Hingamispäev – elamuspäev

Avaldatud 22.6.2017, autor Andres Ploompuu, allikas Meie Aeg

Juba Piibli esimese raamatu teise peatüki esimestes salmides kirjutatakse nädala seitsmenda päeva õnnistamisest ja pühitsemisest: „Ja Jumal oli lõpetanud seitsmendaks päevaks oma töö, mis ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.“ (1Ms 2:2, 3)

Ilmselt ma ei liialda, kui siinkohal järeldan, et meile, adventistidele, on hingamispäeva, nädala seitsmenda päeva pühitsemisest saanud osa meie identiteedist. See iseloomustab meid. Oleme selle päeva pühitsemist isegi nii oluliseks pidanud, et selle lausa oma ametlikku nimesse sisse kirjutanud. Me pole lihtsalt adventistid, oleme seitsmenda päeva adventistid. Ja küllap on siinkohal õiglane ka öelda, et pole vist ühtegi teist kristlikku kogudust, kus hingamispäeva olemust ja tähtsust oleks nii põhjalikult uuritud, seostades seda prohvetikuulutuste ning isegi lõpuaja sündmustega. Armastame seda päeva igas mõttes. Või kas ikka armastame? Võib-olla armastame selle uurimist ja selle tähendust rohkem kui selle tähistamist?

Kord ühe tuttavaga kontserdilt lahkudes küsisin, millise elamuse kuuldud muusika jättis. Ta rääkis mulle orkestri ebakõladest, mängimata või valesti mängitud nootidest, halvast akustikast. Tean, mida ta tundis. Ka mina olen sellistel kontsertidel käinud, kus esitatava kvaliteet soovida on jätnud. Kuid enamusel juhtudest on muusika siiski nauditav ning ebakõlad ja apsakad paratamatu ja loomulik osa meie kõigi kasvamisest. Liigne täiuslikkuse ja tehnilise puhtuse püüdlus takistaks muusikal olemast see, milleks ta mõeldud on. Sama kehtib ka hingamispäeva pidamise kohta.

Mulle meeldib ikka rääkida kristlikust vaimulikkusest. Seda tuntakse ka spiritualiteedi nime all. Inimese spiritualiteet on sisemine igatsus, mis püüab rahuldada inimese sügavamaid vajadusi. Kristlik lähenemine sellele vaimulikkusele väidab, et meie sisemised igatsused on rahuldatavad vaid Jumalas. Ja selles valguses on hingamispäeval täita oluline roll. See on eriline aeg, mis on meie jaoks Jumala poolt eraldatud selle sisemise tasakaalu ja rahulolu saavutamiseks, mida me instinktiivselt igatseme. See omakorda tähendab, et Jumala kohta teadmine ning selles teadmises elamine on kaks erinevat asja. Sarnaselt saab ka öelda, et hingamispäeva kohta teadmine pole sama, mis selle pühitsemine. Hingamispäev pole tehniline projekt, mida tuleb täpsete reeglite kohaselt komponeerida, nagu keerulist tehnilist muusikalist teost. Hingamispäev on pigem heliteos, mille harmoonia meid kõnetab, paneb naerma, toob silma isegi pisara või avardab meie meeli. Jah, hingamispäev on tõesti justkui kontsert, mille lavastamiseks Jumal kuus päeva vaeva nägi, et siis selle vaeva tulemust seitsmendal päeval kõik kogeda ja näha saaksid. See on rõõmu ja jagamise päev. See on kontserdipäev.

Juba tsiteeritud 1Ms 2:2, 3 toob selgelt esile selle päeva kolmemõõtmelise iseloomu: see pole vaid puhkepäev, mil Jumal HINGAS. Lisaks sellele oli ja on see seitsmes päev Jumala poolt ÕNNISTATUD ja PÜHITSETUD. Selles lauses on rohkem praktilist kui teoreetilist iseloomu. Kõigi meie teadmiste kõrval selle kohta, kuidas seda muusikat õigesti mängida, ei tohiks me siiski jätta märkamata ka selle kaunist kõla. Kui sinult küsitakse, millisena koged neid Jumala poolt õnnistatud hingamispäevi, siis mida vastaksid? Loodan, et sinu vastus on midagi sarnast sellega, kui oled just lahkumas suurepäraselt kontserdilt: „Ei jõua järgmist korda ära oodata! Aitäh võrratu päeva eest!“

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat