 100 meetrit eespool ja teine teist samapalju tagapool. Koreli kanali sügavus selles kohas võis olla 3-4 meetrit ja laius koos kõrkjavõsaga umbes 30 meetrit. Seega polnud toetuspinda kusagil ning loota sai vaid enda oskustele ja kogemusele.

Oli pime ja silla tuled eespool pimestasid mind ning ma ei märganud enda ees ühte mätast ning sõitsin terava paadininaga sellele otsa. Jäin sinna kinni, püüdsin end tagasi lahti nõksutada, kuid tegin seda valesti ja seetõttu jäi paadi terav nina mätta otsa kandma. Ma kaotasin tasakaalu ning kukkusin paadiga ümber vette. Kuna aer libises samuti käest, siis ei suutnud ma enam ka eskimopööret teha, et end aeru liigutuse ja puusatehnikaga tagasi vee peale keerata. Lükkasin end kohe kokpitist kätega välja ning keerasin paadi õiget pidi. Üritasin korduvalt paati tagasi pääseda, kuid tulutult, sest nii kitsasse paati on veest üsna keeruline pääseda. Ukerdasin seal paar minutit, enne kui ma suutsin paadile kaksiratsi tagant peale saada. Olin juba peaaegu kokpiti juures, et sisse ronida, kuid minu õnnetuseks takerdusin enda ohutusvesti rihmapannaldega kokpiti taga asuvasse pagasivõrku. Kaotasin uuesti tasakaalu ja kukkusin tagasi vette ja paat kukkus minu peale.

Mul oli keeruline hingata, sest raskus oli mu peal ja mina selle all kinni. Suutsin end lühikese ajaga ära väsitada ja mul hakkasid jahedas vees jalad krampi tõmbama. Siis mõistsin, et siit ma üksinda ei pääse ja ma püüdsin nii kõvasti kui võimalik taga pool sõitvat sõpra appi hüüda. Õnneks jõudis ta umbes minutiga kohale ja veel minut hiljem ka teine sõber, kes oli eespool ja sai aru, et me jääme temast kahtlaselt kaugele maha ja midagi on valesti. Üks sõpradest vabastas mind lõksust ning püüdsime mind uuesti paati saada. Tema paadile toetudes oleks ka tema äärepealt vette kukkunud. Õnneks töötas meeste loogika niipalju, et jaotada minu keharaskus kahe kõrval seisva ja stabiilse paadi peale, kust sain end üles tõugata ja kokpitti ronida. Mu jalad olid külmast veest täiesti tuimad ja ma vaevu tundsin neid.

Minu õnn oli see, et mulle oli sellele lühikesele matkale kaasa saadetud ühe sõbra asemel kaks sõpra. Ühe sõbra oleksin ma koos endaga vette tõmmanud ja kuna see ala seal on teedest ja seega ka abist üsna eemal, siis oleksimegi sinna nähtavasti lõppenud. Ujujad olime me kõik, kuid jahedas vees saabub alajahtumine kiiresti ja me oleksime võinud uppuda. Ma tundsin, et olen päästetud ja olin tänulik oma kristlastest sõpradele, keda juhtis Jumal! Sk 6:14-17 võime lugeda: „Ustav sõber on võimas kaitse, kes leiab selle, leiab varanduse; Ustav sõber on asendamatu ja miski ei kaalu üles tema väärtust; Ustav sõber on elu võlurohi, ja kes Issandat kardavad, leiavad niisuguse; kes Issandat kardab, peab õiget sõprust, ja missugune ta ise on, niisugune on ka tema ligimene.“

Üheteistkümnes elu

2013. aasta alguses oli üsna krõbe talv. Töö vajas tegemist ja sedapuhku tuli seda teha õues, kus oli nii lund kui ka jääd ja neid säilitav -20-kraadine õhutemperatuur. Tegin vahetult enne õue minekut palve, et Jumal aitaks selle töö kiiresti ja edukalt ära teha, sest üldjuhul võtab see aega kuni poolteist tundi. Minu töökohas oli üheks tegevusalaks tööstuslike gaasiballoonide müük, rent ja vahetus. Need balloonid sisaldavad kas kõrgsurvestatud hapnikku, lämmastikku, süsihappegaasi, argooni, propaani või „kõige kangema kraamina“ atsetüleeni, mida põhiliselt kasutavad keevitajad. Selle ladustamiseks oli meil spetsiaalne 70 ruutmeetri suurune aedik, kus paremal pool seisid täis ja vasakul pool tühjad gaasiballoonid, mida igasse konteinerisse mahtus 12 tükki. Ühe tühja metallkonteineri kaal oli umbes 150 kg ja ühe tühja ballooni raskuseks 52-84 kg (täidetud balloonid kaaluvad mitukümmend kg rohkem ja nende surve on 150-200 baari). Seega kaalus üks tühjade balloonide konteiner kokku 774-1158 kg.

Iga paari nädala tagant külastas meid balloonidega varustav veoauto, mis täidetud balloonid meie lattu toimetas ning tühjad tehasesse tagasi viis. Nende transportimiseks oli pikk kast ja nende tõstmiseks kuni 7 meetri kõrgusele-kaugusele tõstev teleskoop-hüdrokraana. Alati oli nii, et kraanat juhtis autojuht ja mina olin troppija, kes kinnitas tõsteketid konksudega konteineri tõsteaasade külge ja tegi konteineri paigutust. Tegemist on üsna ohtliku tööga, kus on suur võimalus saada tõsiselt viga ja isegi kaotada elu. Ma olen seda meelt, et turvalisus algab peast ehk mõistusest ja ettevaatlikkusest, see oli mind siiani ka alati aidanud.

Kõik sujus enamasti kenasti, aga sel päeval oli küll mitu ärevat momenti. Esiteks ei pannud kraanajuht tähele seda, et liigutas rippuvat koormat konteinerinurgaga vastu teises konteineris asetsenud gaasi­balloonide ventiile (kraane), mille tulemusel need kraanid avanesid ja sealt väljus meeletu survega plahvatusohtlikku gaasi. Esimene mõte oli: kuhu poole nüüd joosta või mida teha? Jumal julgustas mind tormama just balloonide suunas. Loetud sekundite jooksul olin ma kui orav üleval kastis ja kasutasin korraga oma kahte kätt ning sulgesin kraanid. Tänasin Jumalat ja hingasin kergendatult.

Laadimine jätkus ja ma keskendusin jälle tööle ning unustasin juhtunu kiiresti. Järgmine ohtlik moment saabus üsna pea, kui ma ühte täisballooni veeretades lumel libisesin ja kukkusin ning raske balloon mulle otsa veeres. Valus polnud ja viga ei saanud, aga sattusin konteinerite vahel umbes 3-ruutmeetrisel alal kuidagi veidrasse asendisse ega saanud ennast enam liigutada, sest end pingutades või tõugates kukkusin ikka ja jälle tagasi ning balloon muudkui vajus mulle otsa. Lõpuks tuli autojuht appi ja tiris selle ballooni minu pealt ära ning sain taas püsti. See polnud niivõrd ohtlik kui naljakas moment. Laadimine jätkus taas.

Olin just peale laadimas eelviimast, üle tonni raskust tühjade balloonide konteinerit. Kuna nädal varem oli ilm olnud sula ning siis järsku külmaks läinud, oli see konteiner betooni külge kinni jäätunud. Pärast tõstekettide ja konksude kinnitamist püüdis kraanajuht seda korduvalt sealt lahti sikutada, mina aga seda ei märganud, sest tegin mõned meetrid eemal saatelehele märkmeid. Järsku käis vali raksakas, ma ehmusin ja vaatasin selja taha. Konteinerit polnud enam oma kohal, see oli järsku maa küljest lahti pääsenud ning lendas mõne meetri kõrgusele minu pea kohale ning hakkas nüüd vaid ühe keti otsas poolviltuses asendis rippudes kaarega maanduma. Kuulsin ka autojuhi karjatust ja tegutsesin kiiresti. Sain selg ees libedal lumel teha vaid paar kiiret hüpet, kuni aed (värav) takistas mind edasi liikumast ning ma nägin, kuidas konteiner vaid mõnede sentimeetrite kaugusel minust maha prantsatas ning osa balloone veeres sellest välja. Vaid mõni sentimeeter lahutas mind tonnisest metalli koormast, mis oleks võinud mu silmapilkselt lömastada. Seal poleks aidanud mind ei kiiver ega turvajalanõud. Ainult Jumal sai mind päästa ja ka päästis. See kogemus raputas mind tugevasti läbi.

Viimase konteineritäie laadis autojuht üksinda, sest mul oli sel hetkel totaalne šokk ning ma otsustasin teha pausi. Sellest hetkest alates oli mul topelt enesekontroll ja mul kasvasid silmad ka kuklasse. Ka sai juhtunust teavitatud varustaja-firmat ning hiljem on töö olnud oluliselt ettevaatlikum ja rahulikum. Palvetasin selle pärast korduvalt ja tunnen, et olen hoitud ja kaitstud õnnetuste ja kurja eest, mis mind kõikjal, sealhulgas ka tööl olles, võib varitseda.

Ps 71:15 „Mu suu peab jutustama sinu õiglusest ja su pääste­tegudest kogu päeva, sest ma ei tea nende arvu.“

Erkki Tuisk

Ma usun, et Erkki on nii lõpmata tänulik kogu talle osaks saanud kaitse ja armu eest, mis nii mitmel moel on väljendunud. Ja et nüüd Jumala lapsena on nii hea teada, et Jumal on ka tema pärast riskeerinud mitte vaid inglihulki talle abiks saates, vaid kõige enam on Jumal riskeerinud oma Poega siia meie lunahinnaks saates, oma ainsat Poega meile andes, kuigi Ta ette teadis, et enamus meist ei suuda seda hinnata. Kuigi enamus meist ei näe ega tahagi näha Tema kaitset ja päästet ning peab kõiki Tema imelisi sekkumisi vaid õnnelikeks juhusteks.

Keegi on kirjutanud targa mõtte: „Õnn on see, kui sa näed ja tead, kellele tänulik olla selle eest, mida sa näed!“ Ma usun, et Erkki on õnnelik, sest ta on nii palju näinud Jumala päästet. Ja ma usun, et Annely, kes on kirjutanud järgneva loo tänulikkusest, teab ka, mida tähendab olla tõeliselt tänulik ja et meie kõik, kes me seda loeme, võime ka teha silmad lahti ja südame silmad ka (vt Ef 1:18) lahti ja olla tänulikud.

1Ts 5:16-18 on öeldud: „Olge ikka rõõmsad! Palvetage lakkamata! Olge tänulikud kõige eest; sest see on Jumala tahtmine teie suhtes Kristuses Jeesuses.“ Rõõmsameelsus, palvetamine ja tänulikkus – kolm kristlasele vajalikku tegevust praktiliselt ühes salmis. Kui me oleme rõõmsad ja palvetame lakkamata, siis suudame ka kõige eest tänulikud olla. Minu arvates kuulub tänulikkus kristlaseks olemise juurde.

Üks mu pühapäeva hommik oli väga segane ja algas suure ebaõnnestumisega, mille põhjustas teineteisest mööda rääkimine. Keegi sai kirikusse ja keegi jäi maha. Mina jäin autost maha. Ma olin selles olukorras ka ise süüdi, sest õhtul oli minu poolt telefonis öeldu küllaltki arusaamatu. Ma helistasin hommikul õekesele, aga ta ei võtnud telefoni vastu ja nii ma ootasin Kukrusel tee ääres transporti, mis jäigi tulemata. Ma olin väga õnnetu, isegi Pereraadio ei suutnud mind rahustada, pigem ajas närvi ja ma keerasin selle kinni. Õues oli külm ja vihma ka sadas ja aeg oli nii kaugel, et 25 minuti pärast pidi algama teenistus. Helistasin teist korda õele ja küsisin, mis juhtus. Ta teatab rõõmsalt, et tema on juba kirikus. Aga mina?! Ma ütlesin, et ju siis pidi nii minema. Ma üritasin olukorraga leppida, sest bussiga sõites poleks ma õigeks ajaks kohale jõudnud. Siis helistas õeke tagasi ja ütles, et ta tuleb mulle järele. Kümne minuti pärast oli ta juba Kukrusel. Jumal, Sina tead kui suur rõõm oli teda nähes mu sees ja me sõitsime kogudusse. Armas Jumal, see oli Sinu armastuse väljendus. Sina panid kalli õe sisse OMA TAHTE, selle valu, mis ajas ta autorooli, et mulle järele tulla, et ma saaksin ka leivamurdmisele. Ja ma olen selle eest nii tänulik. Näiliselt väike asi tekitas nii palju rõõmu. Tundsin, kuidas kogu päev oli Jumala kätes, sest sellest heateost said alguse kõik teised selle päeva heateod ja ka see tunnistus.

Ma mõtlen viimasel ajal tihti sellele, kui sageli me laseme Jumalal otsustada, mida teha ja milliseid otsuseid vastu võtta? Kui tihti me laseme Jumalal minna enda ees? Kui tihti me küsime: Jumal, kuidas Sina teeksid üht või teist asja? Ma olen aru saanud, et me peaksime kristlastena igas oma tegemises lubama Jumalal ees minna. Me peaksime olema iga hetke eest tänulikud. Siis oleks elu ilusam ja parem, mõtted roosamad ja lillelisemad ja omavahelised suhted palju puhtamad.

Ma räägin tihti oma tunnistustes, et „mõtelge positiivselt!“. See on väga levinud üleskutse, aga kui tegemist on enda eluga, siis teab meist igaüks, et pole üldse lihtne püsida positiivsel lainel. Või siis teine üleskutse Piiblist: „Armasta iseennast!“. See on veelgi tundmatum ja kättesaamatum seisund. Sageli inimesed ütlevad, et mis viga ennast armastada, kui sul on hea töökoht, taskud on raha täis ja suhted inimestega sujuvad. Kui inimesel kõike seda pole, siis ta küsib, miks ta peaks end armastama. Ja nii see õnnetu maailma inimene siis muudkui pöörleb mure ja pessimismi rattas. Kuidas välja saada sellest hullust ringist, kus igapäevane negatiivsus halba aina juurde toodab? Mida teha? Positiivselt mõelda on vägagi raske, kuna mõtted vahelduvad kiiresti ja sageli lähevad kontrolli alt välja. Super hea mõtete suunaja ongi tänulik olemine ja tänamine. Isegi siis, kui sul pole kõike seda, mida tahaksid, on sul ometigi alati VÕIMALUS VALIDA. Sa saad valida seda, millele sa oma elus keskendud. Keskendu tänutundele. Kristlastena teame, et tänumeelsus on meie suhtes Jumalaga väga oluline. Aga vähem oluline ei ole see inimestevahelistes suhetes. Sest kui hoiad endas mõnda head tunnet, siis head mõtted ja teod tulevad iseenesest järgi. Aga kuidas seda saavutada?

Üks lihtne reegel oleks: ära vaata naabri õue, et näha neid asju, mis temal on, aga sul ei ole. Kui sa ei taha lõpetada kibestumisega, siis tule oma õuele tagasi. Vaata iseennast. Mis siis, et naabril on rohkem, sina saad kasvatada OMA rõõmu ja OMA rikkust – mitte tema oma. Ole tänulik nende asjade eest, mis sul on. Mitte ära nuta taga seda, mida sul ei ole.

Keskendu HEADELE asjadele. Ole optimist, sest optimist püüab ka halvas head näha. Kui sa valid hea eest tänamise, siis hakkad varsti nägema, et ühe raske või valusa päeva jooksul toimub ka häid asju. See ei tähenda, et sa paned ette roosad prillid ja ei tunnista seda, mis pole hästi või mis vajab muutmist. Positiivsuse jõud on suurem kui negatiivsuse oma. Isegi siis, kui sa suudad olla tänulik mõned minutid päevas, on sellel positiivne ja pöördeline mõju kõigi ja kõige suhtes.

Me peaksime elama ja olema hetkes, sest elu saab tõeliselt elada vaid olevikus, mitte minevikus ega tulevikus. Ära mõtle eilsele ebaõnnele. Ära muretse nende asjade pärast, mis alles tulevad või ei tule üldse. Sedasi pole sa ühenduses reaalse eluga. Sa avad ukse elule siis, kui lähed mõtlemisest üle elamisele. Kui reaalselt kuuled, näed, tajud ja tunned. Miks on elu elamist väärt just siis, kui sa armastad ja oled tänulik? Siis sa vaatad inimesele silma ja teed seda nii, et sa tõepoolest näed teda ja samas tunned, kui rikas sa sel hetkel oled just tänu sellele, et ta on olemas. Sa kuulad ta häält, sa kuuled ta sõnu ja elu voolabki sinu sisse. Armastage ikka ja alati . Keskendudes praegusele hetkele, leiad sa sadu asju, mille eest tänulik olla.

Kui sul on tunne, et sul ei ole mitte midagi, siis ometi on sul midagi. Tänamatu oleks seda väita, et mul ei ole mitte midagi. Loodus on alati olemas. Ole tänulik päikese eest, mis pilve tagant piilub; ole tänulik vihmapiiskade eest; ole tänulik päikeseloojangu eest, milles on jõudu ja värve. Naudi ja täna Jumalat selle imelise kunstiteose eest, mis meid iga päev ümbritseb. Lihtne ja tore on tänulikkuse abil positiivsust harjutada just looduse kaudu.

Ja veel üks asi. Teate, kui kurb on näha, kui isegi kirikutes toimub mingi võitlus. Vahet pole, kas siis võimu või tähelepanu eest. Lihtsalt kurb on, kui selle kemplemise käigus unustatakse tänada inimesi, kelle kaudu Jumal on lasknud kirikusse tulla nii palju head. Me keskendume iseendale ja unustame kiiresti head teod, mis on tehtud enne tänast päeva. Tänage inimesi. Tänage nii sõnas kui tegudes. Tänage väikeste asjade eest. Tänage oma õdesid ja vendi, nii omasid kui võõraid. Sel moel avad sa oma tänumeele ja saad õige pea vastu tõelist rikkust – nende rõõmsat meelt, naeratusi ja tänu. Vaata vähemalt kord päevas kellelegi silma nii, et sa seda inimest tegelikult ka näed. Heida kõrvale kõik eelarvamused, hinnangud ja mõtted. Ja uskuge mind, ma tean millest ma räägin. Mul on ka väike koerake, Fiona, kes on hetkel minu suur sõber. Ja ma tänan igal hommikul Jumalat, et Ta on andnud mulle selle väikese sõbra, kes on igal hommikul mind äratamas, kes on truu ja armastab mind.

Jeesus ütleb et me peame olema tänulikud isegi haiguste ja õnnetuste eest, sest sageli alles nendes raksetes olukordades saab Jumal teostada seda, mida Ta on meie jaoks plaaninud. Me peame vaid kannatlikud olema ja kui vaja, siis me toome end ohvriks Jumalale. Olgem tänulikumad Jumalale, sest Tema annab kõik ja võtab ka, kui sa ei oska hinnata seda. Elus on palju asju, mille eest olla tänulik. Võime mõelda tänuga heale tervisele ja meelepärasele tööle. Iga päev on kingitus Jumalalt. Võime olla tänulikud oma kodu eest ja rahu eest ning iga hea inimese eest. Võime mõelda sellele, et meil on igapäevast leiba ja katus pea kohal. Ja muide uuringutest on selgunud, et tänulikud inimesed on aktiivsemad, optimistlikumad ja õnnelikumad. Nendega tahetakse rohkem suhelda ja sõbraks saada. Nendel on vähem depressiooni, kadedust ja ahnust ja vähem materiaalseid püüdlusi. Ära unusta tänulikkuse kiirt pööramast Jumala poole. Tänamine on midagi enamat kui lihtsalt AITÄH ja tänulikkus voolab välja ainult alandlikust südamest. Igaühel meist on palju põhjuseid tänuks. Seega oleks viimane aeg tuua tänulikkus oma ellu püsiva meeleseisundina. Au ja kiitus, TÄNU ja ülistus Sulle, armas Jumal. Amen.

Annely Pihlak

„Tänulikkus voolab välja ainult alandlikust südamest,“ kirjutab Annely ja minagi arvan nii. Ja mis teeb meid veel alandlikumaks kui teadmine, et meid niiviisi armastatakse ja hoitakse. Et olukorras, kus meie oleme täiesti võimetud end aitama või päästma, on Jumala vägev käsi meie kaitseks ja päästmiseks välja sirutatud ja armastav Isa süda elab kaasa kõigele, mis meiega toimub.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat