Kogemuste kotike: Kes me, adventistid, siis ikkagi oleme?

Avaldatud 16.5.2017, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Jumala Sõnast loeme: „...pühitsege Issandat Kristust oma südameis, olles alati valmis andma vastust igaühele, kes teilt nõuab seletust lootuse kohta, mis teis on.“ (1Pt 3:15) Kuidas olla alati valmis oma usu ja lootuse kohta vastust andma? Sest mõnikord küsitaksegi ainult üks kord ja meil tuleb väga lühikese viivu kestel panna südamele ääretult kallis päästesõnum vähestesse sõnadesse, mis oleksid Piibli terminoloogiat kasutades „justkui kuldõunad hõbevaagnal“ (Õp 25:11). Keegi on ütelnud, et see, mis südamest tuleb, see südamesse ka läheb ja küllap see nii ongi. Ehk siis: kõik see, mis meil südames ei põle, võib ka ütlemata jääda. Ellen White’i hommikvalveraamatust „Maranatha. Issand tuleb“ võib lugeda, et kui Kristus on tõesti meie südames, siis on meid võimatu takistada Temast rääkimast, see on siis niisama võimatu nagu takistada Niagara kose vett voolamast. Kui me aga kahtleme, kas suudame ootamatus olukorras võhivõõrale tunnistuse anda, võiksime palves Jumala ees ühe isikliku tunnistuse ette valmistada. See tunnistus aga ei peaks välistama seda, et oleme igas olukorras Jumala juhtimisele avatud, nii et Tema saab meid saata sinna kuhu vaja, ja panna meile vajalikud sõnad suhu. Just nii nagu juhtus meie õe Eve-Maiega.

Mõned aastad tagasi kirjutasin Meie Ajale, kuidas Jumal mu lapselapse raskekujulisest bronhiidist terveks tegi. Kirjutis ilmus, kui poiss oli vahetusõpilasena Saksamaal. Olin siis temaga kirjavahetuses ja me olime väga lähedased.

Kui aasta möödus, oli ta taas Eestis ja jätkas õpinguid Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Praegugi elab ta Tartus vanema venna juures, veedab palju aega eakaaslastega, võtab osa kõikvõimalikest ettevõtmistest, viktoriinidest ja mälumängudest. Ka õppimisele kulub palju aega – ikkagi lõpuklass. Vanemate juures käib ta seetõttu harva ja meiegi kohtume viimasel ajal mitte just sageli. Ta uskki näib olevat kadumas.

Aga mulle tundub, et Jumal peab teda kogu aeg silmas. Mind rõõmustas väga, kui ta ühel pühapäeva õhtul mu uksest sisse astus ja palus: „Mul on viis minutit bussini aega, kas sul on mulle adventistide kohta bukletti anda? Pean homme usundiõpetuse tunniks mõne usundi kohta ettekande tegema, nii 5–10 minutit. Tahtsin rääkida mormoonidest, sest Saksamaal olin ju mormoonide juures korteris ning buklett on mul ka. Kuid eelmises tunnis üks klassikaaslane juba valis selle usundi ja rääkis sellest, mida minagi teadsin.“

Kui kahju, mingit kokkuvõtvat bukletti mul ei ole! Küll on mul riiulitäis raamatuid. Kuid milline raamat võiks teda paari tunni jooksul adventusuga niivõrd kurssi viia, et selleks saaks antud aega silmas pidades teha ettekande, mis vastaks tõele ja oleks terviklik? Ma ei suutnud otsustada. Vajasin aega. Soovitasin tal Tartusse sõita ja kohale jõudes tagasi helistada.

Langesin põlvedele ja palusin Jumalat, et Ta mulle tarkust annaks. Palusin Püha Vaimu ligiolu ning istusin siis paberi ja pastakaga laua taha. Üks mõte ajas teist taga ja mina muudkui kirjutasin. Kui viimase lause valmis sain, helises telefon.

Telefonil oligi Kaarel. Soovitasin tal alustada nii: „Minu vanaema on seitsmenda päeva adventist ja oma usust rääkis ta järgnevalt:

„Jumal lõi inimese oma näo järgi, see tähendab suuteliseks tegema valikuid ja langetama otsuseid, kinkis loomingulised võimed ja ülendas majapidajaks ja valitsejaks oma muu loodu üle. Kuid edukus sõltus usalduslikust suhtest oma Loojaga, kes on ta eluallikas.

Kahjuks lõhkus esimene inimpaar – Aadam ja Eeva – oma sõnakuulmatusega selle sõprussideme oma Jumalaga. See tõi kaasa häda ja surma, sest sõnakuulmatus on patt ja „patu palk on surm“. Kuulates enam madu, s.o Saatanat, müüs inimene oma vabaduse ja valitsejaau Saatanale.

Armastav Jumal on inimese pattulangemisest alates püüdnud igati päästa inimkonda sellest õnnetust olukorrast. Läbi aegade on Ta valinud inimesi (nn prohveteid) ja läkitanud sõnumitega ingleid, kelle kaudu Ta on õpetanud ja juhatanud, kuidas elu jätkata. Alati on see edukas olnud rahva sõnakuulelikkuse korral ning äpardunud sõnakuulmatuse tõttu.

Kõige tähtsam sõnum on tõde Jumala armastusest inimeste vastu ja Jumala Pojast, kelle Jumal kingib inimkonnale, nii et need, kes Temasse usuvad, päästetakse igavesest hukatusest. Meil, inimlastel, on valida – kas elu või surm. Taevane Isa kutsub: „Vali elu, paranda meelt, usu Jumalasse ja sa pärid igavese elu Jumala Kuningriigis.“

Abiks valikute tegemisel on Jumala Sõna. Meie nimetame seda Piibliks, see on nagu raamatukogu, milles on kirjas 3500 aastat inimkonna (õigemini Jumala rahva) ajalugu, nende õnnestumised ja ebaõnn, nõuanded ja juhised, käsud ja keelud. Meie, adventistid, tahame oma elu seada Piibli õpetuste järgi, sest armastame oma Loojat. Me uurime oma koosolekutel süvitsi Piiblit ja kõrvutame loetut ajaloo ning tänapäeva elukorraga.

Me usume, et Jeesus, kes peale oma ristisurma üles tõusis ja taevasse Isa juurde läks, on seal vahemeheks patuse inimlapse ja Püha Isa vahel. Ta ostis selle õiguse oma verega ja päästis sel moel kogu inimkonna.

Me usume, et Ta tuleb varsti tagasi ja täidab oma tõotused.

Läbi aegade on olnud erinevaid uskumisi ja usulahke. Juba Jeesuse maa peal viibimise ajast teame varisere, sadusere, heroodeslasi ja seloote. Ka viimaste sajandite jooksul on neid reformatsiooni käigus hulgaliselt tekkinud. Küll Piiblile lähemal ja Sõnast kaugemal.

19. sajandi algupoole uuris grupp Jumalale pühendunud inimesi Ameerikas süstemaatiliselt Piibli kirjutisi ja avastas Taanieli raamatut uurides, et kätte on jõudmas aeg, kus „pühamu saab taas oma õiguse.“ (vt Tn 8:14 – toim) Nad määrasid õigesti aja 1843–1844. aastasse, aga mõistsid valesti kõne all oleva pühamu asukohta. Nad arvasid, et Jeesus tuleb maapealsesse pühamusse. Armas Jumal aga ilmutas neile, pettumuse üleelanud inimestele, et Jeesus liikus siis taevase pühamu pühast paigast kõige pühamasse paika, et alata eeluurimiskohut Jumala rahva üle.

Selle tõe kuulutamise käigus kujuneski välja Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus. Seitsmenda päeva kinkis Jumal juba Eedenis Jumalaga suhtlemise ja puhkamise päevaks. Me ootame igal nädalal seda päeva, aga ka Jeesuse Kristuse, Jumala Poja tagasitulekut.“

Sellise loo dikteerisin telefonitsi oma tütrepojale. Tema ja ka õpetaja jäid rahule. Kuid minul mõlgub meeles küsimus: kas ütlesin ikka kõik olulise? Oleksin tänulik, kui saaksin tagasisidet. Võib-olla keegi lugejatest võtab vaevaks ja kirjutab Meie Ajas. Igaüks meist võiks kirjutada oma „bukleti“, saaks hulga peale asjaliku materjali.

Eve-Maie Elva kogudusest

Kes me, seitsmenda päeva adventistid, siis ikkagi oleme? Meie nimi viitab Kristuse peatse tuleku ootamisele. Seitsmes päev „ootajate“ nime ees aga räägib päevast, mis meid enamikust kristlastest eristab ja mida Jumal oma Sõnas on nimetanud igaveseks märgiks Tema ja Tema rahva vahel. 2. Moosese 31:13 loeme Jumala sõnu: „Ja sina räägi Iisraeli lastega ning ütle: te peate kindlasti pidama mu hingamispäevi, sest see on tähiseks minu ja teie vahel, teadmiseks põlvest põlve, et mina olen Jehoova, kes teid pühitseb!“ ja 2. Moosese 31:17: „Minu ja Iisraeli laste vahel on see igaveseks tähiseks, sest kuue päevaga Jehoova tegi taeva ja maa, aga seitsmendal päeval ta hingas ja puhkas!” Kas on võimalik, et inimesed, kes ootavad pikisilmi Issanda tulekut, ei usu, et Jumal on see, kes neid pühitseb ja et nad ise ei saa end kuidagi pühaks muuta. Ja et seesama Jumal, kes tegi maa ning kõik selle peal ja ümber kuue 24-tunnise päevaga, on just nii vägev, et Ta suudab iga inimese elus patu võita ja seeläbi inimese pühitseda. Ning et hingamispäev on enam kui vaid töö lõpetamine 24-tunniseks ajavahemikuks, sisaldades endas tõotust Jumalas hingamisest ja Temaga täielikus üksmeeles olemisest. Ja et Kristuse tulekule eelnev kohtuaeg ei ole üksnes hukkaminemise ähvardus jumalakartmatutele, vaid see on kutse tulla Kõige Pühamasse – Jumalale väga lähedale, et Temaga kõiges ära leppida ja lubada Tal sarnaselt iidse Iisraeli äralepituspäevaga meie südame tempel puhastada ja valmistada meid silmast silma kohtumiseks püha Jumalaga. Ja et kõigi nende tõotuste tagatis on Jumala Poja julm tapmine Kolgatal patuste inimeste poolt. See Jumala ohver näitab Jumala armastuse suurust ja see näitab, kui väga meist hoolitakse ja see sulatab meie südamest igasuguse vastupanu Jumala suhtes ning paneb meid Temasse armuma ning ootama Talle pulma Kristuse tagasitulekul.

Nüüd aga veel üks lugu Jumala tundma õppimisest, inimese ja Jumala kohtumisest, mis ilmselt viib mitmed eakamad koguduseliikmed ammustesse aegadesse ja meenutab paljusid ülestõusmise ootuses puhkavaid usukaaslasi.

Olen sündinud 1935. aastal ja nüüd, pensionieas, tulevad nooruse ajad taas elavalt meelde. Minu vanemad olid tavalised talupojad ja ma olen üles kasvanud adventistide peres. Olen oma peres esmasündinud laps, hiljem lisandus meie perekonda veel kolm poissi ja viis tüdrukut. Lähen nüüd ajaarvestuses tagasi umbes 70 aastat, olin siis 10–12-aastane.

Sel ajal külastas meie talu Tallinna adventistide laulukoor koos mandoliiniorkestriga, arvatavasti vend Kempo juhatusel. See sündmus oli meie perele väga huvitav, sest Eduard Murru organiseerimisel sõitis kohale suur veoautotäis lauljaid ja pillimängijaid. Meie talu suur viljaküün kaunistati selleks värskete kaskedega ja seati sisse öised magamiskohad. Kui jõudis kätte reedeõhtune magamaminemise aeg, ronis ürituse organisaator vend Murd talu kartulikeldri katusele ja jagas sealt juhiseid selle kohta, kes kuhu magama läheb. Poissmeeste jaoks oli mõeldud väike täiesti eraldi viljaküüni taga asuv heinaküün. Üldiste ovatsioonidega võeti ka see magamispaik omaks.

Hommikul ronis vend Murd taas keldrikatusele ja mängis oma pasunaga sõjaväeteenistuses kuuldud äratussignaali. Viljaküünis, kuhu oli ehitatud ka eriline esinemispaik, hakkas laulukoori ja mandoliiniorkestri harjutus. Minu isa, kes nüüd puhkab mullas ja kes oli kõigest nii huvitatud, palus mandoliiniorkestrilt üht muusikapala ilma lauluta.

Soolopaladega esines koguduse solist Lea Kõrgend. Vend Murd ütles, et tema lemmikpala on „Jeruusalemm“, mis on väga nõudlik muusika ja Leale olid eriti sobivad kõrged noodid, mis tulid hästi esile. Lea repertuaarist on mulle veel meelde jäänud üks Jeesuse kannatuste laul „Kümme tuhat inglit“, mis algas sõnadega: „Ja nemad läksid aeda, kus Jeesus palvetas ja sidusid Ta hellad käed“. Laulu mõte oli, et Jeesus oleks võinud enda kaitseks välja kutsuda hulga ingleid, aga Ta ei teinud seda meie pärast. Järgnesid koori esinemine koos mandoliinidega, samuti esinesid meeskoor ja ansamblid. Huvitav oli kuulata nii suure koori esinemist. Minu isa Paul oli sellel ajal kohaliku laulu ja muusika rühma juhiks. Kõik see andis meile indu juurde ja me asutasime oma väikese mandoliinirühma. Sellel ajal olid mandoliinid läinud koguduses moodi ja Tallinnas leidus meister, kes neid pille valmistas. Mandoliinide juurde kuulusid ka tenori- ja bassimandoolad (need on pisut suuremad pillid). Olime neist eriti huvitatud ja õppisime neil mängima ja esinesime oma gruppide hingamispäevastel jumalateenistustel päris edukalt. Need grupid olid loodud Raplas, Lelles, Kärus, isegi Eidoperes ja need kuulusid Tallinna koguduse hulka. Sellega oli meil ka maa oludes aktiivne tegevus. Meid teenisid kohalikud ja külalispastorid, nüüd juba puhkama läinud pastorid vend Viirsalu, vend Murd, vend Kaldma ja teised. Meie talu tagumine suurem tuba oli hingamispäevadel inimesi täis ning regulaarselt toimus hingamispäevakooli õppetükkide uurimine.

Tallinna koguduse adventkirik oli siis meie meeltes suurem, keskne ja autoriteetne paik, mida külastasime harvem. Ükskord organiseeris vend Murd meie väikese muusika- ja laulugrupi külastuskäigu Tallinna kirikusse. Esinesime koguduse ees oleval laval. Minul tuli peast ette kanda luuletus, mis algas sõnadega: „Ma seisan nüüd elutee lävel ja eemalt ahvatleb mind õnn, kuid lilledes susiseb madu…” Kartus oli kadunud ja esitasin selle luuletuse julgelt ja mõjuvalt. Mulle meeldis see luuletus, sest juba varases lapsepõlves tajusin selle patuse maailma mõju ja pettust.

Aastad möödusid kiiresti ja olin jõudnud lapseeast teismeikka. Sel ajal hakkasin tundma oma südames mingit salapärast igatsust millegi järele, mis see täpselt oli, seda ma siis veel ei mõistnud. Kuid kooli tantsupidudelt jooksin ma alati ära, sest mulle ei meeldinud selline lõbu. Vesteldes oma nüüdse abikaasa Valliga, ilmnes, et umbes samal ajal oli ka temaga juhtunud sarnane lugu, et ta oli kooli tantsupeolt nuttes koju jooksnud, sest tundis hinges suurt tühjust vaatamata sellele, et ta oli klassi organisaator ja kommunistlike noorte rühma juht. See oli temale võimas kutse, mille tulemusena ta ristiti adventkiriku liikmeks.

Kuigi ma käisin koos vanematega jumalateenistustel ning osalesin iganädalases hingamispäevakooli õppetükkide õppimises, kõlas minu mõtetes küsimus: mis minust ikkagi saab? Oli saabunud aeg, mil pidin otsustama, kuhupoole ma kaldun. Maailma ma minna ei tahtnud. Adventkogudusega polnud ma veel valmis ühinema. See küsimus vaevas mind pikka aega, kuni meid külastas kord pastor Kaldma. Mäletan, kuidas me istusime kogu perega ümber söögilaua ja vend Kaldma tegi söögipalve. Meelde on jäänud järgmised sõnad: „Armas Taevane Isa, Sina tead, keda Sa siit perest välja kutsud oma lapseks.“ See lause jäi pikaks ajaks mu mõtteisse kõlama. Kuid kõigele vaatamata vaevas mind pikka aega kahtlus. Tuli välja, et adventperest ristimisele tulla polegi nii kerge. Ka minu vanaema keelas mind: „Vaata, et sa mitte ristimisele ei lähe!“

Kõik see kestis seni, kuni ma nägin üht kummalist unenägu. Minu ees seisis pikk must mees, kes astus kiirete sammudega minu poole ja ütles: „Ma tapan su!“ Hommikul ärgates mõtlesin, mida see küll peaks tähendama? Umbes kahe nädala pärast juhtus minuga õnnetus. Olin emaga oma talu laudas kolhoosi noorloomi söötmas. Olin parasjagu lakas ja hangusin heina alla. Enne alla tulemist astusin augu servale, et sealt elektrilampi kustutada, üks laud aga murdus mu jala all ja ma kukkusin alla. Riivasin oma vasaku õlaga redelit ja kaotasin teadvuse. Tundsin, kuidas ema raputas mind, et ma ellu ärkaksin. Tõusin vaevaliselt püsti ja komberdasin emale toetudes voodisse. Luud olid küll terved, aga vasak õlg ja käsi valutasid tugevasti.

Veidi aja pärast külastas meid jälle vend Kaldma. Rääkisin talle oma unenäost ja kukkumisest. Tema ohkas ja ütles: „Nii paljudel on selle musta mehega tegemist.“ Selle vestluse järel tegi ta mulle ettepaneku minna aastavahetuseks Pärnu kogudusse. „Kas sa tahad minna ristimisele?“ küsis ta. Kõik kahtlused olid korraga kadunud ja vastasin, et kui paranen 2–3 nädala jooksul, siis lähen ristimisele. Peale seda hakkas minu tervis kiiresti paranema ja ma võtsin Pärnu-reisi ette. Mind ristis 9. jaanuaril 1954. Eesti Liidu tolleaegne esimees vend Aug.

Uno Kanarbik

Jumala Sõna ütleb ristimise kohta: „Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes temaga maha maetud, et otsekui Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus. Sest kui me oleme kasvanud ühte tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka tema ülestõusmise sarnasusega, kuna me seda teame, et meie vana inimene on ühes temaga risti löödud...“ (Rm 6:3–6) Jumal pakub igaühele, kes on oma elu ristimise kaudu Temaga ühendanud, uut elu Temas peale seda, kui me „ühes Temaga surnud ja maha maetud“. Igaüks meist võib selle otsuse teha ja siis seda otsust igapäevaselt uuendada. Kui alguses sai küsitud, kes me, adventistid, oleme, siis kas võiks see Rooma raamatu tekst olla ka üheks meie tunnuseks? Et meid võidaks tunda selle järgi, et me elame uut elu Kristuses. Kui see on ka sinu palve, siis Jumal kuuleb palveid.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat